Martin Klöker (sündinud 1966 Wuppertalis) on saksa kirjandusajaloolane ja germanist, Eesti- ja Liivimaa vanema saksakeelse kirjanduse uurija.

Ta lõpetas Osnabrücki ülikooli keele- ja kirjandusteaduse eriala magistriõppe 1993. aastal ning germanistika doktoriõppe 2004. aastal (cum laude) dissertatsiooniga "Literarisches Leben in Reval in der ersten Hälfte des 17. Jahrhunderts. Institutionen der Gelehrsamkeit und Dichten bei Gelegenheit. Teil 1: Darstellung, Teil 2: Bibliographie der Revaler Literatur. Drucke von den Anfängen bis 1657" (tõlge eesti keelde 2014: Tallinna kirjanduselu 17. sajandi I poolel (1600–1656). Haridusinstitutsioonid ja juhuluuletamine. Tallinn: TA kirjastus, tlk. Kristi Viiding). Alates 1990. aastast töötas ta samas ülikoolis Varauusaja kultuuriajaloo interdistsiplinaarses instituudis teadurina, sh 1996–2010 prof. Klaus Garberi juhendamisel teemal "Personaalse juhukirjanduse kogumine ja käsitlemine".

Martin Klökeri peamised uurimisvaldkonnad on saksa kirjanduse ja kultuuri ajalugu Baltimaades selle rahvusvahelises põimumises: varauusaja kirjanduslik kultuur (hilishumanism, barokk, valgustus), raamatulugu ja bibliograafia, haridus-, mentaliteedi- ja argiajalugu ning kirjanduslikud väikevormid (juhuluule) ja tarbekirjandus (protokollid).

Alates 2013. aastast töötab Martin Klöker Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses vanemteadurina, 2023. aastast juhtivteadurina. Ta on Balti Ajaloo Komisjoni (Baltische Historische Kommission) liige.

Martin Klöker on raamatusarja Baltische Literarische Kultur (LIT Verlag Berlin-Münster) rajaja ja peatoimetaja. Temalt on ilmunud üle 100 teadusartikli ja allikapublikatsiooni, muu hulgas on ta käsiraamatu "Handbuch des personalen Gelegenheitsschrifttums in europäischen Bibliotheken und Archiven" Tartu (kd. 8), Tallinna (kd. 7) ja Riia (kd. 12–15) köidete koostaja.

Välislingid

No tags for this post.