Vana Tühi on müütiline tegelane eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg". Ta on allmaailma valitseja Sarviku kälimees.

Teda on mainitud eepose viieteistkümnendas loos (Tagaajajad, Raudoja nõianeitsi, Olevipoeg ja linnaehitus, Põrgupiigade saatus).

Peale Sarvik-taadiga võitlemist esimesel põrguskäigul, jõudis Kalevipoeg võlujõuga küüntest kübara abil põrgu koopasuusse, kaasas kullakotid ja põrgupiigad. Võtnud koopasuust lisaks lauakoorma, alustas vägimees koduteed. Vaevalt jõudis ta sada sammu astuda, kui tema kannule jõudis kiusajate kari.

Tühi-taati, see tulekse

Seitsmekümne selli seltsis

Kalevida kiusamaie;

Tahtis kälimehe tüli,

Sarve-taadi segadusta

Mehepojal ära maksta,

Noorim põrgupiiga, nähes tagaajajaid lähenemas, otsustas kasutada põrgust kaasa võetud võluvitsa abi. Võluvitsa toel muutusid luhad veteväljaks, kuid nii, et pagejatel tekkis ette sillatee, taganttulijatele jäid ette aga ainult vetevood.

Nähes, et pagejaid kätte ei saa, hakkas Vana Tühi küsimusi küsima:

Kas sa võitsid kälimehe

Võidumängil vainiulla,

Torkasid teda teibana

Sõmerliiva seisemaie?

Soovis teada, kas Kalevipoeg viis kasulapsed, kodukanad kambrist? Kas tema vangistas põrgu vanaeide? Kas tema riisus Sarviku mõõga varnast ja tema küüntest kübara seinalt? Kas Kalevipoeg käis varakambris puistamas ja võttis kaasa ka võuvitsa, sillavalmistaja? Kalevite poeg tunnistas, et see kõik on tema kätetöö. Vana Tühi küsis lõpuks: "Kas sa tahad teisel korral tüli tulla talitama?" Vastuseks pajatati:

"Kes võib teada, vennikene,

Kuidas lugu veel lähekse,

Kui mul puudub kopikaida,

Ehk siis tulen teisel korral

Kullakambrit koristama,

Talitan ehk vanad tülid

Ühes uute võlgadega."

Seepeale tormas Tühi-taat koos sellidega kodu poole, nagu oleks tal taskus tulekübe. ^[1]