Jakob Mändmets (29. juuli 1871 Paiküla, Kärla vald (Kärla kihelkond) – 25. detsember 1930 Tallinn) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Jakob Mändmets sündis pere kümnenda lapsena.^[1] Lõpetas 1888 Kaarma seminari. Töötas kooliõpetajana Kärla, Martna ja Kose kihelkonnas (Alaveres), 1903–1905 ajakirjanikuna Tallinnas Uue Aja ja seejärel peamiselt Päevalehe toimetuses.

Jakob Mändmetsa tütar Hilja Helene Mändmets abiellus Teodor Lippmaaga, nende poeg on Endel Lippmaa. Poeg Heino Anton lõpetas ülikooli keemikuna, tütar Jutta Õilme oli apteeker.

Mändmets on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.^[2]

Jakob Mändmets äratas tähelepanu Saaremaa argielu käsitlevate külajuttude kogudega ja jutustusega. Lisaks kirjutas novelle, laaste ja jutustusi. Avaldanud ka näidendeid ja palju publitsistikat.

• "Koduküla vainult" (1900)
• "Pilpad" (1902)

• "Tont" (1902)
• "Väljarändaja" (1917)

• "Juhisaare kiriku kellamees" (1900)

• "Meri" (1914)

• "Isa talus" (1913)
• "Küla" (1915)

• "Läbi rädi" (1927)

• Jakob Mändmets Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Foto: Jakob Mändmets 1930. aastal