Teadvuseteadus (inglise keeles Science of Consciousness) on interdistsiplinaarne teadusvaldkond, mis uurib teadvust filosoofia-, neuroteaduse ja meditsiinivaldkonna teaduslike meetoditega.^[1][2]

1980. aastatel hakati neurofüsioloogia nüüdisaegseid meetodeid appi võttes siduma kognitiivpsühholoogiat teadvuseuuringutega, seostades neid eksperimentaalses kognitiivpsühholoogias uuritavate tunnetusprotsesside fenomenidega, nagu maskeerimine, selektiivne tähelepanu, keeleline mõtlemine jms. Sellealaseid töid sooritasid Talis Bachmann (avaldas vastavad teadusartiklid 1984, 1989), Bernard J. Baars (1988), Francis Crick (1984) ja teised. Järgmisel aastakümnendil toimus teadvuse eksperimentaalteaduslik uurimise tormiline areng, seejuures sai määravaks tunnusjooneks teadvuse teaduslike uuringute interdistsiplinaarsus.^[2]

Teadvuseuurijaiks said paljude erinevate erialade esindajad – psühholoogid, neurofüsioloogid, neurobioloogid, psühhofüsioloogid, filosoofid, füüsikud, antropoloogid, lingvistid, geneetikud, matemaatikud, informatsiooniteoreetikud, tehisintellekti spetsialistid.^[2]

Kõige olulisemad uurimistööd teadvuseteaduses on teinud just interdistsiplinaarsed meeskonnad ja uurijad. ^[3]

Eksperimendid, käitumuslikud ülesanded ja fenomenid, mille abil teadvustamist ja teadvuseseisundeid uuriti, tulid valdavalt psühholoogiast. Meetodid, mille abil uuriti, mida teeb aju teadvustamist eeldavate protsesside ja seisundite ajal, tulid neuroteadusest ja moodsatest ajuprotsesside kuvamise tehnoloogiatest. Kontseptuaalses analüüsis ja diskussioonides andsid tooni filosoofid ja teadusmetodoloogid.^[2]

Teadvuseteadus on eksperimentaalne. Teooriate ja mudelite aluseks peavad olema empiirilised uurimused, milles saadud faktid kas kinnitavad teooriat või falsifitseerivad selle. ^[3]

Aastal 2009 ilmunud raamatu "Tähelepanu ja teadvus" autorid Jaan Aru ja Talis Bachmann määratlevad teadvuseteaduse tekkimist järgmiselt: "aastatuhandevahetuse eel oli tekkinud uus teadusvaldkond – teadvuse teaduslik uurimine interdistsiplinaarse teadlaskonna poolt, keda ühendab üks ja sama uurimisobjekt (teadvus)" ning toovad ära tõendused selle kohta:

• uute teadvuseuuringutele spetsialiseerunud teadusühingute, fondide, sihtasutuste ja teadusajakirjade loomine;
• teadvuseuuringutele spetsialiseerunud konverentside läbiviimine;
• teadvuseteemaliste publikatsioonide järsk kasv;
• paljude silmapaistvate tippteadlaste lülitumine teadvuseuuringutesse, sealhulgas Nobeli auhinna laureaadid Roger Wolcott Sperry, John Eccles, Francis Crick ja Gerald Edelman.^[2]