Palmyra (palmyra aramea dialektis Tadmor; araabia keeles تَدْمُر Tadmur) on iidne linn Süüria keskosas.

Vanimad arheoloogilised leiud linnast pärinevad neoliitikumi ajastust ja esimest korda mainitakse kirjalikes allikates linna teise aastatuhande alguses e.m.a. Palmyra kuulus mitmel korral eri impeeriumide koosseisu, enne kui sai esimesel sajandil m.a.j Rooma impeeriumi osaks.

Linn sai jõukaks karavanikaubanduse keskusena. Palmyralased said tuntuks kaupmeesteks, kes asutasid siiditee äärde mitmeid kolooniaid ja tegutsesid kogu Rooma impeeriumis. Palmyra rikkus võimaldas ehitada uhkeid monumente, nagu Suur kolonnaad (sammaskodadega ääristatud peatänav), Beli tempel ja iseloomulikke tornkalmeid. Etniliselt oli palmyralased segu amoriitidest, aramealastest ja araablastest. Linna sotsiaalne struktuur oli hõimuline ja selle elanikud rääkisid palmyra aramea dialektis, kasutades samal ajal koinee keelt kaubanduslikel ja diplomaatilistel eesmärkidel. Lääne-Aasia hellenistlik periood mõjutas tugevalt Palmyra linna kultuuri, eripärast kunsti ja arhitektuuri, mis ühendas erinevaid Vahemere piirkonna traditsioone. Linna elanikud kummardasid kohalikke semiidi, mesopotaamia ja araabia jumalusi.

Kolmandaks sajandiks m.a.j oli Palmyrast saanud jõukas piirkondlik keskus. Oma võimsuse haripunkti jõudis see 260. aastatel, kui Palmyra kuningas Odaenathus alistas Sassaniidide suurkuninga Shapur I. Tema järel sai võimule regendina valitsev kuninganna Zenobia, kes mässas Rooma vastu ja asutas Palmyra riigi. Aastal 273 hävitas Rooma keiser Aurelianus linna, mille hiljem taastas Diocletianus väiksemas ulatuses. Palmyralased pöördusid ristiusku neljanda sajandi jooksul ja islamisse peale seda, kui linna vallutas 7. sajandil Rashiduni kalifaat, mille järel sai linnas valitsevaks keeleks araabia keel.

Enne 273. aastat oli Palmyra üldjoones autonoomne ja seotud Rooma Süüria provintsiga, tema poliitiline korraldus sarnanes Kreeka linnriikide mudelile esimesel kahel sajandil m.a.j. Linn sai Rooma kolooniaks kolmandal sajandil, mil Rooma valitsemisasutused linna valitsemise üle võtsid, enne kui Palmyra aastal 260 monarhiaks muutus. Pärast linna hävitamist aastal 273 oli Palmyra kohalik keskus Bütsantsi ja hilisemate impeeriumide koosseisus.

Palmyra hävitamine timuriidide poolt 1400. aastal muutis linna väikeseks külaks. Prantsusmaa kontrolli all 1932. aastal viidi kohalikud elanikud uude Tadmuri külla ja iidne paik muutus kaevetöödeks kättesaadavaks.

Süüria kodusõja ajal 2015. aastal hävitas Iraagi ja Levandi Islamiriik (ISIL) suure osa iidsest linnast. Süüria armee vallutas iidse linna tagasi 2. märtsil 2017.