Mandriliustik on ulatuslik ja paks liustik, mis tekib polaaraladel ja paikneb mere tasemel.
Erinevalt mäeliustikudest puudub mandriliustikul selget toitumis- ja ablatsiooniala (kuigi peamiselt toimub mandriliustiku toitumine kupli keskosas, aga ablatsioon servalalal) ning nende kuju ei sõltu pinnamoest, nad peituvad maapinna alusreljeefi.[1]
Mandriliustikel on kuplilaadse jääkilbi kuju. Nende paksus on üsna suur (kuni 4 km Antarktikas ja kuni 3,2 km Gröönimaal). Gröönimaa mandriliustiku maht on umbes 2,8 mln km³, Antarktika jääkilbi maht on ligikaudu 12,5 mln km³.[1] Mandriliustike liikumiskiirus on 0,03 – 0,35 meetrit ööpäevas, suurim kiirus on liustiku keskosas.
Pleistotseenis kattis mandrijää suurt osa Põhja-Ameerikast ning Euroopast, kaasaarvatud Eestit. Nende mõjul oli tekkinud erinevad pinnavormid (moreentasandikud, -künkad, otsmoreenid, voored jne).
Vaata ka
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Kirsimäe, K. & T. Hang, 2008/09. Jää geoloogiline tegevus, liustikud. TÜ õppematerjal, "Maateaduste alused I"". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. mai 2010. Vaadatud 8. juulil 2011.
You must be logged in to post a comment.