Ado Reinvald (sünninimi Ado Jurik^[1]; 21. november / 3. detsember 1847 Uusna vald – 8. veebruar 1922 Kulbilohu, Elva) oli eesti kirjanik.

1867–1894 oli ta Tarvastu kihelkonna Tarvastu vallas Illissa talunik. Tema talust kujunes kohalik kultuurikeskus.

Ado Reinvald oli Eesti Kirjameeste Seltsi auliige, oli ka Eesti Aleksandrikooli komitee liige, tegeles talupoegadele mitmesuguste palvekirjade kirjutamisega^[2].

1894. aastal, pärast pankrotistumist elas Nõos ja Elva lähedal Kulbilohus.^[3][4].

Ado Reinvald suri 1922. aastal ja on maetud Tartu Raadi kalmistule

Kirjutas luuletusi, jutustusi, naljalugusid ja näidendeid. Tema isamaaluule järgib Lydia Koidula eeskuju ning kirjanduslikuks nõuandjaks oli Friedrich Reinhold Kreutzwald. Tema luuletuse "Kuldrannake" sõnadele on loodud laul "Kuldrannake". Reinvald oli üks Sakala kaastöölisi ja levitajaid ning osales ka kalendrite koostamisel.

Ado Reinvaldi tütar oli kirjanik Liisa Perandi, vend Jaan Reinvald Narvas ilmunud ajalehe Virmaline toimetaja.

Tema järgi on nimetatud Ado Reinvaldi tänav Tallinnas.

• Luulekogud
  • "Villandi laulik" (I 1872, II 1875)
  • "Viljandi laulik" (III 1877, IV 1889)
  • "Õitsi Ööpik" (1876)
  • "Nalja-Kannel ehk Laulurahe Baltlaste lilliaias" (I 1881, II 1883), kirjutatud koos vend Jüri Reinvaldiga
• Huumoriraamat
  • "Suur Naljahammas" (1903)

• "Eesti värss" - Ado Reinvald: elulugu ja terviktekstid
• Ado Reinvald Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• "Mats alati on tubli mees"