"Viimne reliikvia" on Eesti film aastast 1969.^[1] Filmi süžee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad".

Eesti filmi saja aasta juubeli puhul 2012. aastal valiti "Viimne reliikvia" parimaks nii filmi "kildude" kui ka laulude poolest.^[2]

Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa.

• Aleksandr Goloborodko (Александр Голобородько) – Gabriel
• Ingrīda Andriņa – Agnes von Mönnikhusen
• Elza Radziņa – abtiss
• Rolan Bõkov – vend Johannes
• Eve Kivi – Ursula
• Uldis Vazdiks – Siim
• Raivo Trass – Hans von Risbieter
• Peeter Jakobi – Ivo Schenkenberg
• Karl Kalkun – pealik
• Valdeko Ratassepp – Johann von Risbieter
• Jüri Uppin – Delvig
• Helmut Vaag – kõrtsmik
• Katrin Karisma – toatüdruk
• Ago Saller – preester kloostris
• Priit Pärn – mässaja
• Ants Lauter – vana
• Hans Kaldoja – munk
• Ain Jürisson – munk
• Hugo Laur – munk
• Kalju Komissarov – munk
• Aleksander Kurtna – osaleb avastseenis, lugedes Risbieteri surevale isale viimset palvet
• Feliks Kark – röövel (kes lubas mütsi ära süüa)
• Valdo Truve – röövel ("Sai pisut müratud!")
• Päärn Hint – röövel (mütsi ja palja ülakehaga)
• Sergo Rahomägi – röövel ("Kohe näha, et vanad sõbrad!")
• Viivi Dikson – lautot mängiv naine kõrtsis
• Aleksander Vilipere – trummi mängiv poiss mõisameeste laagris
• Guli Hamrajeva – tüdruk Schenkenbergi laagris

• Laule esitab – Peeter Tooma
• Laule esitab – Georg Ots (venekeelses versioonis)
• Laule esitab – Karel Černoch (tšehhikeelses versioonis)
• Laulutekstid – Paul-Eerik Rummo
• Dirigent – Eri Klas
• Helioperaator – Roman Sabsay
• Montaaž – Virve Laev
• Operaator – Jüri Garšnek
• Operaator – Sergo Rahomägi
• Operaator – Tatjana Dobrovolskaja
• Operaator – Mihkel Ratas
• Operaator – Tiit Vernik
• Kunstnik – Rein Raamat
• Kostüümid – Helve Halla
• Jumestus – Helve Sikk
• Näitejuht – Kalju Komissarov
• Näitejuht – Veronika Bobossova
• Kombineeritud võtted – Boriss Aretski
• Kombineeritud võtted – Ludmilla Aleksandrovskaja
• Assistent – Margit Ojasoon
• Assistent – Viktorina Kapina
• Kunstnik-dekoraator – Oleg Kurg
• Kunstnik-dekoraator – Helve Halla
• Kunstnik-dekoraator – Mart-Juhan Must
• Kunstnik-dekoraator – Harta Ehelaid
• Võitlused seadnud – K. Tšernozjomov
• Võitlused seadnud – A. Olevanov
• Ratsatrikid – Pjotr Timofejev
• Ratsatrikid – J. Melnikov
• Sambomaadlejate juht – Andres Lutsar
• Nõuandja – Villem Raam
• Nõuandja – Natalie Mei
• Nõuandja (ladina keele alal) – Aleksander Kurtna
• Nõuandja – Eugen Rosental
• Toimetaja – Lennart Meri
• Stsenaariumi tõlkija vene keelde – Igor Kononov
• Laulusõnade tõlkija vene keelde – Svetlan Semenenko
• Direktor – Raimond Felt
• Direktori asetäitja – Karl Levoll
• Fotograaf – Villu Reiman
• Administraator – Aare Soosaar
• Administraator – Heldur Mõtus

• Mati Klooren – Gabrieli hääl (eestikeelses versioonis)
• Mare Garšnek – Agnes von Mönnikhuseni hääl (eestikeelses versioonis)
• Aino Talvi – abtissi hääl (eestikeelses versioonis)
• Jüri Järvet – vend Johannese hääl (eestikeelses versioonis)
• Aksel Orav – Siimu hääl (eestikeelses versioonis)
• Olev Eskola – Ivo Schenkenbergi hääl (eestikeelses versioonis)

Filmivõtted toimusid Tallinna vanalinnas, Vene tänaval Dominiiklaste kloostri käikudes ja Taevaskojas.

Pirita kloostri makett ehitati Virtsu lähedale Kukeranda.

Lätis Koiva jõe ääres jäädvustati Gabrieli, Risbieteri ja Delvigi kohtumine ning võitlus. Samas ligidal Valka lähedal Zīles oli Risbiteri mõis.

Sisevõtted toimusid Kuressaare piiskopilinnuses, Niguliste kirikus ning ka Tallinna ja Riia filmipaviljonis.

Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm leidsid 2000. aastal, et "Viimne reliikvia" on pärand, mida tuleb säilitada ka tulevastele põlvedele ning otsustasid selle originaalnegatiivi Moskvast välja osta ja ajahambast puretud koopiate põhjal taastada. Moskvast aga õnnestus hankida vaid koopia. Soomes Digital Film Finlandis kaotati pildilt kraapsud ja värinad ning korrastati värv, heli aga taastati Eestis firmas Film Audio. "Viimne reliikvia" on esimene digitaalselt taastatud eesti film.^[3]

"Viimne reliikvia" taasesilinastus digitaalselt taastatuna 15. märtsil 2002 Tallinna kinos Coca-Cola Plaza. Kohal olid peaosalised, filmi tegijad, taastajad ning filmirahvas.

Filmi originaalmaterjale säilitatakse Eesti Filmiarhiivis.

• Esilinastus
  • 23. märts 1970 Eesti (kino Kosmos)
  • 16. juuli 1971 Ida-Saksamaa
  • 3. september 1971 Soome
  • 15. september 1971 Norra
  • 20. juuli 1973 Lääne-Saksamaa

• Taaslinastus
  • 15. märts 2002 Eesti
  • 11. juuli 2003 Tšehhi

Esimese aastaga kogus "Viimne reliikvia" Eestis vähemalt 772 000 vaatajat. Terves Nõukogude Liidus kogus ta sama ajaga 44,9 miljonit vaatajat, millega saavutas 1971. aasta vaadatavuse edetabelis 2. koha.

Aastatel 1940–1989 Nõukogude Liidus toodetud filmide vaadatavuse edetabelis on ta 74. kohal.

Taaslinastumisel kogus ta 2002. aastal 5490 vaatajat.

Film on linastunud enam kui 80 riigis.

• "Последняя реликвия" – vene keeles
• "Poslednyaya relikviya" – vene keeles (inglise transkriptsioonis)
• "The Last Relic" – inglise keeles
• "Poslední relikvie" – tšehhi keeles
• "A lovag végakarata" – ungari keeles
• "Az utolsó ereklye" – ungari keeles
• "La dernière relique" – prantsuse keeles
• "Viimeinen pyhäinjäännös" – soome keeles
• "Taistojen mies" – soome keeles
• "Stridernas man" – rootsi keeles
• "Ultima relicvă" – rumeenia keeles
• "Die Letzte Reliquie" – saksa keeles
• "Med ild og sverd" – norra keeles
• "Pēdēja relikvija" – läti keeles
• "Ostatnia relikwia" – poola keeles
• "A última relíquia" – portugali keeles
• "Վերջին մասունքը" – armeenia keeles

• Filmi tootmiseelarve oli 725 766 rubla.
• Filmi pikkus on 2699,5 meetrit.
• Filmivõtted kestsid üheksa kuud – 1969. aasta varakevadest sügiseni.
• Filmi on dubleeritud kümnetesse keeltesse alates vene, inglise ja prantsuse keelest kuni kirgiisi ja usbeki keeleni.
• "Viimne reliikvia" oli Itaalias ja Ladina-Ameerikas keelatud.^[4]
• Tegelikult kinnitati Ivo Schenkenbergi rolli hoopis Leedu näitleja Juozas Budraitis. Õnnetu juhuse tõttu kukkus too filmivõtetel hobuse seljast ja murdis vaagnaluu, tema asemel sai selle rolli Peeter Jakobi. Filmi on jäänud stseen Juozas Budraitisega seal, kus Ivo Schenkenberg kukub kloostri salakäiku.
• Pool aastat pärast esilinastust tulid müügile liköörid Agnes ja Gabriel.
• Pirita kloostri filmimiseks ehitati Virtsu lähedale Kukeranda 8–9 m kõrgune polüstüroolist ja vineerist makett, mis hõlmas kaitsemüüre ja torne. Veel ehitati sinna siseõu, ristikäigud, kaev, vallikraav ja sild. Kloostrikirikut ei ehitatud, selle asemel kinnitati näitlejate peade kohale võltspaeristi ja kadakate vahele kloostrikirikukujuline vineertahvel.
• Kuna Niguliste kirikus oli restaureerimine pooleli, siis ehitati filmivõtete ajaks sinna ajutine laudpõrand, mis kaeti paekivipõranda imitatsiooni saavutamiseks kummimattidega.
• Filmi süžee tegevusajaks oli 16. sajandil, aastatel 1558–1583 toimunud Liivi sõda.

• Paavo Kangur. Viimne reliikvia. Pilk legendi taha, Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2011, 228 lk. ISBN 9789949476367.

• Viimne reliikvia (1969) andmekogus IMDb (inglise)
• Viimse reliikvia üleskirjutus
• Kaadris: Viimne reliikvia

• Kuidas 30 aastat tagasi eesti mehest leedulase asemel Ivo Schenkenberg sai Eesti Ekspress, 15. juuli 1999
• Põgene, vaba laps! Eesti Ekspress, 27. märts 2002
• Vürst Gabriel eesti kultuuripäevadel Võitleja (Toronto), nr 5, mai 1973, lk 6