See artikkel räägib relvakonfliktist. Liikumise kohta vaata artiklit Must September. Muude tähenduste kohta vaata artiklit Must september (täpsustus).

Must september (araabia keeles أيلول الأسود, Aylūl Al-Aswad; ka Jordaania kodusõda) oli relvakonflikt Jordaanias kuningas Ḩusayni juhitud Jordaania relvajõudude ning Yāsir ‘Arafāti juhitud Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) vahel.^[6] Kokkupõrked olid teravaimad 16.–27. septembrini 1970, osaliselt jätkus sõda 1971. aasta 17. juulini.

Jordaania kaotas Jordani Läänekalda 1967. aastal Iisraelile ning palestiinlastest fedayeenid ehk võitlejad kolisid enda baasid Jordaaniasse, et sealt ette valmistada rünnakuid Iisraeli ja Iisraeli poolt okupeeritud alade vastu. Iisrael proovis Jordaanias asuvaid PVO baase rünnata, kuni üks nende n-ö repressaaloperatsioonidest Karameh'is arenes täiemahuliseks lahinguks. Araablaste jaoks võidukalt lõppenud 1968. aasta Karameh'i lahing kasvatas fedayeenide populaarsust kogu araabia maailmas ning Palestiina vabastusliikumistesse voolas sisse nii uusi liikmeid kui rahastust. Palestiina Vabastusorganisatsioon kasvas Jordaanias, kuni 1970. aastaks olid mitmed selle liikmed avalikult nõudnud kohaliku monarhia kukutamist.

Fedayeenid ja PVO olid sisuliselt riik riigis ning eirasid kohalikke seadusi, kahel korral proovisid nad koguni kuningas Husseini mõrvata. Juunis 1970 puhkesid kokkupõrked fedayeenide ja Jordaania sõjaväe vahel. Hussein tahtis PVO-st ja fedayeenidest lahti saada, kuid ei julenud rünnata, kuna kartis palestiinlaste ründamise eest ülemaailmset kriitikat saada. PVO omavolitsemine Jordaanias päädis 6. septembri Dawson's Fieldi kaaperdamistega, mille käigus kaaperdas Palestiina Vabastamise Rahvarinne kolm tsiviillennukit, sundis need Zarqas maanduma, võttis välisriikide kodanikud pantvangi ning hiljem lasi lennukid rahvusvahelise ajakirjanduse silme all õhku. Husseini kannatus sellega katkes ning ta andis käsu Jordaanias tegutsevaid palestiinlasi rünnata.

17. septembril piiras Jordaania armee linnad, kus PVO tegutses (nt Amman ja Irbid) sisse ning asus fedayeenide baasideks muutnud palestiinlaste põgenikelaagreid pommitama. Järgmisel päeval sekkusid Palestiina Vabastusarmee embleemidega Süüria armee sõdurid, kes tungisid Jordaaniasse ning asusid teele Irbidi poole, mida okupeerinud fedayeenid nimetasid "vabastatud linnaks". 22. septembril taandusid süürlased Irbidist, kuna Jordaania asus linna enda kätte saamiseks täiemahulisele ja ohvriterohkele pealetungile.

Araabia maad nagu Iraak survestasid kuningas Husseini sõjategevust peatama ning 13. oktoobril sõlmisid Hussein ja Arafat PVO tegevust reguleeriva leppe. Sellest hoolimata asus Jordaania sõjavägi juba 1971. aasta jaanuaris uuesti pealetungile ning fedayeenid tõrjuti kõikidest linnadest välja.

Viimased 2000 PVO sõdurit Jordaanias andsid alla 17. juulil, kui nad olid Ajlouni lähedal metsas sisse piiratud. Sellega oli Jordaania-PVO konflikt lõppenud. Mustast septembrist sai alguse suurem lõhenemine jordaanlaste ja palestiinlaste vahel hoolimata sellest, et mõlemal poolel võitles mõlema rahva esindajaid.

Jordaania võimud lubasid fedayeeni võitlejatel Süüria kaudu Liibanoni liikuda. Fedayeenid osalesid seal hiljem kodusõjas. Pärast konflikti asutasid Fatahi fedayeenid Jordaaniale kättemaksmiseks liikumise Must September, mis 1971. aastal mõrvas peaminister Wasfi Tali, kes oli PVO-vastaseid rünnakuid korraldanud. Hiljem võttis Must September sihikuks Iisraeli, nemad korraldasid ka Müncheni veresauna.

• Karamehi lahing
• Kuningas Husseini föderatsiooniplaan
• Must September
• Palestiina Vabastusorganisatsioon

• Footage of events of Black September
• 1976 documentary about the fedayeen