Donald John Trump (sündinud 14. juunil 1946 Queensis New Yorgis) on Ameerika Ühendriikide poliitik, alates 2025. aasta 20. jaanuarist 47. Ameerika Ühendriikide president. Aastatel 2017–2021 oli ta 45. Ameerika Ühendriikide president. Ta on Vabariikliku Partei liige. Peale selle on ta ettevõtja ning endine meelelahutusprodutsent

Teda peetakse üheks vastuolulisemaks poliitikuks Ameerika Ühendriikide ajaloos. Ta on esimene USA president, kelle vastu on algatatud kaks tagandamismenetlust ja kelle vastu pärast esimest ametiaega on algatatud kaks kriminaalmenetlust (muu hulgas kahtlustatuna vandenõus Ameerika Ühendriikide vastu). Ta on esimene kriminaalkorras süüdi mõistetud Ameerika Ühendriikide president.

Trump oli 2017. aastal seni vanim ametisse astunud Ameerika Ühendriikide president: ametisse astumise päeval oli tema vanus 70 aastat ja 239 päeva. Senine rekord 69 aastat ja 349 päeva kuulus Ronald Reaganile. 2021. aastal Trumpi mantlipärijaks saanud Joe Biden oli ametisse astudes 78 aastat ja 61 päeva vana. 2025. aasta jaanuaris taas ametisse astudes sai Trump 78 aasta ja 220 päeva vanuselt uuesti vanimaks ametisse astunud Ameerika Ühendriikide presidendiks.

Trump lõpetas 1968. aastal Pennsylvania ülikooli Whartoni ärikooli bakalaureusekraadiga majandusteaduses.^[1] Aastal 1971 sai temast perekonna kinnisvaraäri president. Ta nimetas selle ümber The Trump Organizationiks ning hakkas omandama ja ehitama pilvelõhkujaid, hotelle, kasiinosid ja golfiväljakuid. Ta oli kuni 2017. aastani selle konglomeraadi juht ja president ning on hotelli- ja hasartmänguketi Trump Entertainment Resorts asutaja. Hoolimata päritud varandusest ja mitmest maksejõuetusest kinnisvaraäris sai temast eduka ärimehe võrdkuju. Pärast kuut äripankrotti 1990ndatel ja 2000ndatel alustas ta kõrvalprojekte. Aastatel 2004–2015 juhtis ta produtsendi ja saatejuhina tõsielusarja "Mantlipärija", millega sai ka rahvusvaheliselt tuntuks. Aastate jooksul toetas Trump erinevaid parteisid, aga alates 1987. aastast on ta lühikese vaheajaga registreeritud Vabariikliku Partei liikmena. Selle partei kandidaadina võitis ta poliitilise autsaiderina 2016. aasta presidendivalimised demokraat Hillary Clintoni vastu.

Valimiskampaanias oli pettusi; tema kampaania sai seadusevastast toetust Venemaalt, mis tõi hiljem kaasa erijuurdluse ning vanglakaristused tema kampaaniameeskonna liikmetele. Valimiskampaanias äratas ta tähelepanu lihtsa kõnestiiliga, provotseerivate ütlustega ja radikaalsete ettepanekutega. Tema valimisvõidule sai otsustavaks see, et kuigi ta sai arvukalt etteheiteid seksismis ja rääkis palju ilmseid ebatõdesid, õnnestus tal end esitada lihtsate inimeste ja evangelikaalsete kristlaste. Tema poliitikastiil, mida nimetatakse trumpismiks, on segu populismist, konservatismiks, libertarismist, protektsionismist, majanduslikust liberalismist, natsionalismist ja isolatsionismist. Donald Trumpi esimene presidentuur tõi kaasa arvukalt vaieldavusi.

Trumpi esimese ametiaja arvukate skandaalide seas oli tema katse teha relvaabi Ukrainale sõltuvaks juurdlusest Joe Bideni poja Hunter Bideni vastu (Joe Biden oli Trumpi konkurent 2020. aasta presidendivalimistel). Selle tõttu avas Esindajatekoda detsembris 2019 esimese tagandamismenetluse süüdistusega võimu kuritarvitamises ja Kongressi töö takistamises. Teine tagandamismenetlus algatati mässu õhutamise süüdistusega jaanuaris 2021, mõned päevad pärast Kapitooliumi ründamist Trumpi ülesässitatud rahvahulga poolt. Mõlemad menetlused lõppesid õigeksmõistmisega Senatis, kus vabariiklastel oli enamus. Ent Kongressi uurimiskomisjon tegi detsembris 2022 kindlaks, et Kapitooliumi ründamine oli algatatud Trumpi poolt eesmärgiga jääda konstitutsioonivastaselt võimule. Järgmise administratsiooni poolt ametisse seatud eriprokurör jõudis sama tulemuseni ja algatas augustis 2023 Trumpi vastu kriminaalmenetluse. Samal kuu süüdistas Georgia osariik teda valimiste mõjutamise katses. Juba märtsis 2023 oli teda kahtlustatud äridokumentide võltsimises (The People of the State of New York v. Donald J. Trump) ja juunis süüdistatud salajaste dokumentide varguses (Donald Trumpi föderaalne kriminaaljälitus salajaste dokumentide salajaste dokumentidega ümberkäimise eeskirjade rikkumise asjas).

Esimesel ametiajal andis Trump välja täitevkorralduse 13769, mis keelas riiki sisenemise kuue islamienamusega riigi kodanikele, laiendas Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide piiritara ja viis ellu Trumpi administratsiooni perekondade lahutamise poliitikat. Välispoliitikas ütles Trump lahti lepetest kliima, kaubanduse ja Iraani tuumaprogrammi kohta, alustas Hiina-Ameerika kaubandussõda ning kohtus Põhja-Korea riigijuhi Kim Chŏng-uniga, saavutamata kokkulepet tuumarelvast loobumise kohta. Ta pisendas korooniapandeemia tõsidust, vaidles terviseametnikega ja kirjutas alla CARES Actile. Pärast esimest ametiaega hinnati ta ajaloolistes reitingutes halvimaks presidendiks Ameerika Ühendriikide ajaloos.

Paljusid Trumpi kommentaare ja tegusid on nimetatud rassiliselt koormatuks, rassistlikuks või misogüünseks. Ta on esitanud vääri ja eksitavaid väiteid ning levitanud vandenõuteooriaid rohkem kui ükski varasem USA poliitik. Kui Trump kaotas 2020. aasta presidendivalimised Joe Bidenile, püüdis ta valimiste tulemusi ümber pöörata, mis tipnes Kapitooliumi ründamisega. Aastal 2023 tunnistati Trump tsiviilasjades vastutavaks vägistamise ja laimu eest (E. Jean Carroll v. Donald J. Trump) ning äripettuse eest (New Yorgi osariigi äripettuskohtuasi The Trump Organizationi vastu, ja 2024. aastal mõisteti ta süüdi äridokumentide võltsimises (The People of the State of New York v. Donald J. Trump), nii et temast sai esimene USA president, kes on mõistetud süüdi raskes kuriteos. Kui Trump oli võitnud 2024. aasta presidendivalimised Kamala Harrise vastu, jäeti ta kohtuotsusega karistuseta ning veel kaks süüdistust rasketes kuritegudes lükati tagasi.

Hoolimata paljudest skandaalidest ja juriidilistest süüdistustest nimetati Trump 2024. aasta presidendivalimisteks uuesti vabariiklaste kandidaadiks. Ühel kampaaniaüritusel juulis 2024 Pennsylvania osariigis pani üks mees tulirelva abil toime atentaadi Trumpile. Poliitik pääses kerge vigastusega paremas kõrvas. Novembris 2024 õnnestus tal presidendivalimised Demokraatliku Partei kandidaadi Kamala Harrise vastu võita. Donald Trump on Grover Clevelandi järel teine USA president, kellel õnnestus pärast mahahääletamist uuesti valituks saada.

Trump alustas oma teist ametiaega sellega, et ta andis armu umbes 1500 Kapitooliumi ründajale, algatas Ameerika Ühendriikide föderaalametnike massilised vallandamised ja alustas kaubandussõda Mehhiko ja Kanadaga. Trump on laialdaselt kasutanud täitevkorraldusi, mis on toonud kaasa arvukalt hagisid, mis vaidlustavad nende seaduslikkust.

2016. aastal hinnati tema varanduse väärtuseks 4,5 miljardit USD.^[2] Ajakirja Forbes andmetel vähenes 2017. aastal Trumpi vara 3,1 miljardi euroni.^[3] 2021. aasta oktoobri seisuga oli Trumpil võlgu üle 1,3 miljardi euro, millest suur osa oli tagatud tema varadega.^[4]

2016. aastal nimetas ajakiri Time Trumpi aasta inimeseks.^[5] Taas pälvis ta selle tunnustuse 2024. aastal.^[6]

Donald Trumpi vanemad olid saksa päritolu kinnisvaraärimees Fred C. Trump (1905–1999) ja šoti kaluritütar Mary Anne MacLeod (1912–2000), kes oli Ameerika Ühendriikidesse sisse rännanud ülemaailmse majanduskriisi ajal veebruaris 1930.^[7]

Donaldi isa vanemad Frederick Trump (sünninimega Friedrich Trump) ja Elizabeth Christ Trump (sünninimega Elisabeth Christ), olid USAsse sisse rännanud Saksamaalt Pfalzist Kallstadti linnast.^[8] Donaldi onu John G. Trump oli elektrotehnikateadlane, kes oli 1936–1973 Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor; ta oli ülikõrgepinge pioneere.^[9] Üheksa onu ja tädi pärinesid nagu Donaldi emagi Välis-Hebriididesse kuuluva Lewise saare vaestest oludest.^[10] Ühe oma onu järg sai ta nimeks Donald.^[11]

Donald Trump esitas korduvalt Trumpi suguvõsa päritolu kohta valeandmeid: raamatus "The Art of the Deal" (1987) ütleb ta, et tema vanaisa on pärit Rootsi linnast Karlstadist, korrates isa ebatõest jutustust teise maailmasõja ajast.^[12] Donald Trump ütles siiski hiljem, et ta on uhke oma saksa päritolu üle, ja väitis, et ta oli 1999. aastal Saksa-Ameerika Steubeni paraadi korraldaja.^[13][14] Oma esimese presidentuuri ajal väitis Trump vähemalt neli korda, et tema isa olevat sündinud Saksamaal.^[15] Fred Trump oli oma saksa päritolu kuni 1980ndateni maha vaikinud^[16] ja jätnud oma emakeele lastele õpetamata.^[17]

Donaldi vanem õde Maryanne Trump Barry (1937–2023) oli veebruarini 2019 Ameerika Ühendriikide Apellatsioonikohtu 3. föderaalkohturingkonna kohtunik.^[18]

Donaldi vanem vend Fred Trump Jr. (1938–1981; Freddy) töötas mõned aastad isa ettevõttes, kuid ei ilmutanud auahnust ega ranget distsipliini, mida isa nõudis. Ta alustas seejärel piloodikarjääri, kuid loobus sellest mõne aja pärast rohke alkoholitarvitamise tõttu. Ta suri ligi 43-aastaselt südamepuudulikkusse.^[19][20][21]

Perekonnas olid veel vanem õde Elizabeth ja noorem vend Robert Trump.

Donald Trump sündis 1946. aastal New Yorgi Queensi linnaosas Jamaica haiglas Fred Trumpi ja Mary Anne MacLeod Trumpi neljanda lapsena viiest.

Donald kasvas üles koos vanemate õdede-vendade Maryanne, Fred juuniori ja Elizabethi ning noorema venna Robertiga Queensi linnaosas Jamaica Estatesi asumis.^[22] (Alates ajast, mil Trump oli kolmeaaastane, kinkis isa igale lapsele igal aastal 6000 dollarit, mis oli maksimaalne summa, mida sai ilma kinkemaksuta kinkida. Maksude vältimiseks tegi Fred nad kahe oma elamuarenduse rendileandjateks ning maksis igaühele igal aastal 13 928 dollarit renti.^[23]

Kui Donald Trump 1946 sündis, oli elamuehitus, mille alal tema isa Fred ettevõtjana tegutses, raskes kriisis. Nimelt valitses pärast rohkem kui kuue miljoni sõduri tagasitulekut teisest maailmasõjast tohutu nõudlus elamispinna järele, aga suure nõudluse tõttu ehitusmaterjalide järele olid viimased saadaval hindadega, mis olid odavate elamispinnaprojektide jaoks, millele Fred Trump oli sõja ajal spetsialiseerunud, liiga kõrged.^[24]

Kui president Harry Truman oli elamuehituse elavdamiseks tunduvalt parandanud riiklikku edendust Federal Housing Administrationi kaudu, alustas Fred Trump, kes oli juba varem sarnaste projektidega suurt kasumit teeninud, 1947. aastal Brooklynis 1344 üürikorteriga suurprojekti Shore Haven, millele kohalik ajakirjandus pani nimeks Trump City.^[25] Queensisse ehitas Fred, kes seni oli olnud pigem tagasihoidlik ja väga kokkuhoidlik, esindusliku 23 toaga ja üheksa vannitoaga residentsi. Lisandus kaks Cadillaci, millele ta palkas autojuhi.^[26]

Donald Trump kasvas üles tundega, et ta on midagi erilist ja on teistest üle. Isa soodustas seda, öeldes, et Donald on kuningas ning peab olema suurepärane kõiges, mida ta teeb. Juba koolieelikuna paistis Donald silma agressiivsusega teiste laste vastu. Nagu õed ja vennadki, käis ta koolis Queensis Kew-Forest Schoolis. Koolis kehtisid ranged reeglid nagu vanematekoduski, aga Donald ei lasknud end taltsutada ja jäi sellepärast sageli peale tunde. Häid tulemusi näitas ta spordis, eriti pallimängudes. Tema lemmikala oli pesapall, mille Meka 1950ndate keskel oli New York oma kolme tippklubiga. Vastased kartsid Trumpi tema massiivsete jõuvõtete pärast.

Ta õppis erakoolis Kew-Forest School seitsmenda klassini ja seejärel New Yorgi Sõjaväeakadeemias (sõjakool ning Cornwalli kolledži ettevalmistuskool).^[27]

Et pääseda välja Queensi korrastatud rahulikust elust, käis ta laupäeviti koos sõbraga salaja Manhattan, kus nad Broadwayl väga menuka muusikali "West Side Story" mõjul hankisid endale vedrunoad. Aastal 1959 avastas Fred Trump poja noakollektsiooni ning sai niiviisi teada tema salajastest käikudest. Ta otsustas, et on tarvis radikaalset muutust, ning saatis poja umbes 100 km kaugusel olevasse eelsõjalise ettevalmistusega erainternaatkooli New York Military Academy Cornwalli linnakeses. Seal valitses range distsipliin: Donald Trump pidi loobuma igasugusest luksusest ja päritolu ei andnud talle mingeid privileege.

Ta kohanes ja talle pakkus rahuldust saada auhindu kõige puhtama toa ja kõige läikivamate kingade eest. Esimest korda tekkis tal auahnus saada häid akadeemilisi tulemusi. Pesapallis sai temast meeskonna kapten ja nii pääses ta esimest korda ajalehepealkirja: Trump Wins Game for NYMA. Aastal 1964 lõpetas ta akadeemia keskharidusega.^[28]

1964. aastal astus ta Fordhami ülikooli, kust läks 1966. aastal üle Pennsylvania ülikooli, mille lõpetas 1968. aastal.^[29]

Trump õppis majandusteadust, algul 1964–1966 New Yorgis Fordhami Ülikoolis ning alates 1966. aastast Philadelphias Pennsylvania Ülikooli mainekas majandusteaduskonnas Wharton Schoolis spetsialiseerumisega kinnisvaramajandusele. Üliõpilasena oli Trump akadeemiliselt, isiklikult ja poliitiliselt silmatorkamatu.^[30][31] Trumpi biograafide Kranishi ja Fisheri andmetel veetis ta peaaegu sama palju aega oma isa juures New Yorgis töötades kui Wharton Schoolis õppides.^[32]

Ta sai bakalaureusekraadi 1968. 1966. aastal loeti teda arstliku läbivaatuse alusel ajateenistuseks sobivaks ning 1968. aasta juulis kinnitati ta teenistuskõlblikuks. Ta sai õpingute tõttu neli korda ajapikendust. 1968. aasta oktoobris konstateeris meditsiiniline komisjon tal eksostoosi ning 1972. aastast kvalifitseerus ta sõjaväeteenistuseks mittekõlblikuks. Nii jäi ta kõrvale ka Vietnami sõjast. Täpsemaid andmeid dokumentides ei ole; Trumpi enda ütluse järgi aastast 2016 oli asi kukekannustes. Selle perioodi kohta on Trump esitanud ebaselgeid väiteid.^{[33][34][35][36]}

He was exempted from the draft during the Vietnam War due to a claim of bone spurs in his heels.^[37]

Donald Trumpi isa oli elamute ehitamisega New Yorgi Brooklyni ja Queensi linnaosas ning Virginia osariigis Norfolkis saanud multimiljonäriks.^[38] Donald Trump töötas juba õpingute kõrvalt isa ettevõttes Trump Management ning sai pärast ülikooli lõpetamist 1968 tänu sõjaväeteenistusest vabastamisele täie jõuga tööle hakata. Juba 1971, umbes 25-aastasena, võttis ta ärijuhtimise üle, kuna 65-aastane isa asus ettevõtte esimehe kohale. Nüüd vastutas Donald 14 000 üürikorteri eest, millest paljud olid üüritud madalapalgalistele.^[39]

Miljöö, millega Donald Trumpil nüüd tuli tegemist teha, kui ta pidi näiteks maksmata üüre sisse nõudma, oli talle võõras ja ebameeldiv. Ta ise elas luksuslikes ja korrastatud oludes Queensis ning oli Wharton Schoolis olnud ümbritsetud alustavate ärimeestega, kellest paljud pärinesid palju rikkamatest perekondadest kui ta ise. Tema eesmärk oli kinnitada kanda Manhattanil, sestap üüris ta 1971 endale korteri Upper East Side'is. Laiemale avalikkusele tuntuks sai ta esimest korda siiski mitte edu tõttu ettevõtluses, vaid süüdistatavana rassilises diskrimineerimises. 16. oktoobril 1973 ilmus tema nimi New York Timesi ja teiste ajalehtede esikülgedele, kus tema ettevõtet Trump Management süüdistati afroameeriklaste süstemaatilises diskrimineerimises üürnike valikul.^[40]

Ulatuslik rassiline segregatsioon üürimajakomplekside asustamisel oli olnud ammune praktika, mis ei olnud karistatav. Federal Housing Administration, mille pädevuses oli elamuehituse riiklik edendamine oli isegi soovitanud vältida "ebaharmoonilist" asustamist, ent 1968 oli jõustunud "Fair Housing Act", mis sellise diskrimineerimise kogu riigis keelustas. New Yorgis saadeti seepeale välja mustanahalisi ja valgeid testisikuid, kes pidid kandideerima samadele korteritele. Trumpi ettevõte paistis silma eriti negatiivselt. Töötajad ütlesid, et on saanud range juhtnööri mustanahalised huvilised tagasi lükata või lubada neid ainult korteritesse, mis on nende jaoks ette nähtud.^[41]

Et süüdistati ka Donald Trumpi ja tema isa isiklikult, pöördusid nad advokaadibüroos, kust neile soovitati kokkuleppemenetlust, millega nad väldiksid karistust. Selleasemel pöördus Donald Trump maineka advokaadi Roy Cohni poole, sest talle oli silma jäänud Cohni avalik kiri Spiro Agnew'le, kes oli süüdistuste tõttu maksupettuses USA asepresidendi kohalt tagasi astunud. Kirjas heitis Cohn Agnew'le ette julgusepuudust ja kutsus kirglikult üles end sellistel juhtudel kaitsma, nagu ta ise oli korduvalt edukalt teinud. Cohn, kes makartismi ajastul oli omandanud kahtlase kuulsuse Joseph McCarthy parema käena, aga oli tolleks ajaks jõudnud New Yorgi kõige mõjukamate inimeste hulka, nõustus Trumpi kaitsma. Protsess kestis kaks aastat ja lõppes 1975 kokkuleppega, millega Trump kohustus omal kulul kohalikus ajakirjanduses kuulutama, et kõikidest rassidest inimesed on Trumpi korterite üürnikena teretulnud. Selles nägi üldsus vähemuste võitu.^[42]

Sel ajal oli New Yorgi linn raskes kriisis. Selliste elamuehitusprojektide edendamine, mis olid seni olnud Trumpi põhiäri, lõpetati 1975 rahapuudusel. Aga Donald Trump nägi kriisis šanssi omaenda plaanidele Manhattanile. Pankrotti läinud raudteekorporatsiooni Penn Central likvideerimise raames olid Manhattanil müüki pandud suured maa-alad ning neli omal ajal mainekat hotelli. Ühele neist hotellidest, laostunud 62-korruselisele Commodorele (praegu Hyatt Grand Central New York ei olnud huvilisi. Et Donald Trump oli selles äris uustulnuk ja tal puudusid oma kapital ja vajalikud kontaktid, olid tal esialgu halvad väljavaated. Isa oli väga skeptiline, aga toetas teda siiski. Louise Sunshine, kes oli kogunud annetusi New Yorgi osariigi kubernerile Hugh Careyle ning leidnud Fred Trumpi näol ühe suurema annetaja, hankis talle vajalikud kontaktid. Hotellikett Hyatt oli hotelli võimaliku pidajana pärast selle restaureerimist ja restaureerimist projektist huvitatud, sest neil ei olnud New Yorgis veel hotelli. Penn Centralile kinnitas Trump, et tal on juba kokkulepe Hyattiga, kuigi tal seda veel polnud. Seepeale andis korporatsioon Trumpile ostueesõiguse tingimusel, et ta teeb avansina sissemakse 250 000 USA dollarit. Seda raha Donald Trumpil ei olnud; juba honorari arhitekt Der Scuttile pidi isa kinni maksma. Sellegipoolest kinnitas Trump linnale, millelt ta projektile luba vajas, et tal on juba leping Penn Centraliga, ja sai seepeale loa, kuigi teistelt kandidaatidelt oli tulnud paremaid pakkumisi. Isa isiklikul käendusega vajalikele laenudele õnnestus tal lõpuks omandada hoone Hyattiga võrdsetes osades kahasse ja 1980 modernne esimese klassi hotell valmis saada. Lisaks andis New Yorgi linnapea, Fred Trumpi vana sõber Abraham D. Beame 1977 oma ametiaja viimasel päeval Donald Trumple maksuvabastuse, mis säästis talle kuni 2017. aastani hinnanguliselt 400 miljonit USA dollarit. See oli esimene omataoline erandluba eraprojektile New Yorgi ajaloos.^[43]

Aastal 1977 abiellus Trump Manhattani kirikus Marble Collegiate Church Ivana Zelníčkováiga, kellel olid parajasti vanemad külas. Koguduse pastor Norman Vincent Peale, kes nad laulatas, oli positiivse mõtlemise tuntud esindaja. Trump nimetas teda hiljem oma ainsaks oluliseks nõustajaks isa kõrval. Oma abikaasa võttis ta varsti ettevõtte asepresidendiks. Ivana vastutas Grand Hyatti, Trump Toweri ja teiste hoonete sisekujunduse eest, kuigi tal polnud sel alal kogemust.^[44]

Järgmise projekti, esindusliku Trump Toweri jaoks omandas Trump vana kaubamaja Fifth Avenuel, et selle krunti kasutada. Ta laskis hoone art déco stiilis fassaadi skulptuurid hävitada, kuigi oli lubanud anda need maksust vabastatava annetuse kviitungi vastu Metropolitani Kunstimuuseumile. See tõi kaasa ajakirjanduse kriitika. Ehitusolukorra tõttu väga kulukatel lammutustöödel kasutas ta arvukalt illegaalseid Poola immigrante, kes pidid töötama väga halbades tingimustes ja väikese tasu eest. Et uue hoone ehitamist kiirendada, kasutas Trump – nagu paljud tema konkurendidki tol ajal – ettevõtteid ja ametiühinguid, mis olid maffia kontrolli all ja millega tema advokaat Cohn oli heades suhetes. Nii jäi Trump Toweri ehitus 1982. aasta streigilainest puutumata. Kui hoone 1983 sissekolimisvalmis sai, olid kulud 266 korteri müügiga juba tasa. Ostjate seas olid Steven Spielberg ja Michael Jackson. Viiekorruselise aatriumi ärisid renditi kuni miljoni USA dollari eest aastas. 26. korrusele seadis Trump sisse oma büroo ja laskis kolm ülemist korrust välja ehitada äärmiselt luksuslikuks 53 toaga katusekorteriks oma viieliikmeliseks kasvanud perekonnale.^[45]

See Trumpi nime kandev hoone tegi ta kuulsaks ka väljaspool New Yorki. Sellega kasvas ka tema krediidivõime, nii et ta sai 1985 omandada Mar-a-Lago häärberi viie miljoni USA dollari eest – kaugelt alla turuhinna.^[46] Ta figureeris meesteajakirja GQ esikaanel ning ajakirja omanik Samuel Irving Newhouse Jr. tegi Trumpile ettepaneku, et Newhouse'i kirjastuses Random House ilmuks tema nimel kirjutatud raamat. Variautori kirjutatud raamatust "The Art of the Deal" sai 1987 bestseller.^[47] Variautor ütles hiljem, et see raamat oli tema elu suurim viga ja ta annetab selle eest saadava sissetuleku ära.^[48]

Trumpi tollase lähiringi inimesed ütlevad, et Trumpi käitumine neil aastatel muutus. Varem oli ta oma kaastöölistele alati kättesaadav, nüüd aga ümbritses ta end inimestega, kes talle aplodeerisid ega vaielnud vastu. Nende seas oli ka kolm ihukaitsjat. Peale selle tekkis tal kalduvus raevuhoogudele.^[49]

Teiselt poolt tekkis tal suur huvi selle vastu, mida tema kohta teatatakse. Tal tekkis harjumus lugeda igal hommikul läbi kõik see, mis tema kohta on kirjutatud või öeldud. Ajakirjanike järelepärimistele vastas ta ise, sageli kohe. Ta püüdis meediakajastust positiivsete impulssidega või ka juriidiliste tagajärgede ähvardustega mõjutada. Ta pidas silmas ka oma äride edendamist, aga eelkõige soovis ta endale võimalikult palju tähelepanu tõmmata. Et tabloidajakirjandusele tundus varsti kõik teatamisväärne, millel tema või Ivanaga pistmist oli, hakkas ta – sageli valenime (näiteks „John Barron“) asjassepühendatuna esinedes – kuulujutte levitama. Ja ta sai palju fänne eelkõige sinikraede seas, kes nägid temas ühte endi hulgast, kes on kuskile välja jõudnud, ja immigrantide seas, kelle silmis ta oli Ameerika unistuse kehastus.^[50]

Trump tahtis teha kasiino juba Grand Hyattisse, Spielcasino, kuid tema katsed saavutada hasartmängude legaliseerimist New Yorgis ei andnud tulemust. Aastal 1977 legaliseeriti hasartmängud naaberosariigis New Jerseys. Trump omandas litsentsi kolmele kasiinole Atlantic Citys ning rajas linna seniajani kõige kõrgema hoone, 39-korruselise Trump Plaza Hotel & Casino, mis valmis 1984. Aastal 1985 omandas ta Hiltoni korporatsioonilt veel ühe hoone, sest Hilton ei saanud kasiinodele litsentsi. Ta pani sellele nimeks Trump Castle Hotel & Casino ja andis selle kõikide üllatuseks juhtida oma abikaasale Ivanale. Kasiinoäri kasum jäi aga Trumpi ootustele kaugelt alla ja vähenes. Aastal 1988 oli Trump Castle koguni kahjumis. Seepeale vabastas Trump abikaasa selle juhtimisest.^[52]

Ka Trump Plaza kasiino puhul süüdistas Trump operaatorfirmat Harrah’s Las Vegas, halvas juhtmises.^[53] Ta oli veendunud, et kolmanda, veel suurema tema nime kandva kasiinohotelliga suudab ta idaranniku kasiinoturgu valitseda. Sellepärast omandas ta 1987 poolelioleva Taj Mahali. Tal olid suured võlad ja oma imestuseks ei saanud ta selle valmisehitamiseks enam regulaarseid krediite. Sellepärast kasutas ta kõrge intressiga võlakirju.^[54]

Hoolimata kasvavatest finantsprobleemidest omandas Trump 1988 veel lennuseltsi, mille tarvis ta võttis veel krediiti. 365 miljoni USA dollari eest omandas ta Eastern Air Linesi koos 21 lennukiga Boeing 727, mille mitte enam rentaablid lennuliinid ühendasid New Yorki, Washingtoni ja Bostonit. Tema idee oli vanad lennukid luksuslikult sisustada ning sellega liinid jälle rentaabliks teha. Ta lasi lennukitesse ehitada nahkistmed, vahtrapuust spoonid ning kroomist raamid ning varustada tualettruumid kullatud kraanikaussidega, mis läks igas lennukis maksma miljon USA dollarit. Kui juunis 1989 Trump Shuttle'i nime all lennuliiklusega alustati, oli lennufirma – peamiselt võlakoorma tõttu – algusest peale kahjumis.^[55]

10. oktoobril 1989, mõni kuu enne Taj Mahali kavandatud avamist, hukkusid kopteriõnnetuses kolm Trumpi tähtsamat abilist kasiinode alal. Trump oli sellest nii puudutatud, nagu tema töötajad ei olnud kunagi näinud, ja ta nimetas seda hiljem kõige raskemaks üleelamiseks. Ta helistas isiklikult lahkunute omastele ning võttis osa nende matustest.^[56] Kaks nädalat pärast Taj Mahali avamist ilmus Wall Street Journali artikkel, milles toodi ära analüütik Marvin Roffmani prognoos, et kasiinohotellil tuleb mõnekuine buum, aga ta ei pea pikas perspektiivis vastu, sest Atlantic Citys ei ole piisavat nõudlust. Trump reageeris kohe faksiga Roffmani firmale, nõudes juriidiliste sammudega ähvardades Roffmani kohest vallandamist või vabandust. Peale selle helistas ta isiklikult Roffmanile ning käis talle peale, et ta kirjutaks artikli, milles ta ütleb, et Taj Mahalil hakkab minema väga hästi. Firma juhtkond sundis Roffmani kirjutama alla õiendusele ja seejärel vallandas ta.^[57]

Taji avamine aprillis 1990 kavandati nädalapikkuse grandioosse üritusena. Saabus üle 100 000 külastaja ning kulminatsioonis esines Trump koos staarkülalise Michael Jacksoniga. Selle, et kasiino oli teisel ja kolmandal päeval pädeva ametiasutuse poolt suletud, sest suur hulk žetoone oli kadunud, suutis Trump väitega, et ootamatult suure külastajate arvu tõttu ei tuldud žetoonide ülelugemisega toime, meedias enda kasuks pöörata. Kulisside taga oli ta aga väga vihane ja süüdistas tekkinud kaoses muu hulgas kahte kolmest hiljuti hukkunud töötajast.^[58]

Trump oli äriliselt tegev ka profipoksis. Juunis 1990 omandas ta õigused ühe Mike Tysoni matši korraldamiseks Atlantic Citys.^[59] Juba 1988 oli ta samas linnas korraldanud Tysoni ja Michael Spinksi vahelise matši. Selle korraldamise õiguste eest maksis ta enda väitel 11 miljonit USA dollarit.^[60]

Juunis 1990 ei suutnud Trump enam oma võlgu teenindada. Need olid kasvanud 3,2 miljardi USA dollarini. Tema 22 varast andsid kasumit ainult kolm.^[61] Nende paljude võlausaldajate ühendus, kellega ta oli kevadest saadik läbirääkimisi pidanud, jõudis järeldusele, et kui nad laseks Trumpil pankrotti minna, siis kaotaksid kõik, sest eriti kasiinod peaksid ilma Trumpi nimeta vaevalt vastu. Augustis 1990 andsid nad talle vajalikud täiendavad krediidid ning omandasid vastutasuks pandiõiguse suurele osale tema varast, sealhulgas kolmele kasiinole, häärberile Mar-a-Lago, jahtlaevale Trump Princess ja tema eralennukile. Peale selle kohustus Trump tööle võtma finantsdirektori, kelle ülesanne oli The Trump Organizationi rahaasjad korda teha.^[62] Selles olukorras ilmus tema teine raamat "Trump: Surviving at the Top", jälle Random House'is.

Ka finantsraskuste haripunktis, mil Trump pidevalt maadles makseraskustega, hoidis ta päev-päevalt eduka ärimehe ja miljardäri kuvandit.^[63] Detsembris 1990 kasutas Donalt Trump jälle isa toetust: 85-aastane Fred Tuump ostis oma kingituse pantimise vältimiseks Trump Castle'ile 3,5 miljoni USA dollari eest žetoone, mida ei võetud kunagi kasutusele. Sel ajal oli Castle tema kasiinodest kõige ohtlikumas seisus, sest kliendid läksid üle Taj Mahali, ning juba kolm võlgade teenindamise arvet olid tähtaja ületanud.^[64] 10 miljonit dollarit oma esimesele abikaasale Ivanale lahutuskompensatsiooniks võttis Trump ilma pankade loata ettevõttest välja ja andis Marla Maplesiga abielludes juulis 1991 talle televisioonis 250 000 USA dollarit maksnud abielusõrmuse. Vihaste võlausaldajate järelepärimisele vastas ta, et sõrmus on laenatud.^[65]

Aastal 1995 asutas Trump, kes oli ikka veel suurtes võlgades, aktsiaseltsi ja läks sellega börsile. Nii said investorid osa arvatavalt edukast "Trumpi margist", sellal kui ta ise juhtis ärisid ja sai igal aastal miljonites hüvitist. Aktsiaselts omas alguses ainult Trump Plazat Atlantic Citys, kuid ostis järgmisel aastal liialdatud hinnaga ka kaks ülejäänud suurtes võlgades kasiinohotelli. Nii tekkis aktsiaseltsil täiesti vastupidiselt aktsionäride ootustele 1,7 miljardi USA dollari suurune võlg, samal ajal kui Trumpi märgiti pärast 1989. aastat esimest korda jälle Forbesi kõige rikkamate ameeriklaste nimekirjas. Hiljem oli aktsiaselts võlgade teenindamise tõttu aasta-aastalt kahjumis. Börsikurss, mis 1996 oli jõudnud kõrgeima väärtuseni 35 USA dollarit, langes 2005. aastaks 17 sendini. Siis kauplemine lõpetati ja kokkuleppe alusel hüvitas Trump aktsionäridele osa kaotustest. Kuni 2009. aastani sai ta ärijuhina hüvitusi kokku 44 miljonit USA dollarit. Arvestamata suurtes võlgades kasiinosid, mis ei olnud kunagi kasumlikud, tõusis ta ka ametlikult jälle miljardäriks.^[66]

Pärast 1990ndate kriisi ei olnud Trumpi mark enam nii plekitu nagu enne, aga just kuvand oli ta päästnud. Nüüd avanes tal võimalus oma mainet tunduvalt parandada. Aastal 2002 pöördus tema poole teleprodutsent Mark Burnett ja tutvustas talle tõsielusarja "Mantlipärija" ideed. Trump pidi olema selles staar, kelle tegemiste ümber kõik keerleb. Trump ei olnud tõsielusarjade vastu kunagi huvi tundnud, kuid laskis end kiiresti veenda, et Burnetti projekt pakub tohutuid võimalusi teha Trumpi marki veel tuntumaks ja populaarsemaks. Burnett lubas Trumpile, et sarja igale osale kulub tal aega ainult paar tundi, ja Trump nõudis, et igas osas näidataks tema eralennukit ja Taj Mahali. Tehing oli esimese vestlusega valmis, ilma et ta oleks kellegagi nõu pidanud. Ja ta kindlustas endale 50-protsendilise osaluse projektis. ^[67]

Sarja jaoks telekompaniid leida osutus Burnettil raskeks, seda enam et Trump keeldus koostööst CBS Corporationiga, sest see oli varem kaotanud huvi tema korraldatud iludusvõistluste Miss USA ja Miss Universum vastu. Lõpuks sai Burnett kokkuleppele NBCga, kes hindas teda kui tõsielusarja "Survivor" edukat produtsenti. NBC kujutluses pidi Trump sarjas esinema siiski ainult aasta aega, edaspidi pidid talle järgnema teised tuntud ettevõtjad. Sarja idee järgi pidi 16 kandidaati konkureerima aastase töölepingu pärast The Trump Organizationiga. Trumpile oli ette nähtud ainult tagasihoidlik roll iga osa alguses selgitada järjekordset ülesannet ning lõpuks teatada, milline kandidaat välja langes.^[68]

Juba esimese osa järel oli selge, et stsenaariumi tuleb muuta. Trump oli ilmutanud hämmastavat saatejuhiannet ning NBC vastutavad isikud ja ka 20 miljonit vaatajat olid tema esinemisest vaimustatud. Trump ei pidanud kinni etteantud tekstist, nagu sellistes saadetes tavaline, vaid improviseeris algusest peale. Tema ütlus "You're fired" 'Te olete vallandatud' ei olnud ette nähtud, vaid tuli spontaanselt. Aga ta näitas varsti ka teisi külgi, mõjus mõnikord mõtliku ja ebakindlana, pidas kõrval istuvate kaastöölistega nõu ja mõnikord võttis nende nõu kuulda. Ja ta õppis kiiresti sel moel pinget üles kruvima ja kandidaatidel tugevaid tundeid esile kutsuma. Vaatajate arv tõusis esimese hooaja jooksul 27 miljonini.^[69]

Tänu "Mantlipärija" edule oli Trump varsti ka väga oodatud külaline vestlussaadetes, kus ta hakkas rääkima poliitilistel teemadel. Tagasivaates paistab selle tõsielusarja menu, mille staariks ta 2015. aastani jäi, eeldusena šansile saada USA presidendiks.^[70] Pärast Trumpi kontroversaalseid ütlusi presidendikandidaadina juunis 2015 loobus NBC Trumpi edasisest osalusest "Mantlipärija" saates.^[71]

Trump tegi korduvalt koostööd professionaalse maadluse kontserniga WWE (varem WWF). Aastatel 1988 ja 1989 oli ta WrestleMania peasponsor ja ilmus võistluste ajal ka kaamerate ette, WrestleManial XX (2004) oli tal külalisesinemine. Aastal 2007 esines Trump saates "WWE Raw" ja alustas konflikti WWE omaniku Vince McMahoniga, mida nimetati miljardäride lahinguks ("The Battle of the Billionaires"). Esindajate matšis Bobby Lashley (Trump) ja Umaga (McMahon) vahel WrestleMania 23'l võitis Lashley, ning Trump pügas McMahonil ringis pea paljaks, nagu hair match '​is on kaotaja puhul ette nähtud. Aastal 2013 võeti WWE kuulsuste halli.^[72] Ka presidendina hoidis Trump suhteid McMahonite perekonnaga. Linda McMahoni kutsus Trump juhtima Small Business Administrationit ja Linda korraldas ka Trumpi 2020. aasta presidendivalimiste kampaania rahastamist, Vince McMahoni kutsus Trump majanduse uue alguse komisjoni koroonapandeemia ajal.^[73][74]

Rööbiti "Mantlipärija" esimese hooaja ettevalmistamisega alustas Trump veel üht projekti: ta tahtis turule tuua omanimelised meesterõivad. Suure isikliku panusega ja oma telesarja esimese hooaja menu ära kasutades õnnestus tal anda litsents Phillips-Van Heusenile, mis tootis rõivaid muu hulgas Calvin Kleini nime all. Litsentside andmine ei toonud kaasa kulusid ega riske, tõi aga peale tema nime kõikjaloleku, mille poole ta eelkõige püüdles, ka sissetulekuid litsentsitasude näol. Selleks rajas ta Trump Towerisse omaette osakonna. Aastaks 2016 kasvas väljaantud litsentside arv 25ni. Nende seas olid näiteks mineraalvesi Trump Ice ning parfüümid Trump Success ja Donald Trump the Fragrance.^[75] 2020ndatel turundas Trump enda nime all litsentsivõtjate toodetud kollektsioonikaarte ja tenniskingi.^[76][77]

Aastal 2002 ilmus litsentseeritud videomäng "Donald Trump's Real Estate Tycoon", mis 2010ndatel hinnati tagasivaates väga halvaks. Siiski osteti seda ilmumise ajal palju.^[78][79][80]

Trump on kuulunud nii Demokraatlikku kui ka Vabariiklikku Parteisse ning esinenud väga erinevate seisukohavõttudega. 2000. aastal kandideeris ta Ameerika Ühendriikide presidendiks Reformipartei kandidaadina. Teda peetakse populistiks ja natsionalistiks.^[81]

 Pikemalt artiklites Donald Trumpi 2016. aasta presidendikampaania ja 2016. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised

26. juunil 2015 teatas ta kandideerimisest Vabariikliku Partei presidendikandidaadi kohale. Trumpi kuulsus ja provokatiivsed avaldused tõid talle enneolematult palju tasuta meediakajastust, tõstes tema positsiooni Vabariikliku Partei eelvalimistel.^[82] Arvamusküsitlustes tõusis ta kohe populaarseimaks vabariiklaste kandidaadiks. Kampaania jooksul esines ta teravat kriitikat ja rahvusvahelist tähelepanu pälvinud seisukohtadega. Meediaettevõte Politico kirjeldas tema seisukohti kui "eklektilisi, improvisatsioonilisi ja sageli vastuolulisi".^[83] Trump lubas kõik ebaseaduslikud immigrandid riigist välja saata, keelata islamiusulistel sissepääs Ameerika Ühendriikidesse (hiljem täpsustas, et keelab mõnest riigist pärit inimestel sissepääsu) ja püstitada Mehhiko piirile müüri.^[84] Paremäärmuslikud liikumised toetasid Trumpi tema vastuseisu tõttu mitmekultuurilisusele ja sisserändele.^[85]

Teda toetasid presidendikampaaniast loobunud vabariiklastest poliitikud Chris Christie ja Ben Carson.

Trump keeldus presidendivalimistel oma maksudeklaratsioone avaldamast, kuigi oli lubanud seda teha 2014. ja 2015. aastal, väites et tema maksudeklaratsioone auditeeritakse. See oli seni kehtinud tava rikkumine, mis toimis iga presidendikandidaadi kohta alates 1976. aastast.^[86] Trump pöördus kohtusse, et blokeerida tema maksudeklaratsioonide ja muude dokumentide üle andmine Manhattani ringkonnaprokurörile kriminaaluurimiseks. See sai teoks Ülemkohtu otsusega alles 2021. aastal.^[87]

Suurbritannias koguti 2016. aasta alguseks ligikaudu 587 000 allkirja petitsioonile tema riiki sisenemise keelamiseks.^[88] Jaanuaris 2017 koguti ligi 1,86 miljonit allkirja teisele petitsioonile tema ametliku riigivisiidi tühistamiseks^[89], eriti kuna peaminister Theresa May esitas talle kutse riigivisiidile juba seitsmendal päeval pärast ametisse astumist, samas kui tema eelkäijatest sai Barack Obama küllakutse alles 758 ning George W. Bush 978 päeva pärast.^[90]

Trump on esimene Ameerika Ühendriikide president, kel polnud varasemat töökogemust ei poliitilistel ametikohtadel ega sõjaväes.^[91]

Trumpi residents Mar-a-Lago asub Ameerika Ühendriikides Florida osariigis.^[92]

23. jaanuaril 2017 allkirjastas Trump määruse, mis muutis võimalikuks Ameerika Ühendriikide lahkumise Vaikse ookeani partnerlusleppest.^[93] 25. jaanuaril allkirjastas ta määruse Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko piirile illegaalse immigratsiooni tõkestamiseks piiritara rajamiseks ning määruse, millega peataski föderaalsete toetuste eraldamise kohalikele omavalitsustele, mis tegelevad illegaalsete immigrantide kaitse ja varjamisega.^[94] 27. jaanuaril kehtestas ta neljakuulise moratooriumi põgenike vastuvõtmisele ning sissesõidukeelu 90 päevaks Süüria, Iraagi, Iraani, Jeemeni, Liibüa, Somaalia ja Sudaani passidega isikutele.^[95] New Yorgi Ida kohturingkonna kohtunik Ann Donnelly peatas järgmisel päeval ajutiselt määruse nende osade kehtivuse, mis lubasid seitsme sissesõidukeelu saanud riikide kodanikke Ameerika Ühendriikidest välja saata ka juhul, kui neil juba on olemas kehtiv Ameerika Ühendriikide viisa.^[96] 3. veebruaril peatas Washingtoni osariigi Lääne föderaalkohturingkonna kohtunik James Robart ajutiselt sissesõidukeeldude kehtivuse kogu riigi ulatuses.^[97] Justiitsministeeriumi 4. veebruari taotlust kohtuotsuse peatamiseks 9. föderaalkohturingkonna apellatsioonikohus ei rahuldanud.^[98] 2017. aasta veebruaris tühistas Donald Trumpi administratsioon ettekirjutuse osariikidele, mille kohaselt on transsoolistel üliõpilastel õigus valida tualetti ja riietusruumi selle järgi, kuidas nad ise oma sugu määratlevad, teatas BBC.^[99] NATO liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid kohtusid USA uue presidendi Donald Trumpiga 25. mail 2017.^[100]

2019. aastal selgus, et Trump oli Ukraina president Volodõmõr Zelenskõid survestanud uurima Trumpi poliitilist rivaali Joe Bidenit. Detsembris 2019 esitas Ameerika Ühendriikide Esindajatekoda Trumpile süüdistuse võimu kuritarvitamises ja Kongressi töö takistamises ning tagandas ta ametist. Senati kohtuistungil keelduti tunnistajate tunnistama kutsumisest ning Trump mõisteti veebruaris 2020 mõlemas süüdistuses õigeks.^[101]

2020. aastal kaotas Trump presidendivalimistel Joe Bidenile, kuid keeldus oma kaotust tunnistamast. Hiljem üritas ta tulemusi ümber lükata, esitades mitmeid kohtuhagisid, survestades riigiametnikke ning väites alusetult, et valimistulemusi võltsiti. Hääletustulemuste kinnitamise ajal Kongressis, kutsus Trump oma toetajaid üles minema Kapitooliumi juurde. Trumpi toetajate meeleavaldus eskaleerus Kapitooliumi ründamiseks, mis sundis hääletustulemuste kinnitamist ajutiselt katkestama. Kapitooliumi ründamisel hukkus viis inimest, sealhulgas üks politseinik. Nädal hiljem süüdistas Esindajatekoda Trumpi mässu õhutamises ning võttis vastu esimesed aktid Trumpi ametist tagandamiseks. Ta on Ameerika Ühendriikide ainus president, kelle suhtes on ametist tagandamise protsessi alustatud kaks korda.^[102]

 Pikemalt artiklites Donald Trumpi 2024. aasta presidendikampaania ja 2024. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised

15. novembril 2022 teatas Trump, et kandideerib 2024. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel.

13. juulil 2024 tehti Trumpile Pennsylvania osariigis Butleri vallas toimunud kampaaniaüritusel ebaõnnestunud atentaat.

15. juulil 2024 Trump valis oma asepresidendikandidaadiks Ohio osariigi senaatori J. D. Vance'i.^[103] Samal päeval toimunud Vabariikliku Partei kongressil kinnitati Trump ametlikult partei presidendikandidaadiks.^[104]

5. novembril 2024 toimunud valimistel valiti ta 47. Ameerika Ühendriikide presidendiks. Valimiste ajal 78 aastat vana olnud Trump on vanim inimene, kes on kunagi Ühendriikide presidendiks valitud. Samuti on ta ajaloos esimene kuriteos süüdimõistetuna Ühendriikide presidendiks valitud inimene.

Ta astus ametisse 20. jaanuaril 2025.

 Pikemalt artiklis Donald Trumpi teine presidentuur

Trump on Grover Clevelandi järel seni teine president, kelle ametiajad ei järgnenud üksteisele vahetult. Tema teine presidentuur algas tema teise inauguratsiooniga 20. jaanuaril 2025 ja peaks lõppema 20. jaanuaril 2029 tema järglase inauguratsiooniga. Rööbiti sellega vannutati ametisse Donald Trumpi teine kabinet.

 Pikemalt artiklis Trump (suguvõsa)

Trump on kolmandat korda abielus ja tal on viis last ning kümme lapselast.^[105]

Tema esimene abikaasa oli alates 1977. aastast tšehhi päritolu modell Ivana Zelníčková Winklmayr, kellega tal sündis kolm last: Donald (Don; sündinud 1977^[106]), Ivanka (sündinud 1981) ja Eric (sündinud 1984).

Aastal 1990 andis Ivana sisse lahutuse "julma ja ebainimliku kohtlemise" pärast.^[107] Lahutus jõustus 1992.^[108] Vande all antud ütlusega võrdväärses ütluses lahutusprotsessis kinnitas Ivana Trump, et abikaasa vägistas teda 1989. Meedia kajastas seda elavalt.^[109] Teleintervjuus 2018. aastal ütles Ivana, et mõtles süüdistused advokaatide nõuandel välja.^[110]

Ivana sai 1988. aastal naturalisatsiooni korras USA kodakondsuse.

Donald juunior, Ivanka ja Eric on The Trump Organizationi asepresidendid. Pärast Donaldi saamist USA presidendiks võtsid Don ja Eric perekonnaettevõtte juhtimise üle. Ivanka, kes oli olnud edukas modellina ja ettevõtjana, ja tema abikaasa Jared Kushner olid Ameerika Ühendriikide presidendi vanemnõunikud.

Tema teine abikaasa oli aastatel 1993–1999 USA näitleja Marla Maples, kellega tal sündis tütar Tiffany (sündinud 1993).^[111]

Kolmas abikaasa Melania Trump (sündinud Melanija Knavs; modellina tuntud nimega Melania Knauss) on pärit Sloveeniast. Nad abiellusid 2005. aastal. Paaril sündis poeg Barron (sündinud 2006).^[112]

Melania Trump sai naturalisatsiooni korras USA kodakondsuse 2006. aastal.

Trump väidab, et ta ei ole kunagi joonud alkoholi, suitsetanud sigarette ega tarvitanud narkootikume^[113] ning ta magab neli-viis tundi ööpäevas. Ta peab kehalist aktiivsust energia raiskamiseks, sest tema arvates on keha "nagu aku, piiratud energiahulgaga," mille energia ammendub kehaliste harjutuste sooritustega.^[114]

Tema isiklik arst oli aastatel 1980–2018 Harold Bornstein, kes on väitnud, et 2017. aasta veebruaris toimunud reidi käigus on temalt patsiendi tervist puudutavad dokumendid Trumpi käsul konfiskeeritud.^[115]

1. oktoobril 2020 teatati, et Donald Trumpi koroonaviiruse proov oli positiivne. Ta toimetati Walter Reedi sõjaväehaiglasse.^[116]

2020. aasta andmetel kaalus Trump 110,7 kg ja oli 190 cm pikk.

Trump leeritati Presbüterlikus Kirikus. Oktoobris 2020 kuulutas ta, et ei pea end enam konfessiooniga seotud kristlaseks.^[117]

• Trump Building
• Trump Tower
• Alternatiivsed faktid
• Donald J. Trumpi presidendiraamatukogu
• Donald Trumpi esimene impeachment
• Geid Trumpi Toetuseks
• Donald Trumpi mõrvakatse

• Donald J. Trump, Robert T. Kiyosaki, Meredith McIver, Sharon Lechter, "Miks me tahame, et te oleksite rikkad: kaks meest, üks sõnum", Sinisukk, 2009.
• Robert Kiyosaki, Donald Trump "Midase puudutus", Sinisukk, 2012.

• Bob Woodward, "Hirm: Trump Valges Majas", Tänapäev, 2018. ISBN 9789949854981
• Michael Wolff, "Tuli ja raev. Elu Trumpi Valges Majas", Äripäev, 2018. ISBN 9789949624256
• Jon Herbert, Andrew Wroe, Trevor McCrisken, "Ordinary Presidency of Donald J. Trump: The Ordinary Presidency of Donald J. Trump", Sari: Palgrave Studies in Political Leadership, Kirjastus: Springer Nature Switzerland AG: 2019. ISBN 978-3-030-04942-3
• Michael Kranish, Marc Fisher, "Trump Revealed", Simon & Schuster: London 2017. ISBN 978-1508226758

• Trumpi presidendikampaania leht
• "Donald Trump - isepäine autsaider" ERR, 3. november 2020
• ""Pealtnägija": Donald Trumpi alternatiivne antoloogia" ERR, 20. jaanuar 2021
• "Trump on kujunemas diktaatoriks. Ta ise näeb end kuningana" Eesti Ekspress, 4. märts 2025