Jaan Kaplinski (22. jaanuar 1941 Tartu – 8. august 2021) oli eesti kirjanik tõlkija ja ühiskonnategelane. Ta on üks Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid^[1] luuletajaid, keda ka korduvalt esitati Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.^[2][3]

Jaan Kaplinski sündis Tartus poola rahvusest õppejõu Jerzy Kaplinski ning eestlannast tantsija ja tõlkija Nora Raudsepp-Kaplinski pojana.^[4]

Ta lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Riiklikus Ülikoolis prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat.^[4] Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener.^[4] 1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana ning 1983–1988 uuesti Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi.^[4] Hiljem oli ta vabakutseline. 2000. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

1968. aastast oli Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige. 1980. aastal sõnastas Kaplinski 40 kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna, kuulus aastail 1990–1992 Eesti Kongressi ja aastail 1992–1995 Riigikokku.

Kaplinski hakkas teismelisena tundma kirjanduse vastu huvi pärast vene klassikalise luule lugemist. Kaplinski luulekogude sekka kuuluvad "Tolmust ja värvidest", "Valge joon Võrumaa kohale", "Uute kivide kasvamine", "Õhtu toob tagasi kõik", "Mitu suve ja kevadet" ja "Vaikus saab värvideks".

Kaplinski esimene luulekogu "Jäljed allikal" ilmus 1965 noorte autorite kassetis. 1967. aastal avaldatud "Tolmust ja värvidest" on läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi ("Vercingetorix ütles", "Me peame ju väga tasa käima", "Üks kuningas oli kord maata"). Silma paistab püüdlus subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalukku on pigem tõrjuv, väikerahvastele kaasatundev. Stiil on assotsiatiivne ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja riimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb kirkaid lühivalemeid. Kaplinski ise on raamatu kohta öelnud: "Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina "minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla."

Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud "Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad aastast 1958).

1970. aastate algul muutus Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustas juba "Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967–1968. Eriti sõnasäästlik on 1970–1972 valminud "Seesama meri meis kõigis" (avaldatud kogus "Uute kivide kasvamine", 1977), kus Kaplinski koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sarnases stiilis on ka 1973–1975 kirjutatud poeem "Hinge tagasitulek" (avaldatud alles 1990), kus autor refleksiivselt kirjutab: "kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama". Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: "See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks".^[5]

Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982. aastal ilmunud "Raske on kergeks saada". Kogu "Tule tagasi helmemänd" (1984) sisaldab seevastu laululist luulet Goethe ja Heine laadis, sh Kaplinski kõige populaarsemaid luuletusi.

1985. aastal ilmus "Õhtu toob tagasi kõik", mis tõi Kaplinski luulesse pöörde. Valitseb argine kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. "Tükk elatud elu" (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus "Läbi metsa".

Luulekogu "Mitu suve ja kevadet" sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga "kiindumus chan-budismisse".

Raamatus "Öölinnud. Öömõtted" (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, "Sõnad sõnatusse" (2005) sisaldab venekeelseid. 2001. aastal on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi "Daodejing".

2000. aastal ilmunud "Kirjutatud" on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on koondanud oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu.

1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama autobiograafilist proosat: "Jää ja kanarbik" (ajakirjas Looming, 1989, nr 11), "Kust tuli öö" (1990), "Jää ja Titanic" (1995). 1990. aastatel kirjutas ta ka pikemat proosat. Reisikiri "Teekond Ayia Triadasse" (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. "Silm" ja "Hektor" (2000) on ulmejutud. "Kevad kahel rannikul" (2000) on esseistlik reisikiri, kus muuhulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos "Isale" (2003) on autobiograafiline raamat - ühtpidi oma poola päritolu isa elu ja suguvõsa avastamine, katse taastada kunagiste tuttavate mälestuste abil isa elu Tartus enne Venemaale vangilaagrisse saatmist, teisalt pöördumine isa poole, keda kirjanik õieti ei mäleta.^[6] Autobiograafilise romaani "Seesama jõgi" (2007) tegevus toimub 1960. aastate Eestis.^[7]

Jaan Kaplinski mahukas esseelooming on suurelt osalt koondatud kogumikesse "Poliitika ja antipoliitika" (1992), "See ja teine" (1996), "Võimaluste võimalikkus" (1997), "Usk on uskmatus" (1998) ja "Kõik on ime" (2004) jm. 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal koostatud "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi. Kaplinski keeleteemalised artiklid on koondatud kogumikku "Eesti, estoranto ja teised keeled" (2020).

Jaan Kaplinski on avaldanud raamatu astronoomiast "Teispool sinist taevast" (2009).^[8] Samuti on ta kirjutanud reisikirju.

Jaan Kaplinski on üks Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi, hiina jt keelde.

• 1968 – Juhan Liivi luuleauhind ("Tolmust ja värvidest...")
• 1985 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Tule tagasi helmemänd")
• 1990 – Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia (kodu- ja välismaises perioodikas avaldatud artiklite ja esseede eest)
• 1992 – Eino Leino auhind
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Mitu suve ja kevadet")
• 1997 – Riigivapi IV klassi teenetemärk^[9]
• 1997 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Jää ja Titanic", "Mitu suve ja kevadet")
• 1997 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (esseekogud "See ja teine" ja "Võimaluste võimalikkus")
• 1999 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Silm")
• 2000 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (luule koondkogu "Kirjutatud", romaanid "Silm" ja "Hektor" ning esseeraamat "Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse")
• 2003 – Max Jacobi auhind (Prantsusmaa)^[10]
• 2003 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2004 – Virumaa kirjandusauhind ("Isale")
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk^[11]
• 2009 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Paralleele ja parallelisme”)
• 2010 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2012 – Juhan Liivi luuleauhind ("Nelikümmend aastat tagasi")
• 2015 – Vene preemia^[viide?][12]
• 2016 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2016 – Euroopa kirjandusauhind^[viide?][13]
• 2017 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind – "Улыбка Вегенера“ („Wegeneri naeratus“))
• 2018 – Andrei Belõi auhind
• 2020 – Bernard Kangro kirjanduspreemia ("Latsepõlve suve", "Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni")

• Jäljed allikal (1965)
• Kalad punuvad pesi (1966)
• Tolmust ja värvidest (1967)
• Valge joon Võrumaa kohale (1972)
• Ma vaatasin päikese aknasse (1976)
• Uute kivide kasvamine (1977)
• Raske on kergeks saada (1982)
• Tule tagasi helmemänd (1984)
• Õhtu toob tagasi kõik (1985)
• Käoraamat. Luulet 1956–1980 (1986)
• Hinge tagasitulek (1990)
• Tükk elatud elu. Tekste 1986–1989 (1991)
• Mitu suve ja kevadet (1995)
• Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995–1997 (1998)
• Sõnad sõnatusse (2005; eesti ja vene keeles)
• Vaikus saab värvideks (2006)
• Teiselpool järve (2008)
• Tiivulise sõrme jälg (vene keeles 2022)

• Kust tuli öö (1990)
• Teekond Ayia Triadasse (1993)
• Jää ja Titanic (1995)
• Silm / Hektor (2000)
• Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse (2000)
• Kajakas võltsmunal (2000)
• Isale (2003)
• Seesama jõgi (2007)
• Jää ... (2009)
• Jutte (2014)
• Latsepõlve suve (2019)
• Vaimu paik (2021) (sarjast "Ööülikooli raamatukogu")

• "Neljakuningapäev" (lavastatud aastal 1977, raamatuna ilmunud 2015)
• "Liblikas ja peegel" (kirjutatud aastal 1980)

• Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
• Udujutt (1977)
• Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
• Jänes (1980)
• Jalgrataste talveuni (1987)
• Kaks päikest (2005)
• Põhjatuul ja lõunatuul (2006)

• Teispool sinist taevast (2009)

• Mõtsa ja tagasi (2014)^[14]
• Piirpääsukese Euroopa (2020)

• Poliitika ja antipoliitika (1992)
• See ja teine (1996)
• Võimaluste võimalikkus (1997)
• Usk on uskmatus (1998)
• Euroopa piirid ja piirivalvurid (EE 2003)
• Kõik on ime (sarjast "Eesti mõttelugu") (2004)
• Paralleele ja parallelisme (Artiklid ja killud. Sarjast "Kaasaegne mõte"), Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 276 lk, ISSN 1736-3136, ISBN 978-9949-19-040-9
• Eesti, estoranto ja teised keeled (Tallinna Ülikool, 2020)^[15]

• Eesti ja Eurussia..., EPL.ee, 9. september 2009
• Müür ja karneval, EPL.ee, 10. november 2009
• Pügatud Eestimaa. Sirp, 7. november 2014
• Mõni mõte Hiina kultuurist, ideoloogiast, ideaalidest. Sirp, 8. aprill 2016
• Paiga vaim ja vaimu paik. [Vestlus Valdur Mikitaga.] Sirp, 22. jaanuar 2021
• Vajame looduskeerulisemat ümbrust. Sirp, 21. mai 2021

Jaan Kaplinski ristiisa oli Indro Montanelli.

Viimastel aastatel elas Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.

Jaan Kaplinski esimene abikaasa oli ajaloolane Küllike Kaplinski (1937), abielust sündis tütar Maarja Kaplinski (1964). Abielust Tiia Toometiga sündisid Lemmit Kaplinski, Lauris Kaplinski, Ott-Siim Toomet ja Elo-Mall Toomet. Anne Lillega on tal poeg Märt-Matis Lill^[16].

Nooruses veetis Kaplinski aega luteri vaimulike ja teoloogidega. Kaplinski oli katoliiklane. Teda ristis frantsiskaan ja laulatas jesuiit. Ta sõi väga vähe liha.^[17]

Kaplinskil diagnoositi amüotroofne lateraalskleroos (ALS).

Temast on valminud dokumentaalfilm "Kaplinski süsteem" (2011) ja tema järgi nimetati asteroid 29528 Kaplinski.

2022. aasta mais loodi Tartus Jaan Kaplinski Selts.^[18]

• Estonian Writers' Online Dictionary
• Estonian Literature Centre

• Jaan Kaplinski Selts
• Koduleht
• Kaplinski blogi
• Sven Vabar "Selline vastaline koer" Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 10/2004
• Teet Korsten "See on nii ilus, et ma ei saa lehte keerata!" Intervjuu Jaan Kaplinskiga Põhjarannik, 22. märts 2005
• Teet Korsten Jaan Kaplinski: "Kõige ohtlikum on jääda kinni ühte tõekspidamisse!" Põhjarannik, 24. märts 2005
• Jaan Kaplinski saates "Kukul külas", 15. oktoober 2006, 1. osa, 2. osa
• Jaan Kaplinski intervjuu Kaheksanda Mai Liikumisele
• Kolm luulekogu ja Laozi "Daodejing" PDF-failina (arhiiviversioon)
• Jaan Kaplinski loengud Ööülikoolis
• Külli-Riin Tigasson, Janek Salme. Jaan Kaplinski: eestlased – Euroopa ebausklikud, EPL, 23. detsember 2008
• Kaplinski: NATO-l poleks jõudu Eestit kaitsta, ERR uudised, 2. jaanuar 2009
• Kaarel Kressa. Kaplinski: ka lollust võiks uurida EPL.ee, 6. märts 2009
• Sven Vabar "Jaan Kaplinski ja fantastika" Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 4/2009
• Kaarel Kressa, "Jaan Kaplinski vaatab vahelduseks maailma looma perspektiivi kaudu", Eesti Päevaleht, 24. juuli 2009
• Andreas Ventsel. Kaplinski paigalseis, Sirp, 13. november 2009
• Margus Mikomägi. JAAN KAPLINSKI Hiina puhvaika ja Vene viltidega Eesti talves, Maaleht, 31. detsember 2009
• Erik Rand: Eestlastel on säilinud oskus rasked ajad üle elada, epl.ee, 1. jaanuar 2010 (intervjuu)
• Joonas Hellerma. Vaimsuse ajatu seadus Kaplinskis Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2011
• Mihhail Trunin. Mõned mõtted Jaan Kaplinski venekeelse luuleraamatu kohta Sirp, 9. juuli 2014
• Ene-Reet Soovik. Euroopa hääl ja keel. Sirp, 19. veebruar 2016
• Tõnu Õnnepalu. Tõnu Õnnepalu: kõiges, mida Jaan kirjutas, oli alati üks väike muie, ERR, 9. august 2021
• Virolainen kirjailija Jaan Kaplinski on kuollut | 80-vuotias kirjailija kertoi viime vuonna sairastavansa ALS-tautia, Helsingin Sanomat, 9. august 2021
• JÄRELEHÜÜDED ⟩ Jaan Kaplinski mõte ja mõistus jäid temaga viimse hetkeni, Tartu Postimees, 9. august 2021
• Tõnu Õnnepalu. Suured puud. [Järelehüüe Jaan Kaplinskile.] Sirp, 13. august 2021
• Jaan Kaplinski Eesti biograafilises andmebaasis ISIK