See artikkel räägib tähtpäevast; Eesti animafilmi kohta vaata artiklit Sünnipäev (animafilm)

Sünnipäev on elava inimese või looma sünni aastapäev.

Sünnipäevi tähistatakse sümboolselt ka pärast surma sünniaastapäevadena.

Sünnipäevi nimetatakse järgarvsõna abil, mis näitab, mitu aastat on sünnist möödunud, näiteks esimesel sünnipäeval saab laps ühe aasta vanuseks.

Et sünni päev tähistab esimese eluaasta algust, loetakse tavaliselt eluaasta lõppenuks sünnipäevale eelnenud ööpäeva lõppemisega. Perekonna ja sõprade ringis võidakse eluaastat lõppenuks lugeda sünnikellaajal.

Sünnipäeval muutub inimese vanus. Teatud vanused on tähtsamad kui teised, nagu 18. ja 21. sünnipäev või juubelid.

Paljudes kultuurides üle maailma tähistatakse sünnipäeva.

Levinud komme on tähistada sünnipäevi koos sugulaste ja sõpradega. Sünnipäev on hea põhjus peo korraldamiseks ning külaliste kutsumiseks. Külalisi kutsutakse koju, restorani või kohta, kus saab midagi huvitavat teha. Eriti tähtis on sünnipäeva tähistamine lastele. Peetakse ka erilise stsenaariumiga laste sünnipäevi, mille elemente on ka täiskavanute sünnipäevadel.

Paljudel maadel tehakse sünnipäevaks kingitusi. Mõnel pool on kombeks, et sünnipäevalaps teeb ka ise teistele kingitusi.

Väga levinud on sünnipäevakook või sünnipäevatort. Tihti pannakse tordile küünlaid, mille arv ühtib sageli sünnipäevalapse vanusega. Tavaks on, et sünnipäevalaps peab kõik küünlad korraga ära puhuma. Arvatakse, et kui puhumise ajal midagi soovida, siis see soov täitub.

On tavaks sünnipäevalapsele õnne soovida või laulda sünnipäevalaulu. Paljudes maades on selleks kasutusel laul "Happy Birthday". Õnnitleda võidakse ka õnnitluskaardiga, mis pannakse kingituse juurde või saadetakse postiga, helistades või SMSi saates, meiliga, Messengeriga või Facebooki seinal.

Eestis ei ole kombeks õnnitleda enne sünnipäeva saabumist, Saksamaal peetakse seda halba õnne toovaks. Mõnes Austria piirkonnas on kombeks õnnitleda ja pidu pidada sünnipäevale eelneval päeval.

Täisikka jõudmise ja ümmarguste sünnipäevade puhuks on mõnel pool erilisi kombeid. Näiteks on mõnes Põhja-Saksamaa piirkonnas kombeks teha 25-aastaseks saavale naisele, kes ei ole veel abiellunud, karbipärg ja samas olukorras mehele sokipärg. Meestele, kes pole 30. eluaastaks abielus ega ametlikult kihlatud, on Bremenist alguse saanud kombe järgi ette nähtud toomkiriku treppide pühkimine.

Sünnipäevade pidamise komme ulatub tagasi Vana-Egiptusse, Vana-Kreekasse ja Vana-Roomasse. Egiptlased tähistasid vaarao, taevajumaluste poja sünnipäeva. Kreeklastel ja roomlastel kutsuti sünnipäevadel välja kaitsevaime, et sünnipäevalast halva eest kaitsta. Sünnipäevakingitused olid ohver kaitsevaimule. Oma osa oli ka esivanematekultusel. Algselt peeti pidusid igal kuul, kogunesid samal päeval sündinud inimesed, kes pöördusid arvatavalt samal päeval sündinud jumalate poole. Kombeks olid küllakutsed, õnnistussoovid, kingitused ja luuletused.^[1]

Eestlastele oli sünnipäevade pidamine haruldane veel 19. ja 20. sajandi vahetusel, kuid sealt alates levis juubelisünnipäevade pidamine ning 20. sajandi keskpaiku muutus tavaliseks ka sünnipäevade pidamine. Veel sajand varem oli aga üldlevinud, et inimesed ei teadnud enda täpset sünnikuupäeva, rääkimata selle tähistamisest.^[2]