See artikkel räägib kaubandusorganisatsioonist; filmi- ja teleauhindade kohta vaata artiklit Eesti filmi- ja teleauhinnad

Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon (inglise keeles European Free Trade Association, EFTA; prantsuse keeles Association européenne de libre-échange, EALE) on riikide kaubandusorganisatsioon.

Selle rahvusvahelise organisatsiooni asutasid 4. jaanuaril 1960 Stockholmis alternatiiviks Euroopa Majandusühendusele riigid, kes viimasesse ei kuulunud: Austria, Norra, Portugal, Rootsi, Suurbritannia, Šveits ja Taani. Vastav leping jõustus 3. mail 1960. Eesmärgiks oli edendada liikmesriikide kasvu ja heaolu ning süvendada Lääne-Euroopa riikide kaubavahetust ja majanduskoostööd omavahel ja maailmamajandusega. Lepingu järgi on EFTA liikmesriikide vaheline vabakaubanduspiirkond, millel puuduvad muud poliitilised eesmärgid.

1. jaanuaril 1970 sai EFTA kaheksanda liikme: Islandi.

31. detsembril 1972 lahkusid EFTA-st Suurbritannia ja Taani, kes järgmisel päeval ühinesid Euroopa Majandusühendusega, millest hiljem kujunes Euroopa Liit. Sellega kaotas EFTA Euroopa Majandusühenduse kõrval tähtsuse.

31. detsembril 1985 lahkus EFTA-st Portugal, kes järgmisel päeval ühines Euroopa Majandusühendusega. Kuid EFTA liikmete arv ei vähenenud, sest 1. jaanuaril 1986 astus EFTA-sse Soome.

1. jaanuaril 1991 sai EFTA seitsmenda liikme: Liechtensteini.

31. detsembril 1994 lahkusid EFTA-st Austria, Rootsi ja Soome, kes järgmisel päeval astusid Euroopa Liitu. Sellest ajast on EFTA-s neli liiget: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits. Peale Šveitsi moodustavad need riigid koos Euroopa Liidu riikidega Euroopa Majanduspiirkonna.

EVA-ga ühinemise vastu tunnevad huvi Fääri saared.^[1]

Asutajaliikmed olid Austria, Norra, Portugal, Rootsi, Suurbritannia, Šveits ja Taani. Järgnesid Soome (assotsieerunud liige 1961, täisliige 1986), Island (1970) ja Liechtenstein (1991).

Pärast Taani ja Suurbritannia (1973), Portugali (1986) ning Soome, Austria ja Rootsi (1995) väljaastumist EFTAst ja ühinemist Euroopa Liiduga kuuluvad EFTAsse veel ainult Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits. Peale Šveitsi kuuluvad need riigid koos Euroopa Liidu liikmesriikidega Euroopa Majanduspiirkonda. Euroopa Liidu ja Šveitsi vahelist suhet reguleerivad Šveitsi ja Euroopa Liidu vahelised kahepoolsed lepingud.

Augustis 2005 teatasid Fääri saared, mis kuuluvad Taani Kuningriiki, kuid mitte Euroopa Liitu, et nad tahavad (uuesti) saada EFTA liikmeks. Eesmärgiks oli astuda Euroopa Majanduspiirkonda. Aastal 2006 andis Fääri saarte parlamendikomisjon ülesande pidada vastavaid läbirääkimisi. Et Fääri saared ei ole suveräänne riik,Is ei saa nad olla EFTA lepingu osaline. Taani Kuningriigi astumine Euroopa Majanduspiirkonda Fääri saarte poolest ei tule Taani valitsuse arvates kõne alla, sest Taani kui Euroopa Liidu riik on juba Euroopa Majanduspiirkonnas.^[2]

Juulis 2010 alustas Island liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga, mis katkestati märtsis 2015. Kui Island oleks Euroopa Liitu astunud, oleks ta EFTAst lahkunud.

EFTA sekretariaat Genfis, Brüsselis ja Luxembourgis täidab haldus- ja koordineerimisülesandeid.

EFTA järelevalveamet Brüsselis valvab selle üle, et Island, Liechtenstein ja Norra peaksid kinni Euroopa Majanduspiirkonna lepingust.

EFTA kohus (asutatud 1994, kolm kuueaastase ametiajaga kohtunikku) Luxemburg kontrollib kohtulikult Euroopa Majandupiirkonna lepingu täitmist Islandi, Liechtensteini ja Norra poolt.

EFTA teke oli väljajäänud riikide reaktsioon Euroopa Ühenduste asutamisele. Selle ajalugu on lähedalt seotud Euroopa Ühenduste kujunemisega Euroopa Liiduks. EFTA kokkutõmbumine liikmesriikide astumise tõttu Euroopa Liitu on ilmne.

Teine maailmasõda oli viinud läänemaailma arusaamisele, et poliitiline isolatsioon ja protektsionism ei võimalda uut ülesehitust rahumeelses kooseksisteerimises. Juba 1944 peetud Bretton Woodsi konverentsil töötati seetõttu sõjajärgse rahasüsteemi kõrval välja kõiki lääneriike hõlmava ülemaailmse kaubandusorganisatsiooni (Rahvusvaheline Kaubandusorganisatsioon, ITO) kavand. Seda ei tehtud teoks, kuid sellest sai 1948 alus Üldisele tolli- ja kaubanduskokkuleppele (GATT), Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) eelkäijale.

Ameerika Ühendriigid panid 1947 Marshalli plaani (ametlikult European Recovery Program, ERP) välja 13 miljardit USA dollarit taasülesehituseks, kusjuures Euroopa riigid pidid osalema selle raha kasutamise üle otsustamises. Selles asutati 1948 Majanduskoostö Organisatsioon (OEEC), mis pidi koordineerima USA abi jaotamist ja Euroopa taasülesehituse plaanide väljatöötamist ning aitama kaasa 1kaubandus- ja maksevoogude liberaliseerimisele. OEEC baasil asutati 1961 Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD).

OEEC ilmnes esimest korda Lääne-Euroopa tulevane lõhenemine kahte leeri. Kontinentaalsed Föderalistid püüdsid kanda kiirendatud ühinemisprotsessis delegeerida riikide pädevused Euroopa tasandile ning asutada OEEC riikideülese organisatsioonina. Briti ja Skandinaavia funktsionalistid lükkasid tagasi igasuguse riikide suveräänsuse nõrgestamise ning tahtsid lubada ainult riikide valitsuste koostööd (valitsustevahelisus). Nende ideed jäid OEEC asutamisel suuresti peale.

 Pikemalt artiklis Euroopa Liidu ajalugu

Püsiva rahu tagamiseks Euroopas peeti hädavajalikuks eelkõige Prantsusmaa ja Saksamaa ajaloolise rivaliteedile (Prantsusmaa ja Saksamaa vaenule lõputegemist. Prantsusmaa välisministri Robert Schumani plaani järgi asutati Saksamaa, Prantsusmaa (Neljas Vabariik), Itaalia ja Beneluxi riikide osalusel 1951 Euroopa Söe- ja Teraseühendus, tolliliit mäenduse vallas, mida kontrollis Euroopa Söe- ja Teraseühenduse Ülemamet.

Juba 1955 otsustati koostööd laiendada kõikidele tööstustoodangu liikidele ja täiendada seda põllumajanduspolitika ja tuumapoliitika koordineerimisega. Rooma lepingu allakirjutamisega lõid kuus riiki 1. jaanuarist 1958 Euroopa Aatomienergiaühenduse (praegu Euratom) ja Euroopa Majandusühenduse (EMÜ).^[3]

Suurbritannia ei olnud oma ülemaailmsete huvide tõttu ja tihedate majandussidemete tõttu Rahvaste Ühenduse maadega huvitatud suletud majanduspiirkonnast ning jäi Euroopa Ühenduste asutamisest eemale, nagu ka Austria, Rootsi ja Šveits, mis oma neutraalsuse tõttu ei saanud või ei tahtnud võtta niisuguseid suuri kohustusi. Suurbritannia ettepandud plaan luua kogu OEEC-d hõlmav vabakaubanduspiirkond, säilitades riikide tollid ja oma väliskaubanduspoliitika, nurjus detsembris 1958 Reginald Maudlingi peetud nn Maudlingi läbirääkimistel.

Suurbritannia tahtis selle vabakaubanduspiirkonna asutamisega ligi tõmmata ka Euroopa Ühenduste liikmesriike, ent see ei õnnestunud.

Selleasemel alustati 1959 läbirääkimisi, et viia ellu asenduslahendus – luua seitsme riigi vabakaubanduspiirkond. Juba kuue kuu pärast valmis EFTA asutamisdokument Stockholmi konventsioon ehk lepe Euroopa Vabakaubandusassotsiatsiooni rajamiseks. See kirjeldab EFTA eesmärke ja määrab kindlaks liikmesriikide õigused ja kohustused.

Stockholmi konventsioonile kirjutati alla 4. jaanuaril 1960 ja see jõustus 3. mail 1960. Esimene lepingus ette nähtud tollilangetus artikli 3 järgi leidis aset 1. juulil 1960; aastaks 1970 kaotati tollid järk-järgul. EFTA lepe kehtis ka Liechtensteini kohta, mis oli Šveitsiga tolliliidus. Juunist 1961 oli ka Soome assotsiatsioonilepinguga EFTA alale kaasatud.