Tolmust ja värvidest
| Tolmust ja värvidest | |
|---|---|
| Autor | Jaan Kaplinski |
| Päritolumaa | Eesti |
| Keel | eesti |
| Žanr | luule |
| Kirjastaja | Perioodika |
| Ilmumisaeg | 1967 |
| Väljaande tüüp | pehmes köites |
| Lehekülgi | 56 |
| Mõõtmed ja kaal | 128 × 200 mm |
"Tolmust ja värvidest" on Jaan Kaplinski teine luulekogu, mis ilmus Tallinnas 1967. aastal.
Ilmumine ja vastuvõtt
"Tolmust ja värvidest" avaldati Loomingu Raamatukogu sarjas (nr 24). Pealkiri moodustub esimese luuletuse esimestest sõnadest. Kogus on 42 luuletust, mille kirjutamisaegu pole raamatus märgitud. Osa luuletusi on hiljem ilmunud ka valikkogus "Käoraamat" (1986). Teisiti rühmitatult on kõik selle luulekogu luuletused ilmunud koondkogus "Kirjutatud" (2000). Raamatu algne terviktekst on ilmunud internetikirjastuselt Bahama Press PDF-väljaandena.
Kaplinski uudset luulekeelt märgati kohe, aga ilmumisajal äratas rohkem tähelepanu autori hoiak, mida seostati nägija ehk vates'i rolliga: "Võiks öelda, et see on laulik ja preester ühekorraga, aga nii, et osa laulikust ja osa preestrist jääb selle mõiste alt siiski välja; võiks peaaegu öelda, et see on "šamaan"... Igatahes on vates see, kellest seisab esteetiline suhtumine luulesse nii kaugel kui üldse võimalik, kusjuures ta ise seisab just suure luule lätteil."[1] Hiljem muutus selline hoiak eesti luules sagedaseks.
1967. aasta luuleülevaates kirjutas Paul-Eerik Rummo: "Kaplinski ei joobu paljast inimese olemasolu faktist, vaid oletab ka selle olemasolu traagilisust või mõttetust ning taotleb isiklikult pinnalt kõrgemal mõistatada inimese kohta ja ülesannet. Ajuti seda ära mõistatades märkab ta, kui kaugele sellest kohast on libisetud ja kui vähe seda ülesannet on täidetud."[2]
Autori selgitusi
1971. aastal on Kaplinski väitnud kirjutises "Laulude sünnimailt", et raamatu avaluuletus "Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad" kristalliseerus ühe unenäos tulnud kujundi ümber: "See kujund on "aga meid pannakse mulda nagu murtud luud oma asemele tagasi". Ma ei mäleta rohkem, kui et neid sõnu nägin või kuulsin unenäos."[3] Kuna 1968. aastal auhinnati seda luuletust Juhan Liivi auhinnaga, küsib autor: "Enamik luuletusest ei ole unenäo sünnitus, ent siiski – kas auhinnati mind või mu unenägu?"
Oma modernistlikku luulekeelt põhjendas Kaplinski tollal lihtsuse ja loomulikkusega: "Mingit keerulist, dekadentlikku ja paha modernismi ei ole. Usun, et niinimetatud modernism on vaid vanema ja avarama traditsiooni velmamine pärast klassitsismi ja isegi romantismi absolutistlikku ahtust."[4] 1972. aastal leiab ta kirjutises "Mood ja ilm, aeg ja luule", et kirjanduslike moodide tiheda vaheldumise ajastul võiks tõeline modernism eesti luules olla hoopis vastuhakk moodsusele ja oma põlispärandi taasavastamine.[5]
Mõne kõige tuntuma luuletuse tõlgendusi on Kaplinski hiljem ise kommenteerinud. Nii on ta leidnud, et luuletust "Vercingetorix ütles" on mõistetud ühekülgselt kui allegoorilist protestiluuletust Nõukogude okupatsiooni vastu. Ta on aga öelnud: "See on protestiluuletus nende keltide, eestlaste ja indiaanlaste vastu, kes võtavad omaks vallutajate kultuuri ja väärtused.[6] Samuti on "Me peame ju väga tasa käima" kirjutatud päris indiaanlastest, mitte eestlaste sandist olukorrast Vene valitsuse all."[7]
Luuletused
|
|
Viited
- ↑ Ain Kaalep, Looming 1967, nr 12, lk 1913.
- ↑ Paul-Eerik Rummo, "Luule 1967". Looming 1968, nr 4.
- ↑ Vt Teose sünd. Tallinn, 1976, lk 116.
- ↑ Teose sünd, lk 114.
- ↑ Jaan Kaplinski, Võimaluste võimalikkus. Tallinn, 1997, lk 61.
- ↑ Jaan Kaplinski, Kevad kahel rannikul. Tallinn, 2000, lk 58.
- ↑ Kevad kahel rannikul, lk 61.
Välislingid
- Tolmust ja värvidest täistekst Bahama Pressis