Marija Prõmatšenko^[1] (Марія Оксентіївна Примаченко; 30. detsember 1908 / 12. jaanuar 1909 – 18. august 1997) oli Ukraina naivistlik maalikunstnik, kelle teoseid on kasutatud riigi postmarkidel ja müntidel. Tema teosed inspireerisid Picassot ja Chagalli.^[2]

Prõmatšenko sündis taluperes Ivankivi piirkonnas Tšornobõli lähistel, haigestus lastehalvatusse ning oli pikka aega voodihaige – neil aastail õppis ta emalt traditsioonilist Ukraina tikkimiskunsti, samuti põsankat, rahvapärast lihavõttemunade kaunistamist.^[2] Kunstniku enda sõnul hakkas ta kord hanesid karjatades jõekaldal pulgaga liivale väljamõeldud lilli maalima, seejärel otsustas oma kodu seinad looduslike värvidega katta ning pärast seda hakkaski joonistama ja maalima.^[2]

Ta oli 1930. aastatel Ivankivi tikkimisseltsi liige, kus tõusis esile Ukraina rahvamotiivide ja enda leidliku stiili kombineerimisega. Need omapärased tikandid jäid ühel tänava müügiletil silma Kiievi kunstnikule Tetiana Florule, kes kutsus Prõmatšenko Kiievi Ukraina Kunstimuuseumi stuudiosse, kus rühm kunstnikke valmistas ette esimest vabariiklikku rahvakunstinäitust, mis toimus 1936. aastal Kiievis.^[2][3]

Prõmatšenko kohtus oma kaasa Vasõl Marõntšukiga 1941. aastal ning sai temaga poja Fedori. Kaasa hukkus Teises maailmasõjas sõdides, samuti tapeti kunstniku vend. Maria Prõmatšenko ei tegelenud kunstiga kakskümmend aastat, alles 1960. aastatel hakkas ta taas tikkima, seejärel maalima.^[2]

Kuulsusele vaatamata ei müünud Prõmatšenko oma teoseid, vaid kinkis neid sõpradele ja naabritele.^[4]

Prõmatšenko on iseõppinud rahvakunstnik, naivist. Ta sai kuulsaks oma silmatorkavalt, peaaegu psühhedeelselt värvikirevate ja omapäraste maaelu- ning loomastseenidega (lõvid, linnud, hobused jne).^[2][3] Ta guašš- ja vesivärvidega maalitud teosed on ekspressiivsed ning kannavad hilisemas perioodis rahusõnumit, näiteks tema teos "Meie armee, meie kaitsjad" kujutab mitte Ukraina sõdureid, vaid tavalisi mehi ja naisi traditsioonilistes rõivastes keset kõrgeid lilli.^[3][2] Tema esimene loomeperiood keskendus rohkem rahvalikele motiividele, teisel perioodil lisandusid unenäod.^[2] Aastatega muutusid Prõmatšenko teosed kirkamaks ja suuremaks – osaliselt tulenesid need kompositsioonivalikutest, teisalt muutusid teatud värvid ajapikku kättesaadavamaks. Tema elu viimastel aastakümnetel varustasid toetajad teda materjalidega, millega suuremaid teoseid valmistada. Samas kasutas ta alati lihtsaid vahendeid, pintslid pärinesid tööstuslikelt liinidelt, ta värvis guašši ja akvarellidega, lõuendiks vatmanpaber.^[2]

• 1937 – kuldmedal Pariisi maailmanäitusel^[3]
• 1966 – Tarass Sevtšenko nimeline auhind^[4]
• 1970 – Ukraina rahvakunstniku tiitel^[4]
• 2009 – UNESCO Prõmatšenko aasta^[3]

Soome rõiva- ja tekstiiliettevõtte Marimekko disainer Kristina Isola kopeeris 2013. aastal osaliselt Prõmatšenko 1963. aasta teose "Rott matkamas" ("Щур у дорозі") tekstiilile nime "Metsänväki" all ning sama motiiviga kaunistati seejärel Finnairi lennukit. 2013. aastal kirjutas juhtumist Helsingin Sanomat, mille järel sai disainer plagiaadisüüdistuse.^[5][6][7] Finnair lubas pärast plagiaadi ilmsikstulekut lennukilt selle kujunduse kõrvaldada.^[8] Hiljem avaldas Marimekko valmisolekut osta mõne Prõmatšenko teose litsents.^[9]

Tema looming koosneb tuhandetest teostest. Ligi 650 Prõmatšenko teost on Kiievi Rahvusmuuseumis. Venemaa sissetungi käigus Ukrainasse 2022. aasta 28. veebruaril hävis ligi kakskümmend tema teost Ivankivi Ajaloo ja Koduloo Muuseumis.^[2][3][4]

• 1936. aasta Kiievi rahvakunstinäitus^[2]

• 1937. aasta Maailmanäitus Pariisis^[2]

• Ukraina ajalugu
• Ukraina kultuur
• Ukraina maalikunst