Hardi Volmer (sündinud 8. novembril 1957) on eesti filmirežissöör, kunstnik ja laulja. Ta oli XIII Riigikogu liige.

Volmer on Singer Vingeri solist. Ta on ka Viskiklubi (UBC) liige aastast 1997.

Hardi Volmer on lõpetanud 1976. aastal Pärnu Lydia Koidula nimelise 2. Keskkooli, 1978. aastal Tallinna Tehnikakooli nr 4 meeste ja laste ülerõivaste rätsepana ning 1985. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi teatrikunstnikuna.^[1]

Hardi Volmer kuulub 2005. aastast Sotsiaaldemokraatlikusse Erakonda. Ta oli XIII Riigikogu liige 14. septembrini 2015 ja uuesti alates 23. novembrist 2016.

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 4 (Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa) 267 häält ning ei osutunud valituks.

• "Imeline nääriöö" (1984)
• "Nõiutud saar" (1985)
• "Kevadine kärbes" (1986)
• "Sõda" (1987)
• "Tööd ja tegemised" (1988)
• "Animeeritud autoportreed" (1989)
• "Jackpot" (1990)
• "Incipit vita nova" (1992)
• "Hilinenud romanss" (1994)
• "Keegi veel" (1998)
• "Primavera" (1999)
• "Olmeheidutus" (2011)

• "Igaühele oma" (1990, lühimängufilm)
• "Tulivesi" (1994)
• "Minu Leninid" (1997)
• "Kogu raha eest" (1999)
• "Elavad pildid" (2013)
• "Johannes Pääsukese tõeline elu" (2019)

• "Armastuse kahur" (1998)
• "Paralüüs" (2000)
• "Pehmed ja karvased" (2003–...)

Hardi Volmer on osalenud ansamblites Pära Trust, Turist, Manana Estios Primi-Futu Bänd ja Singer Vinger.

• Karikatuurikogumik "Homo Novus", koostaja Edgar Spriit, kujundaja Rein Lauks, (Perioodika, 1988), ISBN 5797901358

• 1997 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (film "Minu Leninid")
• 1998 – Suure Vankri auhind – filmi „Minu Leninid“ eest
• 2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[2]
• 2005 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (koos Arko Oki ja Toomas Kalliga; aasta film "Pärnograafia")

Tema isa oli eesti tõlkija ja filminäitleja Omar Volmer.