Jaak Kangilaski (10. detsember 1939 Viljandi – 30. august 2022^[1]) oli eesti kunstiajaloolane ja rektor.

Kangilaskit kui õppejõudu ja kunstiajalugu käsitlevate teoste autorit on peetud üheks tänapäevase Eesti teenekamaks kunstiajaloolaseks, kunsti populariseerijaks ning kunstnike ja kunstiajaloolaste õpetajaks.^[1]

Ta lõpetas 1958. aastal Tallinna 10. Keskkooli ning 1963. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolase ja kunstiajaloolasena. 1969. aastal kaitses ta samas kunstiteaduste kandidaadi väitekirja.

Aastatel 1967–1971 oli Kangilaski Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud.

1971. aastal alustas ta tööd Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi / Tallinna Kunstiülikooli õppejõuna; aastatel 1978–1987 oli kunstiajaloo kateedri juhataja, 1987–1989 teadus- ja õppeprorektor, 1989–1995 rektor.

1995. aastal valiti Kangilaski Tartu Ülikooli kunstiajaloo professoriks. Selles ametis töötas ta 2005. aastani. Aastatel 2003–2006 oli ta Tartu Ülikooli prorektor^[2], 2006. aastast Tartu Ülikooli emeriitprofessor.^[3] 2014. aastal valiti ta ka Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessoriks.

Jaak Kangilaski on esinenud loengutega muu hulgas New Yorgi, Oslo, Bergeni, Helsingi, Turu ja Jyväskylä ülikoolis ning kirjutanud uurimusi kunstiteooriast, näituste ülevaateid ja arvustusi. Tema peamine uurimisvaldkond on olnud Lääne 19. ja 20. sajandi kunst.

Ta on olnud UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni esimees.^[2]

• "Kunsti kukeaabits" (koos Ott Kangilaskiga). Kunst 1967
• "Norra. Maa, rahvas, kunst". Eesti Raamat 1985
• "20. sajandi kunst" (koos Ants Juske ja Reet Varblasega). Kunst 1994, ISBN 5899200359
• "Üldine kunstiajalugu". Kunst 1997, ISBN 5899201460
• "Lühike eesti kunsti ajalugu" (koos Sirje Helmega). Kunst 1999, ISBN 589920222X
• "Norra. Maa, rahvas, kunst". Koolibri 2000, ISBN 9985009118
• "Kunstist, Eestist ja eesti kunstist". Ilmamaa 2000, ISBN 9985878884
• "Kunstikultuuri ajalugu 10. klassile". Kunst 2003, ISBN 9949407036
• "Kunstikultuuri ajalugu" (11. klassi õpik). Kunst 2004, ISBN 9949407281
• "Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile". Kunst 2005, ISBN 9949407540
• "Minu elud". Tänapäev 2023

• Eesti teaduskeele jätkusuutlikkusest Eesti Päevaleht, 12. jaanuar 2006
• Kunst ja rahva maitse Vikerkaar nr 4-5, 2009

Jaak Kangilaski kandideeris 2007. aasta Riigikogu valimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas, kuid ei osutunud valituks. Ta on kuulunud ka Tartu linnavolikokku. 2009. aastast kuulus ta Nõmme Linnaosa Halduskogu 7. koosseisu.

• 1978 – Eesti NSV teeneline kultuuritegelane
• 1981 – Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia (artiklid “70 aastat Lääne kunsti” ja “Moskva-Pariis, Pariis-Moskva”)
• 1998 – Riigivapi IV klassi teenetemärk^[4]
• 1999 – Tartu Ülikooli medal^[5]
• 2002 – Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemia (artiklite kogumik “Kunstist, Eestist ja eesti kunstist”, mis hõlmab tema sihikindlat tööd Tartu Ülikooli üliõpilastega klassikalise uurimismeetodi juurutamisel ja arendamisel)
• 2006 – Tartu Ülikooli suur medal^[6]
• 2016 – Kristjan Raua preemia (aastakümnetepikkune panus eesti kunsti ja kunstiajaloo mõtestamisse)
• 2016 – Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia (mitmete põlvkondade Eesti inimeste kunstiajaloolise ja -teoreetilise harimise ning rea kunstiajaloo õpikute ja ülevaateteoste kirjutamise ja toimetamise eest, samuti aastakümneid kestnud töö eest Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli õppejõuna)

Ta oli Juhan ja Mari Kangilaski poeg ning Ott Kangilaski vennapoeg.^[7]

Tema abikaasa oli Miralda Kangilaski (sündinud Laagus). Jaak Kangilaski oli filosoof Jaan Kangilaski ja kunstnik Kadri Kangilaski isa.

• "In memoriam professor emeritus Jaak Kangilaski" ERR, 31. august 2022
• ""Pealtnägija: legendaarne kunstiajaloolane osutus topeltagendiks" ERR, 10. mai 2023

• Jaak Kangilaski Eesti Teadusinfosüsteemis
• Haud Tallinna Metsakalmistul