Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik.

Paul-Eerik Rummo on kirjanik Paul Rummo poeg. Ta õppis Tallinna 2. Keskkoolis ja lõpetas Tartu Ülikooli 1965. aastal eesti filoloogina.

Seejärel töötas Rummo Vanemuise teatri dramaturgina, olles selleks ajaks juba kahe luulekogu autor ja Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastatel 1966-1976 elas Rummo vabakutselise kirjanikuna Tallinnas. 1977. aastal asus ta tööle kirjandusala juhatajana Eesti Draamateatrisse. Ühiskondlike olude liberaliseerumise järel pöördus Rummo 1988. aastal poliitikasse, olles Eesti Liberaalidemokraatliku Partei asutajaliige ja esimees.^[1]

Aastal 1980 kirjutas Paul-Eerik Rummo alla 40 kirjale.^[2]

Ta on olnud Loomeliitude kultuurinõukogu liige 1987–1990/1991, Riigikantselei kultuurikonsultant 1989–1992, Eesti Kongressi liige 1990–1992 ja tema juhtorgani Eesti Komitee liige 1990–1992^[3], kultuuri- ja haridusminister 1992–1994, Tallinna linnavolikogu liige 1996–1999 (KOV valimistel 1133 häält) ja 1999–2000 (237 häält).^[4]

Riigikogu liikmeks oli ta aastatel 1992–1995 (valimistel 5290 häält), 1995–1999 (4592 häält), 1999–2003 (1235 häält) ja 2007–2011 (916 häält)^[4] (Riigikogu VII–XI koosseisus). Ta kuulus 1989–1994 Eesti Liberaaldemokraatlikku Parteisse ja ELDR liitumisel Reformierakonnaga sai temast 1994. aastal selle partei asutajaliige ja volikogu esimees.^[5]

1992. aasta septembrist 1994. aasta juunini oli ta Eesti kultuuri- ja haridusminister. 2003. aasta aprillist kuni 5. aprillini 2007 oli ta Eesti rahvastikuminister. Formaalselt oli ta Andrus Ansipi valitsuses portfellita minister, rahvastikuministriks kutsuti teda mitteametlikult^[6].

Rummo kandideeris 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel Reformierakonna nimekirjas ja sai 219 häält.^[4]

16. aprillist 2007 oli Rummo Riigikogu Eesti-Malta parlamendirühma ja 30. aprillist Soome-ugri toetusrühma esimees.^[7]

Rummo sai 2011. aasta Riigikogu valimistel 833 häält, kuid valituks ei osutunud. Pärast Andrus Ansipi kolmandas valitsuses sotsiaalministriks Hanno Pevkuri asendusliikme Einar Vallbaumi tagasiastumist Riigikogu liikme kohalt sai Riigikogu juhatuse otsusega Paul-Eerik Rummo asendusliikmena XII Riigikogu liikmeks alates 7. aprillist 2011. 2015. aasta Riigikogu valimistel kogus ta 642 häält ja valituks ei osutunud.^[4]

Paul-Eerik Rummo on olnud Eesti Rahvusringhäälingu Nõukogu esimees (1996–2000)^[8] ja Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu esimees^[9].

Paul-Eerik Rummo on luuletaja, kelle looming kuulub eesti uuemasse klassikasse. "Paul Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset," on kirjutanud kirjandusteadlane Rein Veidemann.^[10]

Rummo on kirjutanud ka näidendeid, lasteraamatuid, filmistsenaariume, laulusõnu, sealhulgas filmi "Viimne reliikvia" laulutekstid, dramatiseeringuid ning tõlkinud luulet paljudest keeltest. Tema esimesed trükikatsetused ilmusid 1954. aasta novembris ajalehes Säde ja ajakirjas Pioneer.

Paul-Eesrik Rummo poeetiline näidend "Tuhkatriinumäng" (1967, peetakse üheks eesti parimaks näidendiks) võtab teatraalses vormis kokku autori põlvkonna elu- ja tõeotsingute ängistuse, vürtsitades seda absurdihuumori ja iroonilise optimismiga. 1969. aastal esietendus näidend Vanemuise teatris (lavastaja Evald Hermaküla) ning sellest sai üks teatriuuenduse murrangulavastusi.^[11]

Rummo looming lastele jaguneb kahte perioodi. Ta debüteeris lastekirjanduses 1970. aastail, kui ilmusid omas ajas novaatorlik luuleraamat "Lugemik – lugemiki" (1974) ning muinasjututravestiad "Kokku kolm juttu" (1975). Värsket loomingut avaldas ta uuel aastatuhandel, kui lisaks luule- ja proosaraamatutele nägi trüki- ja rambivalgust ka näidend "Aknalaua Juss ja sõbrad" (2008).^[12]

• "Ankruhiivaja" (1962)
• "Tule ikka mu rõõmude juurde" (1964)
• "Lumevalgus...lumepimedus" (1966; Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud kaksikkogu teise poole autor oli Enn Vetemaa)
• "Luulet 1960–1967" (valikkogu, 1968)
• "Tuhkatriinumäng" (näidend, 1969)
• "Saatja aadress" (1972, levis omakirjastuslikult)
• "Lugemik-lugemiki" (lasteraamat, 1974)
• "Kokku kolm juttu" (lasteraamat, 1974)
• "Kass! Kass! Kass!" (näidend, 1981)
• "Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972" (1989)
• "Ajapinde ajab" (1985)
• "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (valikkogu, 1985)
• "Kõrgemad kõrvad" (1985)
• "Luuletused" (1999)
• "Kohvikumuusikat" (2001)
• "Vannituba" (2004)
• "Kogutud luule" (2005)

• "Antillide luulet" (1966)
• "Surmad ja sisenemised" (Dylan Thomas, 1972)
• "Charlotte koob võrku" (Elwyn Brooks White, 1979)
• "Luuletusi ja poeeme" (Aleksandr Puškin, 1977)
• "Näidendid ja lühiproosa" (Aleksandr Vampilov, 1978)
• "Omadega puntras" (Ronald David Laing, 1978)
• "Aastad" (Tuomas Anhava, 1981)
• värsside tõlge Lennart Meri raamatus "Hõbevalgem" (1984)
• "Ajalaevad" (Stephen Baxter, 1997)
• "Ahermaa ja teisi luuletusi" (Thomas Stearns Eliot, 1999)
• "Puškin armastusest" (Aleksandr Puškin, 2001)
• "Valitud luuletused" (Aleksandr Puškin, 2003)
• "Ulysses" (James Joyce, 2024)

• "Kaksteist aastat hiljem" (1968)
• "Kotkas-Prometheus" (1968)
• "Tuhkatriinumäng" (1968)
• "Kass! Kass! Kass!" (1979)
• "Valguse põik" (1992)
• "Körged, körged Köpu mäged" (1999)
• "oc1.doc ehk Lillede keel" (2001)
• "Tipus" (2001)
• "Aknalaua Juss ja sõbrad" (2002)
• "Taevast sajab kõikseaeg kive" (2016)
• "L-hunt" (2021)
• "Kõrgemad kõrvad"

Dramatiseeringud:

• "Ramilda Rimalda" (1977)
• "Rakvere romanss" (1982)
• Valtoniana (kompositsioon)^[3]

• "Amhersti kaunitar" (William Luce) (1985)
• "Biedermann ja tulesüütajad" (Max Frisch)
• "Bingo: stseenid rahast ja surmast" (Edward Bond)
• "Brand" (Henrik Ibsen) (2014)
• "Hüvastijätt juunis" (Aleksandr Vampilov)
• "Inimese el" (Leonid Andrejev)
• "Kajakas 2" (Anton Tšehhov) (1978)
• "Kolmest kuueni" (Aleksandr Tšhaidze) (1984)
• "Lauluke armastusest ja nukrusest" (Leonid Žuhhovski) Näidend
• "Lõvi talvel" (James Goldman) (1983)
• "Me pommitasime New Havenit" (Joseph Heller)
• "Naised" (Clare Boothe) (1985)
• "Norman vallutaja" (Alan Ayckbourn) (1984)
• "Näete, kes tuli?" (Vladimir Arro)
• "Oliver ja Jennifer" (Erich Segal) (1972)
• "Peer Gynt" (Henrik Ibsen) (2017)
• "Piimmetsa vilus" (Dylan Marlais Thomas) (1970)
• "Seersant Musgrave`i tants" (John Arden) (1974)
• "Sein" (Ion Drutse)
• "Ärge tulistage valgeid luiki" (Boriss Vassiljev) (1976)^[3]

• 1966 – Juhan Liivi luuleauhind ("Ikka Liivist mõteldes")^[13]
• 1986 – Eesti NSV teeneline kirjanik
• 1986 – J. Smuuli nimeline kirjanduspreemia ("Оo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet")
• 1990 – Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia ("Saatja aadress")
• 1999 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde: T. S. Elioti "Luuletused")
• 2001 – Riigivapi IV klassi teenetemärk^[14]
• 2001 – Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse äramärgitud töö ("Tipus")
• 2005 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia ("Kogutud luule")
• 2006 – Valgetähe II klassi teenetemärk^[15]
• 2007 – Põhjatähe orden (Rootsi)
• 2015 – Aleksander Kurtna nimeline auhind (koos Sigrid Toomingaga)
• 2016 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Taevast sajab kõikseaeg kive“)
• 2017 – Jaan Krossi kirjandusauhind ("Taevast sajab kõikseaeg kive")^[16]
• 2017 – aasta liberaal^[17]
• 2019 – Soome Erkki Wilho Ponkala Fondi elutööpreemia^[18]
• 2020 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest^[19]
• 2022 – August Sanga nimeline luuletõlke auhind^[20]
• 2023 – Loomingu aastapreemia (näidend "L-hunt. Pildikesi kohalikult taevakehalt")^[21]

Tal on kaks vanemat õde: Mall Johanson (sündinud 17. aprillil 1935) ja Lea Tormis. Tema isa oli Paul Rummo ja ema Tiio Rummo.

Paul-Eerik Rummol on neli tütart: Ingrid, Lilit, Tiiu-Liisa, Viiu-Marie. Ta on abielus näitleja ja kirjaniku Viiu Härmiga.^[22]

Portaal Nõmme

• Paul-Eerik Rummo Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Jaak Rähesoo. Ilma loata tehtud teater Postimees.ee, 21. veebruar 2009
• Rein Veidemann. Paul-Eerik Rummo 70: erakorraline luuletaja, korraline poliitik Postimees.ee, 19. jaanuar 2012
• Märt Väljataga. Paul-Eerik Rummo omas ajas ja väljaspool seda. looming.ee, jaanuar 2024.
• Paul-Eerik Rummo näidendid said kaante vahele. postimees.ee, 24. mai 2024.