Hippolyte Jean Giraudoux [ippol'it ža(n) žirod'u] (29. oktoober 1882 Bellac, Haute-Vienne – 31. jaanuar 1944 Pariis) oli prantsuse kirjanik ja diplomaat. Teda peetakse kahe maailmasõja vahelise perioodi üheks tähtsamaks prantsuse näitekirjanikuks.^[1]

Giraudoux sündis Lõuna-Prantsusmaal Haute-Vienne'i departemangus Bellaci linnakeses inseneri pojana. Ta õppis Châteauroux' lütseumis ning seejärel stipendiaadina Pariisis École Normale Supérieure'is ja Sorbonne'is humanitaarteadusi.^[2] 1905. aastal asus ta stipendiaadina õppima Müncheni ülikooli, 1907–1908 töötas ta prantsuse keele lektorina Harvardi ülikoolis. Naasnud Prantsusmaale, loobus ta kavatsusest hakata gümnaasiumiõpetajaks ning tegutses Pariisis vabakutselise kirjanikuna.

1909. aastal avaldas Giraudoux oma esimese jutukogu "Provinciales", järgmisel aastal asus ta tööle ajalehemagnaadi Bruneau-Varilla erasekretärina ning avaldas jutustusi ja kirjanduskriitikat tolle väljaantavas ajalehes Le Matin.

1910. aastal otsustas Giraudoux hakata diplomaadiks ning astus Prantsuse välisministeeriumi teenistusse, kus ta töötas peaaegu pidevalt kuni 1940. aastani, mil ta keeldus koostööst Vichy valitsusega ja läks erru.^[2]

Pärast Esimese maailmasõja puhkemist suundus Giraudoux 1914. aastal rindele. Ta võttis osa Marne'i ja Gallipoli lahingust ning sai mitu korda haavata. Esimese kirjanikuna sai ta Auleegioni ordeni.

1935. aastal külastas Giraudoux Eestit.^[3]