Kuslapuu (Lonicera) on uniohakalaadsete seltsi kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsaste perekond.

Teaduslikult kirjeldas kuslapuud esimesena Carl von Linné. Ladinakeelse nime on ta saanud saksa botaaniku Adam Lonitzeri (15281586) järgi, kes avaldas oma teosed ladina keeles Adamus Loniceruse nime all.

Maailmas kasvab umbes 180 liiki kuslapuid, neist sadakond Hiinas. Euroopas, Indias ja Põhja-Ameerikas kasvab igaühes looduslikult umbes 20 liiki kuslapuid.

Mitut liiki kuslapuid kasvatatakse ilutaimena. Eriti mõjusad on nad rühmades, näiteks alleena.

Mõned kuslapuud on muutunud invasiivseks, kui neid on viidud kasvama väljapoole looduslikku levilat, näiteks Põhja-Ameerikasse või Uus-Meremaale. Niisugused on näiteks jaapani, Maacki, Morrow' ja tatari kuslapuu.

Kuslapuu (harilik kuslapuu ja sinine kuslapuu) oli Eesti 2016. aasta puu.[1]

Kuslapuu perekonnas on kaks alamperekonda [2]:

  • Lonicera (kollmeõieline ebasarikas, lehed alusel kokku kasvanud)
  • Chamaecerasus (kaheõieline ebasarikas)

Välimus

Kuslapuu lehed on 1–10 cm pikad, lihtsad ja ovaalsed. Leheseis on vastak. Enamik taimi on heitlehised, aga mõned, mis kasvavad ilma talveta kliimas, on ka igihaljad. Vastakuti asuvad lehed võivad omavahel kokku kasvada.

Paljudel kuslapuudel on magusalt lõhnavad kahekülgse sümmeetriaga õied, mis sisaldavad magusat söödavat nektarit. Õied on heledad: valged, roosad, kollased või helesinised. Õielehti on viis. Enamik õisi kasvab kahekaupa ja sellepärast paiknevad ka valminud viljad oksal tavaliselt kahekaupa. Pole haruldane, et naaberviljad omavahel kokku kasvavad.

Kuslapuu vili on punane, sinine või must kerajas või pikergune mari, milles on mitu seemet. Enamik kuslapuid on mürgiste või mittesöödavate viljadega. Erandiks on sinine kuslapuu, mis kasvab looduslikult ka Eestis.

Eesti liigid

Liike

Ripsmeline kuslapuu
Jaapani kuslapuu viljad
Igihaljas kuslapuu
Tatari kuslapuu
Sinise kuslapuu viljad
Söödava kuslapuu sort 'Goluboje Vereteno'

Viited

Kirjandus

No tags for this post.