Eero Spriit (sündinud 4. septembril 1949 Pärnus) on eesti näitleja ja lavastaja.

Toonud lavastajana lavale sadakond peamiselt humoorikat ja meelelahutuslikku teatri-, tele- ja raadiolavastust, on ta paljudes Eesti kodudes siiski rohkem tuntud näitlejana: ta on juba üle 30 aasta kehastanud väliseestlast Thor-Björn Margnat ETV iganädalases telesarjas "Õnne 13" (alates 1993 tänini) ning mänginud ka selliseid ajaloolisi ühiskonnategelasi nagu Lenin (filmis "Minu Leninid", 1997) ja Johan Laidoner (telesarjas "Tuulepealne maa", 2008).

Eero Spriit on lõpetanud 1968. aastal Tallinna Polütehnikumi raadioaparaatide ehitamise ja tootmise erialal^[1] ning 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (7. lend).

Enne kõrgkooli astumist töötas ta telemehaanikuna (1970–1972) ja pärast ülikooli lõpetamist Eesti Riiklikus Noorsooteatris näitlejana (1976–1992).^[2]

Järgnes töö Eesti Riiklikus Nukuteatris lavastaja (1992–1993 ja 1997–1998) ja peanäitejuhina (1993–1997).

Aastatel 1999–2007 töötas Spriit Eesti Televisiooni meelelahutussaadete toimetuse peaprodutsendina ning oli lühikest aega (2008–2009) Eesti Rahvusringhäälingu lavastuslike saadete toimetuse juhataja asetäitja.

Aastatel 2009–2019 oli ta Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse nõunik. Selle kõrvalt on ta alates 2009. aastast töötanud Vana Baskini Teatris mittekoosseisulise lavastajana ja alates 2015. aastast kunstilise juhina.^[3]

• 1978 – Eesti Teatriliidu liige
• 1993 – Eesti Lavastajate Liidu (2019. aastast Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu) liige, sealhulgas 1995–1997 esimees
• 1995 – Eesti Näitlejate Liidu liige

Ta on teinud telelavastusi ("Mamouret", 1986; "Romulus Suur", 1988; "Ohmi seadus", 1990), aastavahetuskavu ja muid meelelahutussaateid ("Igihaljas vaatemäng", 1981; "Teeveejahutaja", 2003–2005) ning Eesti Raadios "Meelejahutajat", lavastanud ka kuuldemänge ("Hall mees",1999; "Unelmate laps", 2002; "Måvens ja Peder meedia rambivalguses", 2006).

Spriit on esinenud Eesti Raadio meelelahutussaadetes, mänginud kuuldemängudes ("Romeo ja Julia", 1980; "Kellele lüüakse hingekella", 1984), telelavastustes ("Kuidas kuningas kuu peale kippus", 1976; "Kriminaaltango", 1981; "Mona Lisa", 1983), teleseriaalides ("Õnne 13", alates 1993; "Tuulepealne maa", 2008) ja filmides ("Don Juan Tallinnas", 1971, Tallinnfilm; "Surmatants", 1991, Freyja Film, Sojuztelefilm; "Minu Leninid", 1997, Faama Film, Lenfilm; "Karikakramäng II: Hõbepulm", 2013, Kuukulgur Film).

Spriit on lisaks paljude meelelahutussaadete produtsenditööle olnud ka tosinkonna ERR-i/ETV dokumentaalsarja "Meie maailm" (2015–2017) kuulunud saate/dokumentaalfilmi produtsent. Dokumentaalsari lähtus sellest, et 2015. aasta oli kuulutatud arengukoostööaastaks, ning tutvustas eeskätt arengumaades valitsevat olukorda ning globaalseid või riiklikke probleeme ja lahendusi. Eero Spriidi osalusega saateid/dokumentaalfilme selles sarjas:

• "Turu majandus" (2016) – Etioopia
• "Südametunnistus mobiiltelefonis" (2016) – Keenia
• "Sädemete jõed" (2016) – Gruusia
• "Myanmar – tarkuse tuulajad" (2016) – Myanmar
• "Meie maailm on nende oma" (2016) – Palestiina
• "Läbilõikamine" (2016) – Nicaragua
• "Kooselu Sri Lanka moodi" (2016) – Sri Lanka
• "Koos, aga eraldi" (2016) – Ukraina
• "Kolm juveeli" (2016) – Kambodža
• "India – teel tippu" (2016) – India
• "Gorillamajandus" (2016) – Rwanda
• "Eesti küla Ghanas" (2016) – Ghana

Eero Spriidi ema oli ajakirjanik Ester Spriit (1923–2006) ning isa oli ajakirjanik ja satiirik Edgar Spriit (1922–1993).

Ta on tantsinud rahvusringhäälingu meesrühmas "ERRoR = Eesti Rahvusringhääling on Rakveres" ja osalenud sellega 2010. aastal meeste tantsupeol.^[4]

• Eero Spriidi tutvustus Eesti Filmi Andmebaasi kodulehel
• Eero Spriidi lavastusi alates 2015. aastast Eesti Teatri Agentuuri kodulehel