Hübriidsõda on sõjategevus, milles kasutatakse korraga nii tavalisi kui ka ebatavalisi rünnakuid.[1] Ebatavalisteks tegevusteks võivad olla näiteks majandustegevuse abil mõjutamine, propaganda, eri meediakanalite kaasamine, vastase psühholoogiline mõjutamine ja kübersõda[2].

Hübriidsõja puhul üritab agressor näidata, et tal puudub seos konflikti osapooltega.[3][4] Hübriidsõda nõuab konflikti osapooltelt head kohanemisvõimet ja igakülgset valmisolekut.[2][5] Hübriidsõja kontekstis kasutatakse näiteks termineid "hübriidsõjapidamine", "hübriidsõjaoht" jne. USA militaarorganisatsioonid kasutavad terminit "hübriidoht", kuid akadeemilistes tekstides kasutatakse terminit "hübriidsõjapidamine". Hübriidsõja mõistet kasutatakse näiteks Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse ja Islamiriigiks nimetatava terroriorganisatsiooni tegevuse kohta.

Hübriidsõjal puudub ametlik üldine määratlus. Seda liiga abstraktset terminit püütakse kasutada kõigi mittelineaarsete konfliktide kohta.[6][7][8] Pärast 2013. aasta Krimmi okupeerimist hakati asümmeetrilise sõja nimetuse kõrval kasutama peamiselt hübriidsõja mõistet.

Tunnused

  • Asümmeetria. Lahingutegevus osapoolte vahel, kelle sõjaline võimsus, strateegia ja taktika oluliselt üksteisest erinevad.[9]
  • Mittestandardne, keeruline. Hübriidvastane võib olla riik, kuid ei pea seda olema. Näiteks Süüria Kodusõda või Iisraeli-Hezbollah' sõda, mille peamised vastaspooled ei ole riigid. Need osapooled, kes pole riigid, võivad saada toetust mõnelt teiselt riigilt või võivad samahästi olla ka iseseisvad. Iraan on näiteks Hezbollah' toetajad, kuid sellegipoolest osaleb Süüria Kodusõjas Hezbollah mitte Iraan. Samas vastupidine näite on Ukraina-Venemaa vaheline relvastatud konflikt, kus tavalised riigid kasutavad hübriidtaktikat ning kasutades samal ajal ka kohalikku vahendajad. Märge: Venemaa Föderatsioon eitab osalemist selles konfliktis.[10]
  • Hübriidsõja osapooled kasutavad tavapäraseid ja ebaregulaarseid meetodeid. Meetodid ja taktika sisaldavad tavapäraseid võtteid, ebatavalisi taktikaid, ebatavalisi koosseise ning terrorirünnakuid, valimatut vägivalda ja kuritegevust. Hübriidsõja osapool võib ka kasutada salajast tegutsemist oma osaluse varjamiseks või osaluse avastamisega kaasneda võivate sanktsioonide ennetamiseks. See on kasutusel ühtse strateegiana läbi erinevate konfliktide. Praegune näide on Islamiriigi riikidevaheline tegevus, muutuv taktika, struktureeritud üksused ja julm terrorikasutus on näited nende arsenalist.[6][7][10][11][12]
  • Hübriidvastane on paindlik ja kohaneb kiiresti. Näiteks Islamiriik vastas USA õhurünnakutele vähendas kiiresti kontrollpunktide, suurte konvoide ja mobiiltelefonide kasutamist. Islamiriigi võitlejad on hajutatult olemaas ka tsiviilisikute seas. Tsiviilisikute vara kaitse õhulöökide eest saab kasutada hea värbamise vahendina.[7][13]
  • Hübriidvastane kasutab arenenud relvasüsteeme ja edutehnoloogiaid. Kasutatavad relvad on ostetud soodushinnaga. Veelenam, paljud tänapäeva moodsad tehnoloogiad on kohandatud lahinguvälja jaoks nagu mobiilside. Aastal 2006 oli Hezbollah relvastatud kõrgtehnoloogiliste relvade, nagu täpsus juhitavate rakettide, midarahvusriigid kasutavad tavaliselt. Hezbollah' jõud lasid alla Iisraeli helikoptereid, hävitasid patrullpaate, tanke, peidetud punkreid jne. Organisatsioon kasutas luuramiseks õhus lendavaid droone, vastase vägede avamiseks termilisi öönägemisseadmeid (seadmed, mis peaksid eristama temperatuuri põhjal inimesed muust loodusest) ning kasutas suhtlemiseks krüpteeritud mobiiltelefone.[8][10]
  • Massimeedia kasutamine. Kasvav massimeedia ja interneti kasutamine loob hea põhja massimeedia abil propaganda tegemiseks.[6]
  • Hübriidsõda toimub kolmel selgesti eristataval lahinguväljal.[11][14]

Erinevad defnitsioonid

  • USA Joint Forces Command on defineerinud hübriidsõda kui "any adversary that simultaneously and adaptively employs a tailored mix of conventional, irregular, terrorism and criminal means or activities in the operational battle space. Rather than a single entity, a hybrid threat or challenger may be a combination of state and nonstate actors."[7]
  • USA armee on defineerinud 2011 hübriidsõda nii: "the diverse and dynamic combination of regular forces, irregular forces, criminal elements, or a combination of these forces and elements all unified to achieve mutually benefiting effects."[7]
  • NATO kasutab kirjeldamiseks "adversaries with the ability to simultaneously employ conventional and non-conventional means adaptively in pursuit of their objectives."[6]

Efektiivsus

Tavalisel sõjaväelasel on raske võidelda hübriidsõda pidava vastasega. Kollektiivkaitse üksustel, näiteks NATO-l, võib olla raskusi konflikti avastamisega ning seega vaenutegevusele vastamisega. Hübriidsõda pidava vastase vastu võib olla suur inimjõudki ebapiisav. Sageli toimub tegevus radaritele märkamatult ning seega võib puududa aeg isegi kiireks reageerimiseks. Arvuline ülekaal ei pruugi olla piisav, sest tavaline lihtsõduril ei pruugi olla piisavalt paindlikkust, et muuta pidevalt taktikat ja eesmärke.[10][11]

Ajalugu

Kombinatsioon tavalistest ja ebatavalistest sõjategevuse meetoditest ei ole uus ning seda on kasutatud sõjapidamises läbi ajaloo. Mõningate näidetena võib tuua Ameerika revolutsiooni, kus oli kombinatsioon maakaitseväest ja Washington's Continenetal Armyst, ning Napoleoni sõjad, kus regulaarväed tegid koostööd Hispaania sissisõdalastega.[15]

Külma sõja lõpul loodi unipolaarne (ühepooluseline) süsteem (ülekaaluka Ameerika Ühendriikide sõjalise jõuga) ja kuigi sellel on leevendav mõju traditsioonilistele konfliktidele, siis regionaalsetele konfliktid ja ohud, mis võimendavad tavalise sõjaväe nõrkusi, on muutunud sagedasemaks.[10][16]

Uus on ka mitteriiklike osalejate keerukus ja surmatavus. Need osapooled on relvastatud kõrgtehnoloogiliste relvadega, mis on praegu saadaval madalate hindadega. Sarnaselt on lahinguväljal kasutusel ka kommertstehnoloogiad nagu näiteks mobiiltelefonid ja digitaalandmeside võrgud.[6][8] Veel üks uus element on mitteriiklike vastaste võime hoida kasutuses modernseid süsteeme.[10]

Hübriidsõja näited on küberrünnakud Eesti vastu 2007. aastal ja Venemaa-Gruusia sõda 2008. aastal.

2006 – Iisraeli-Hezbollah' sõda

 Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

Üks kõige tihedamini tsiteeritud hübriidsõja näide on 2006. aasta konflikt Iisraeli ja Hezbollah' vahel. Hezbollah on keeruline mitteriiklik vastane, keda toetab Iraan. Kuigi rühmitus tegutseb tihti Iraani vahendusel, oli tal siiski omad eesmärgid. See oli rohkem Hezbollah' poliitika, kui oli Iraani poliitika, mis viis sõjas edasiviiva jõu rollis olevate Iisraeli vägede röövimiseni.[10] Sõja peaosas olid kohalike elanikega põimunud umbes 3000 Hezbollah' võitlejat, keda rünnati Iisraeli 30 000-mehelise regulaarväe poolt.[8]

Rühmitus kasutas detsentraliseeritud luureüksusi ning relvastud regulaarvägesid relvastusega, mida kasutavad rahvusriigid nagu näiteks täpsusraketid, mehitamata õhusõidukid, isetehtud lõhkeseadeldised.[17] Hezbollah' üksused lasid alla Iisraeli helikoptereid, purustasid Merkava IV tüüpi tanke, suhtlesid krüpteeritud mobiilside abil ning jälgisid Iisraeli vägede liikumisiöövaatlusseadmete ja termokaamerate abil. Iraani revolutsioonilise kaardiväe eliitüksuse Quds tegutses kõrgtehnoloogiliste süsteemide vaatlejana (mentorid, varustajad jne).[8]

Hezbollah kasutas massimeediat kiireks lahingufotode ja videote levitamiseks, et hoida arusaama nende domineerivast positsioonist lahingutes läbi kogu konflikti. Iisrael ei kaotanud sõda lahinguväljal, aga kaotas infolahingu olles valdava osa ajast kaotaja rollis.[18]

Vaatamata tajutavale edule taktikas ja propagandas olid Hezbollah' kaotused siiski suured (vähemalt 600 tapetud ja teadmata arv haavatuid) ja tagasi vaadates Iisrael saavutas oma poliitilise eesmärgi lüües tagasi Hezbollah' rünnakud – 2000. aasta suvest kuni 2006 suveni korraldas Hezbollah umbes 200 rünnakut Israeli vastu, kuigi kogu selle aja jooksul Hezbollah hoidus lõplikust Israeli ründamisest ning distantseeris end häälekalt Iisraeli ründamiseks teistest paikadest Liibanonis.

Islamiriigi sissetung Iraaki 2014. aastal

 Pikemalt artiklis Islamiriigi sissetung Iraaki 2014. aastal

Islamiriik on mitteriiklik osaleja, kes kasutas hübriidtaktikat Iraagi tavalise sõjaväe vastu. Islamiriik kasutab regulaarset ning irregulaarset taktikat ning tema arsenali kuuluvad ka terrorirünnakud.[6] Vastuseks võttis Iraak koos riiklike ja valitsusväliste vastastega kasutusele hübriidtaktika. USA samuti on hübriid osaleja läbi traditsioonilise õhujõu kombinatsioonile. Iraagi valitsusvägede nõuandja, Kurdide Peshmerga ja treenis opositsioonijõude Süürias. Iraagi ja Süüria vaheline hübriidsõda on konflikt grupi omavahel seotud valitsusvägede ja valitsusväliste vägede vahel, kes püüavad saavutada omi eesmärke ja nõrgestada kohalikku võimu.[19]

Venemaa sekkumine Süüria kodusõtta

 Pikemalt artiklis Venemaa sekkumine Süüria kodusõtta

Ameerika Ühendriikide kindral Philip Breedlove väitis veebruaris 2016, et Venemaa kasutab põgenikke Euroopa nõrgestamiseks, juhatades põgenikke kontinendile, et nad destabiliseeriksid alasid ja regioone nii majanduslikult kui ka tekitaksid poliitilisi rahutusi ja erimeelsusi rahva seas. 10. veebruaril 2016 ütles Soome kaitseminister Jussi Niinistö NATO kaitseministrite kohtumisel, et Soome eeldab, et Venemaa avab teise rinde samal ajal, kui umbes 1 miljon migranti võib saabuda üle Venemaa ja Soome vahelise piiri. Sarnasel seisukohal on ka Ilkka Kanerva, kes on endine Soome välisminister ja praegune Soome parlamendi riigikaitsekomisjoni esimees.[20]

Side häirimine

GPS

Häiringuid GPS-i toimimises võivad põhjustada ilmastikuolud, aga ka tahtlik segamine.[21] Tavaliselt on need lühiajalised, tahtliku signaali segamise korral võib kaasneda kestvam häiring – nii sagenesid signaalikatkestused Läänemere piirkonnas Venemaa sissetungi ajal Ukrainasse.[22] Ekspertide hinnangul kasutatakse signaali segamist osana hübriidsõjast.[23] Algne segamise signaal lähtus maismaalt, 2025. aastal täheldati, et kasutusele on võetud ka laevad.[24]

Kaablite katkestamised

Mitmed meediaväljaanded ja organisatsioonid viitavad, et Vene kalalaevad ületasid 2022. aastal enne vigastuse tekkimist merekaablit kuni 20 korda, mis viitab võimalikele poliitilistele motiividele ja võimalikule hübriidsõja taktikale Venemaa poolt.[25][26] Venemaa mereväe tegevus veealuste kaablite läheduses on sageli seotud suurenenud hübriidsõja strateegiatega, mis on suunatud merekaablitele, kus sabotaaž on väidetavalt vahend sidevõrkude katkestamiseks konflikti ajal ja vastaste destabiliseerimiseks.[27][28]

Pärast kahte kaablikatkestust Läänemerel 2024. aasta novembris, millest üks oli Leedu ja Rootsi ning teine Soome ja Saksamaa vahel, väitis kaitseminister Boris Pistorius :

"Keegi ei usu, et need kaablid on kogemata lõhutud. Samuti ei taha ma uskuda versioone, et tegemist oli laevaankrutega, mis kogemata kahju tekitasid. Seetõttu peame, teadmata täpselt, kellelt see tuli, nentima, et tegemist on hübriidtoiminguga. Ja me peame ka seda teadmata eeldama, et see on sabotaaž. "[29][30]

See avaldus rõhutab praegust diskursust tunnistada kaablihäireid ohuks riiklikule julgeolekule, mis lõpuks viib nende julgeolekustamiseni rahvusvahelises kontekstis. [31]

Rahvusvaheline koostöö nende ohtude lahendamiseks langeb olemasolevatele organisatsioonidele, mis keskenduvad kaablitele, nagu näiteks Rahvusvaheline Kaablikaitsekomitee (ICPC), mis esindavad peamisi allveelaevanduse sidusrühmi ning mängivad olulist rolli koostöö ja teabe jagamise edendamisel sidusrühmade vahel.[32][33] Selliseid organisatsioone peetakse oluliseks tervikliku ja kooskõlastatud ülemaailmse kaabliturbestrateegia väljatöötamisel ja rakendamisel.[34] Alates 2025. aastast raskendavad pingelised USA-Hiina suhted seda reguleerimist eriti Lõuna-Hiina meres, kus toimuvad territoriaalsed vaidlused. Hiinal on üha suurem kontroll ja mõju ülemaailmsete kaablivõrkude üle, samal ajal kui nii tema kui ka USA toetavad rahaliselt liitlastele kuuluvaid kaabliprojekte ning avaldavad diplomaatilist survet ja regulatiivseid meetmeid, nt Vietnami vastu.[35][36][37][38]

Pärast Nord Streami torujuhtmete sabotaaži Läänemerel ja muid seal toimunud intsidente (kaabli lõhkumised laeva järel lohistatud ankruga Soome ja Eesti vahel jms)[39], on NATO suurendanud koha peal patrulle ja seireoperatsioone.[40][41]

2024. aasta detsembris toimunud EstLink2 alalisvoolukaabli ja mitme sidekaabli lõhkumisega seostatud tanker Eagle S suunati Soome territoriaalvetesse ja peeti seal kinni. Sadamariigil on õigus kontrollida oma territoriaalvetes viibivat laeva, sabotaaži korral see konfiskeerida ning kuni kohtuprotsessi samuti selle merekõlbulikuse kontrollimise lõpuni kinni pidada. Soomes kehtib alates 2010. aastast laevaettekannete süsteem GOFREP, mille kohaselt peab iga Soome lahes liikuv laev teada andma, kuhu see teel on, kõrvalekallete korral võidakse see peatada. Kui laev tuvastamisseadmed välja lülitab, jälgitakse seda eriti tähelepanelikult. Tänu GOFREP-ile on 15 aasta jooksul ära hoitud ligi 15 õnnetust.[42]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Eric Edelman, Gary Roughead et al (2018) Providing for the Common Defense: The Assessment and Recommandations of the National Defense Strategy Comission. Ameerika Ühendriikide Rahuinstituut. lk 9
  2. ↑ 2,0 2,1 "Defense lacks doctrine to guide it through cyberwarfare". nexgov.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. märts 2012. Vaadatud 28. mail 2016.
  3. ↑ "Deterring hybrid warfare: a chance for NATO and the EU to work together?". NATO Review.
  4. ↑ ERR (24. september 2024). "Teadur: rahvusvaheline õigus ei välista avamerel välisriigi laevale minekut". ERR. Vaadatud 25. septembril 2024.
  5. ↑ "Auditors Find DoD Hasn't Defined Cyber Warfare". Information Week Government. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. september 2010. Vaadatud 28. mail 2016.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Jasper, Scott; Moreland, Scott (02.12.2014). "The Islamic State is a Hybrid Threat: Why Does That Matter?". Small Wars Journal. Small Wars Foundation. Vaadatud 05.08.2015.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Fleming, Brian P. (19.05.2011). "Hybrid threat concept: contemporary war, military planning and the advent of unrestricted operational art" (pdf). United States Army Command and General Staff College. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.08.2015. Vaadatud 05.08.2015.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Grant, Greg (01.05.2008). "Hybrid Wars". Government Executive. National Journal Group. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.08.2015. Vaadatud 05.08.2015.
  9. ↑ "Aasümmeetriline sõda". Eesti märksõnastik. Vaadatud 25. veebruar 2018.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 Deep, Alex (02.03.2015). "Hybrid War: Old Concept, New Techniques". Small Wars Journal. Small Wars Foundation. Vaadatud 05.08.2015.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Pindják, Peter (18.11.2014). "Deterring hybrid warfare: a chance for NATO and the EU to work together?". NATO Review. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.08.2015. Vaadatud 05.08.2015.
  12. ↑ Hoffman, Frank (2007). Conflict in the 21st Century: The Rise of Hybrid War. Arlington: Potomac Institute for Policy Studies. Lk 24.
  13. ↑ El Mawy, Reda (30.09.2014). "Islamic State 'adapting to US-led air strikes'". BBC News. BBC. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.08.2015. Vaadatud 05.08.2015.
  14. ↑ McCuen, John J. "Hybrid Wars". Military Review. 88 (2): 107.
  15. ↑ Hoffman, Frank (2007). Conflict in the 21st Century: The Rise of Hybrid War. Arlington: Potomac Institute for Policy Studies. Lk 20–22.
  16. ↑ SWJ Editors (27.01.2008). "Training a "Hybrid" Warrior at the Infantry Officer Course". Small Wars Journal. Small Wars Foundation. Vaadatud 05.08.2015.{{cite web}}: CS1 hooldus: kasutab parameetrit autorid (link)
  17. ↑ Hoffman, Frank (2007). Conflict in the 21st Century: The Rise of Hybrid War. Arlington: Potomac Institute for Policy Studies. Lk 35–38.
  18. ↑ Hoffman, Frank (2007). Conflict in the 21st Century: The Rise of Hybrid War. Arlington: Potomac Institute for Policy Studies. Lk 38–39.
  19. ↑ Schroefl, Joseph; Kaufman, Stuart. "Hybrid Actors, Tactical Variety: Rethinking Asymmetric and Hybrid War". Studies in Conflict and Terrorism. 37 (10): 863.
  20. ↑ "E.U. Suspects Russian Agenda in Migrants' Shifting Arctic Route". New York Times. New York Times. 02.04.2016. Vaadatud 02.04.2016.
  21. ↑ ERR, Marko Tooming | (3. jaanuar 2024). "Suured häired GPS-süsteemis ulatusid ka Eesti kohale". ERR. Vaadatud 3. jaanuaril 2024.
  22. ↑ ERR (7. juuni 2023). "Venemaa GPS-signaali segamine kandus juunis Eesti ja Läti territooriumile". ERR. Vaadatud 3. jaanuaril 2024.
  23. ↑ ERR (5. jaanuar 2024). "Iltalehti: GPS-i häirete taga on Venemaa". ERR. Vaadatud 6. jaanuaril 2024.
  24. ↑ "Polish Researchers Detect Ship-Based GPS Jammers in Baltic Sea". The Maritime Executive (inglise). Vaadatud 5. märtsil 2025.
  25. ↑ Humpert, M (24. oktoober 2022). "Fiber-optic submarine cable near Faroe and Shetland Islands damaged; Mediterranean cables also cut". High North News.
  26. ↑ EUobserver (26. oktoober 2022). "Mysterious Atlantic cable cuts linked to Russian fishing vessels".
  27. ↑ Bueger, C.; Liebetrau, T.; Franken, J. (2022). "Security threats to undersea communications cables and infrastructure –consequences for the EU" (PDF). European Parliament. PE 702.557.
  28. ↑ Wasiuta, O. (2023). Russian threats to the submarine internet cable infrastructure. Zeszyty Naukowe SGSP, 87.https://doi.org/10.5604/01.3001.0053.9127
  29. ↑ Cook, Ellie; Feng, John (19. november 2024). ""NATO lake" sabotage feared as two undersea cables damaged in 24 hours". Newsweek (inglise). Vaadatud 6. detsembril 2024.
  30. ↑ "Sweden opens "sabotage" investigation into severed Baltic Sea fibre-optic cables". France 24 (inglise). 19. november 2024. Vaadatud 6. detsembril 2024.
  31. ↑ Katzman, Jonathan. "Securitization of Physical Cyberspace Infrastructure as a Nexus in U.S.-Russia Relations: The Case of Submarine Communications Cables". russiancouncil.ru (inglise). Vaadatud 6. detsembril 2024.
  32. ↑ Bueger, C.; Liebetrau, T.; Franken, J. (2022). "Security threats to undersea communications cables and infrastructure –consequences for the EU" (PDF). European Parliament. PE 702.557.
  33. ↑ Frascà, D., & Galantini, L. (2023). The Issue of Submarine Cable Security. In F. Cappelletti (Ed.), Towards a New European Security Architecture. ELF Study 6. https://doi.org/10.53121/ELFS6
  34. ↑ Raha, U. K., & D., R. K. (2021). Submarine cables protection and regulations: A comparative analysis and model framework (pp. 1-177). Springer Nature. https://doi.org/10.1007/978-981-16-3436-9_1
  35. ↑ Guarascio, Francesco; Nguyen, Phuong; Brock, Joe (18. september 2024). "Exclusive: Inside the US push to steer Vietnam's subsea cable plans away from China". Reuters. Vaadatud 7. detsembril 2024.
  36. ↑ Bueger, C.; Liebetrau, T.; Franken, J. (2022). "Security threats to undersea communications cables and infrastructure –consequences for the EU" (PDF). European Parliament. PE 702.557.
  37. ↑ McGeachy, H. (2022). The changing strategic significance of submarine cables: Old technology, new concerns. Australian Journal of International Affairs, 76(2), 161-177. https://doi.org/10.1080/10357718.2022.2051427
  38. ↑ Guarascio, Francesco; Nguyen, Phuong; Brock, Joe (18. september 2024). "Exclusive: Inside the US push to steer Vietnam's subsea cable plans away from China". Reuters.
  39. ↑ ERR (6. jaanuar 2025). "Vare: Eagle S-i tegevus langeb huvitavalt kokku desünkroniseerimisega". ERR. Vaadatud 7. jaanuaril 2025.
  40. ↑ Wasiuta, O. (2023). Russian threats to the submarine internet cable infrastructure. Zeszyty Naukowe SGSP, 87.https://doi.org/10.5604/01.3001.0053.9127
  41. ↑ "NATO moves to protect undersea pipelines, cables as concern mounts over Russian sabotage threat". AP News (inglise). 16. juuni 2023. Vaadatud 7. detsembril 2024.
  42. ↑ ERR, Arni Alandi | (6. jaanuar 2025). ""Välisilm" uuris, kuidas mereõigus aitaks Läänemerel korda hoida". ERR. Vaadatud 7. jaanuaril 2025.

Välislingid

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%BCbriids%C3%B5da
No tags for this post.