Gulistani rahu (vene keeles Гюлистанский договор, Gjulistanski dogovor; pärsia keeles عهدنامه گلستان, Ahdnāme-ye Golestān) oli rahuleping, mille Venemaa ja Iraan sõlmisid 24. oktoobril 1813, et lõpetada neljas Vene-Pärsia sõda (1804–1813). Leping allkirjastati Gulistani külas (praeguna Gülüstan Goranboy rajoonis Aserbaidžaanis). Pärslased sunniti rahu sõlmima sama aasta jaanuaris toimunud eduka Lankarani piiramisega, mida juhtis kindral Pjotr Kotljarevski. See oli esimene mitmest rahulepingust, millega Pärsia loovutas Venemaale oma Kaukaasia alad.

Gulistani rahuga liideti Venemaaga praegused Dagestan, Gruusia idaosa, suur osa Aserbaidžaanist ning tükk Armeenia põhjaosast.

Lepingu teksti valmistas ette Briti diplomaat Gore Ouseley, kes oli läbirääkimiste vahendaja ning Pärsia õukonnas mõjukas. Venemaa poolel allkirjastas rahu Nikolai Rtišev ning Pärsia poolel Mirza Abolhassan Khan Ilchi.

Lepinguga kaotas Iraan suure osa oma valdustes Kaukaasias. Lisaks pani see seemne järjekordse Vene-Pärsia sõja lahvatamiseks: aastatel 1826–1828 said pärslased viiendas Vene-Pärsia sõjas taaskord lüüa. Viiendale sõjale järgnenud Turkmentšai rahuga kaotas Iraan oma viimased Kaukaasia alad ehk tänapäeva Armeenia ja ülejäänud Aserbaidžaani. Aastaks 1828 oli Iraan kaotanud kõik oma Ees- ja Taga-Kaukaasia alad.

Gulistani ja Turkmentšai lepingute tagajärjel sai Venemaa (ja hilisem Nõukogude Liit) need alad enda kätte umbes 180 aastaks ning Dagestan on Venemaa osa tänapäevani. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist iseseisvusid Gulistani ja Turkmentšai rahulepingutest saadud aladelt kolm riiki: Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia.

Vaata ka

Allikad

Välislingid

No tags for this post.