Penitsilliiniallergia ehk ülitundlikkus penitsilliini suhtes on koondnimetus tänapäeval mõnedel loomaisenditel (sealhulgas inimestel) esineda võiva organismi häireseisundi kohta, mille kutsub esile manustatud penitsilliin (antibiootikum) ja organismi füsioloogilistest piiridest väljunud vastus spetsiifiliste antikehade tootmisega immuunsüsteemi poolt.

Inimestel esineb sageli (10% inimestest on teatanud allergiast^[1]) peamiselt ülitundlikkust penitsilliini suhtes ja harvemini penitsilliiniallergiat (koos anafülaksisega 1–5 10 000 penitsilliiniravi saaja kohta).^[2]

Inimestel võib penitsilliiniallergia avalduda allergiliste reaktsioonidena, I–V tüübini, ja see liigitatakse ravimitundlikkuse hulka.

Võib esineda asümptomaatilist ülitundlikkust, kuid kindlad andmed puuduvad.

Sümptomid võivad ilmneda kas tunni, tundide või ööpäev(i) või isegi alles nädalaid pärast ravimi tarbimist.

Levinumad penitsilliiniallergia sümptomid on naha punetus ja/või sügelemine, palaviku tõus, paistetus, õhupuudus, vilistav hingamine, tilkuv nina, sügelevad ja vesised silmad. Esineda võib bronhospasmi ja allergilist kopsupõletikku.

Raske penitsilliiniallergia korral võib esineda penitsilliini anafülaksist (anafülaktiline šokk), mis võib avalduda hingamisteede ja kurgu pitsitustundena, hingamisraskuste, iivelduse ja kõhukrampidena, oksendamise või kõhulahtisusena, peapöörituse, nõrga või kiire pulsi, vererõhu märkimisväärse alanemise ja krampide ning teadvusekaotusega.

Penitsilliiniallergiaga võivad kaasneda mitmed seisundid, mis võivad avalduda päevade või nädalate jooksul ja kesta mõnda aega pärast ravimite võtmist. Nendeks seisunditeks võivad olla

• seerumtõbi – mis võib põhjustada palavikku, liigesevalu, löövet, paistetust ja iiveldust;
• ravimindutseeritud aneemia – erütrotsüütide arvu vähenemine, mis võib põhjustada väsimust, südame rütmihäireid, õhupuudust ja teisi sümptomeid;
• ravimireaktsioone koos eosinofiiliaga ja süsteemsete sümptomitega ja DRESS-sündroom – mis põhjustab löövet, valgete vereliblede arvu tõusu, üldist paistetust, suurenenud lümfisõlmi ja mitteakuutse hepatiidi nakkuse elavnemist (kui on);
• nefriiti (neerupõletikku) – mis võib põhjustada palavikku, uriini võib ilmuda veri, üldist paistetust, segasust ja muid sümptomeid.^[3]

Penitsilliin G suurte annuste korral võivad esineda lühiajalised lihaste või lihasrühmade tõmblused (müokloonilised krambihood), hyper-reflexia, krambid, kooma, peapööritus ja hallutsinatsioonid.^[4]

Ravimiallergia korral ilmnevad nahaga seotud tüüpilised sümptomid ülitundlikkusreaktsioonina kas kohe (immediate hypersensitivity – IHS) või viivitusega (delayed hypersensitivity – DTH), vastavalt immunoglobuliin E ja T rakkudega seonduvalt.

Amoksitsilliini manustamisega seotud allergilised reaktsioonid, mis avalduvad nahaga seotud sümptomitena, on makulopapulaarne lööve (maculo-papular exanthema – MPE), toksiline sarvkihinekrolüüs [Lyell] ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis – AGEP).

Makulopapulaarne lööve on ravimitega seotud nahareaktsioonide sagedasim kliiniline vorm, mis võib avalduda kas tunde või päevi pärast ravi alustamist. MPE all peetakse silmas mitmesuguseid kliiniliselt väljenduvaid sümptomeid, nagu lokaalne või generaliseerunud: (i) erüteem; (ii) macular eruption; (iii) piiratud suurusega paapulid või suured infiltreerunud plaques; (iv) ekseemilaadne dermatiit. On in vivo ja in vitro tõendid T-rakkude osalemise kohta MPE patogeneesis, kuid täpseid immuunmehhanisme seni ei tunta. Arvatakse, et ravimindutseeritud-MPE patsientide organismis asuvad spetsiifilised ringlevad T-rakud mis aktiveeritakse kokkupuutel ravimiga nahas ja kustuvad esile MPE, nii proinflammatoorsete Th1 ja Th2 tsütokiinide kui tsütotoksilisusega. Interferoon γ, mida ekspresseerivad aktiveeritud T-rakud, on MPE patogeneesis olulise tähtsusega, kuna seda sünteesivad patsiendi naha- ja vererakud. Kuid, mitte alati ei ole MPE tekkimine antibiootikumiteraapia ajal T-rakkude vahendatud vaid võib tekkida ka kaasasündinud immuunsuse mittespetsiifilisel aktivatsioonil ravimi proinflammatoorsete omaduste toel. Ravimtekkelise MPE diagnoosiks vajatakse tõendeid ravimispetsiifiliste T-rakkude olemasolust patsiendi nahas ja/või veres. Mitmete uuringutega on tuvastatud, et LTT-meetod (Lymphocyte transformation test) võib penitsilliini DTH allergia korral kasulikuks meetodiks osutada, selle tundlikkus on varieeruv, ulatudes 60–75%-ni. Kuid positiivne LTT analüüs ei tõenda tingimata T-rakkude osalust, kuna perifeerse vere mononukleaarsetes rakkudes olevad B-rakud võivad vastusena ravimile samuti paljunema asuda.^[5]

Penitsilliiniallergia on toimeainepõhine ja seda võivad esile kutsuda mitmed nimetatud toimeainet sisaldavad retseptiravimid, nagu amoksitsilliin, ampitsilliin, dikloksatsilliin, oksatsilliin, penitsilliin G, penitsilliin V, piperatsilliin, tikartsilliin jt.

 Pikemalt artiklis Amoksitsilliin

Allergilised reaktsioonid ravimitele, mis avalduvad makulopapulaarse lööbe (MPE) näol, on vahendatud ravimispetsiifiliste T-rakkude poolt. Ühes uurimuses uuriti 22 amoksitsilliinile (lühend "amox") allergilise MPE-ga patsiendi tsirkuleerivaid spetsiifilisi T-rakke interferoon-γ (IFN-γ) ELISPOT meetodil, Amox-spetsiifilisi tsirkuleerivaid T-rakke tuvastati 20/22 patsiendil, sagedusega 1 : 8000 kuni 1 : 30 000 tsirkuleerivat leukotsüüti. Amox-spetsiifilised T-rakud olid tuvastatavad, range ravimist hoidumise järgselt veel mitu aastat pärast allergilise reaktsiooni teket.

Ühes uuringus tuvastati tsirkuleerivate amox-spetsiifiliste T-rakkude olemasolu pärast MPE diagnoosi ELISPOT-i ja LTT-meetodiga kuni 20 aastat pärast MPE reaktsiooni, kinnitades eelnevalt teatatud long term T cell memory ravimiallergia korral.^[5]

Allergianähtude esinemise korral tuleb võimalikult kiiresti pöörduda perearsti poole ja/või helistada hädaabinumbril 112.

Penitsilliiniallergiaga patsient peaks nõudma, et tema patsiendikaardil ja/või digiloos (stomatoloogid ei ole seotud üldise digisüsteemiga^[viide?]) oleks penitsilliiniallergia kindlasti kirjas.

• Penitsilliinid