Konstantin Ustinovitš Tšernenko (vene keeles Константин Устинович Черненко) (24. september (vkj 11. september) 1911, Šapõpovo, Krasnojarski krai – 10. märts 1985, Moskva) oli Nõukogude Liidu parteitegelane, NLKP Keskkomitee peasekretär aastail 1984–1985.

Konstantin Tšernenko sündis Siberis Krasnojarski krais. 17-aastaselt sai ta komsomoli rajoonikomitee propagandaosakonna juhatajaks.

Seejärel asus ta teenima aega piirivalves, kus astus 1931. aastal Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) liikmeks. Oli piirivalvesalga parteiorganisaator. 1933. aastal jätkas ta poliitilist karjääri kodurajoonis, olles partei rajoonikomitee propagandaosakonna juhataja, krai poliitmaja direktor ja partei kraikomitee propagandaosakonna juhataja.

1941. aastal sai Tšernenkost ÜK(b)P Krasnojarski kraikomitee sekretär. Ta kaotas oma koha 1943. aastal pärast katset välja anda Jossif Stalini Turuhanski sunnitöö aega käsitlevat brošüüri. Seejärel saadeti ta õppima Moskvasse ÜK(b)P Keskkomitee Kõrgeimasse Parteikooli. Pärast lõpetamist 1945. aastal suunati ta ÜK(b)P Penza Oblastikomiteesse, kus ta töötas sekretärina.

1948. aastal määrati ta ÜK(b)P Keskkomitee inspektoriks. Määramise käskkiri tühistati, kuna selgus, et Tšernenko on juba viiendat korda abielus. 1948. aastal sai temast Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitja ning lühikese aja pärast osakonnajuhataja. Parteitööl Kišinjovis sai ta tuttavaks ka tulevase NLKP Keskkomitee peasekretäri Leonid Brežneviga, kes oli sel ajal Moldaavia Keskkomitee Kommunistliku Partei esimene sekretär.

1956. aastal võttis Leonid Brežnev, kes oli saanud NLKP Keskkomitee sekretäriks, Tšernenko oma referendiks. Seejärel määrati Tšernenko NLKP Keskkomitee propagandaosakonna sektorijuhatajaks.

Aastatel 1960–1965 oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi sekretariaadi juhataja, 1965. aasta septembrist kuni veebruarini keskkomitee kirjade osakonna juhataja.

1965. aasta märtsis määrati ta NLKP Keskkomitee üldosakonna juhatajaks; sellel ametikohal töötas ta ligi 15 aastat.

1966. aastal valiti ta NLKP KK liikmekandidaadiks.

1971. aastal sai ta NLKP KK liikmeks.

1976. aastast oli ta NLKP KK sekretär.

1977. aastast oli ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaat, 1978. aastast poliitbüroo liige.

Pärast Mihhail Suslovi surma juhatas Tšernenko NLKP KK sekretariaadi istungeid, kuid pidi mõne aja pärast loovutama selle au NLKP KK sekretäriks valitud Juri Andropovile.

Pärast Juri Andropovi valimist NLKP KK peasekretäriks vastutas ta ideoloogia eest ning juhatas Andropovi haiguse ajal NLKP KK Poliitbüroo ja NLKP KK sekretariaadi istungeid.

13. veebruaril 1984 valiti ta NLKP KK peasekretäriks, kellena ta töötas kuni 9. märtsini 1985, ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.

Tšernenko üritas oma valitsemisajal taas ausse tõsta Jossif Stalinit: ta ennistas NLKP ridadesse Stalini inimsusvastaste kuritegude kaasosalised – Vjatšeslav Molotovi, Lev Kaganovitši ja Georgi Malenkovi – ning tegi ettevalmistusi selleks, et Volgogradi linn taasnimetataks Stalingradiks. Ta veenis Stalini tütart Svetlana Allilujevat naasma NSV Liitu. Pärast Tšernenko surma siirdus Allilujeva taas välismaale.

Pärast tema surma nimetati tema sünnilinn Šapõpovo ümber Tšernenkoks, samuti nimetati ümber Krasnojarski tänav Goljanovo rajoonis Moskva linnas. Linna nimi ennistati 1988. aastal, tänav nimetati aga Habarovski tänavaks.