Rubriik: Toit

Toit
Sommeljee ja psühholoog selgitavad: miks on järsult kerkinud nõudlus alkoholivaba alkoholi järele?

Kunagi oli lik, et Rooma sõdalane pidi tööpostil iga päev ära jooma liitri veini. Nüüd on kõik vastupidi. Üha suurem nõudlus on tekkinud veini, õlle, siidri ja isegi kange “i” järele. Viimane mängib oma peaosa mokteilides, eesmärgiga matkida klassikalis kokteilidest saadavat maitseelamust.


Foto: Shutterstock
Foto: Shutterstock

vein, ja nii sündis järgmisel aastal Torres Natureo Alcohol-Free. Ühtlasi oli see ka esimene päris promillivaba vein turul 12 aastat tagasi.

Tavalis dest veinidest populaarsd on mulliga veinid, mida ostetakse kolm korda rohkem kui “vaikseid” alkovabu veine, viimaste aastatega on olnud kasv märkimisväärsed 70%. Meie kaubanduses ongi alkovabadest veinidest kõige laiem valik just vahuveinide kategoorias. Suurte veinitootjate — Mionetto, Barton & Guiester, ­J. P. Chenet, Codorniu — promillivabad vahuveinid on meil esindatud ja need on kõik täiesti mõnusad.

Pessimistidele arusaamatu


sommeljee


Kuidas valmistada i”?

Tootja jaoks on promillitut jooki valmistada paras peavalu.

SHUTTERSTOCK

Selle jaoks, et teha võimalikult originaalilähedase aroomi- ja maitse-profiiliga veini või õlut, valmistatakse esmalt traditsioonilisel viisil promillidega märjuke. Fermentatsioon ehk käärimine annab veinidele ja õlledele nendele omase aroomi, maitse ja isegi värvi. Ilma selleta oleks tegemist lihtsalt viinamarjamahla või linnaseleotisega ning veiniks või õlleks neid nimetada ei oleks viisakas.

toim) oli pühendunud veinimeister. T naine Maria reisis aga ringi ja tegi müügitööd. Kui Maria sai kundedelt aina sagedamini tagasisidet, et doktor on soovitanud neil vähem i tarbida, tärkas Carli peas küsimus, et kas veini saaks teha ilma ita. Ta hakkas välja töötama meetodit, millega veinist eraldada, sest oli kindel, et veini puhul on kõige olulisem maitse ja aroom, mitte . T pingutuste tulemusena sündis vaakum-aurustumise meetod, mille käigus aurustatakse veinist madalal temperatuuril (25–30 °C), kusjuures aromaatsed ained segatakse hiljem tagasi, et säiliksid veinile iseloomulik aroom ja maitse.

Lisaks vaakumaurustumisele kasutatakse ka karussellaurutit, mis toimib nagu vaakumauruti, kuid hõlmab korduvat madalama temperatuuriga aurustamist ja kondenseerimist. Tänu sellele säilivad aroomid veelgi paremini. Tootjale veidike soodsam on kasutada pöördosmoosi ehk nanofiltreerimist, mille käigus sõelutakse veinist imepeene filtri abil välja.

Neid meetodeid kasutatakse ka akoholivabade õllede tootmisel, lisaks võib õllede ja siidrite puhul kasutatada ka peatatud käärimise protseduuri, mis põhimõtteliselt on käärimise peatamine enne, kui selle tulemusena tekib .


Alkovabadel jookidel on palju eeliseid


alkohol

Alkovabad joogid on hea altetiiv autojuhtidele, rasedatele ning inimestele, kes usulistel põhjustel i ei tarbi. Alkoholivabade õllede ühe huvitava tarbijaskonna moodustavad sportlased. Nende seas on see tuntud lausa taastava joogina, sest näiteks nisuõlu on väga heade isotooniliste omaduste ja suure B12-vitamiini sisaldusega, võimaldades lisaks vedelikukao vähendamisele ka kiiresti organismi ainete varusid täiendada ja ressue taastada. Paljud sportlased eelistavad just finišis taastusjoogina isotoonilist õlut tavalisele spordijoogile, seda kinnitab spordiürituste korraldajate kogemus maratonidel, triatloniüritustel ja muudel spordi­üritustel.

Järjest enam tootjaid tahavad kainele peole pääseda

üks suurid õlletootjaid ­A. le Coq on alkovabu jooke importinud juba 12 aastat, kuid pärast alkovabade õllede hüppelist tõusutrendi viis aastat tagasi investeeriti enda tehases vaakumdestillatsioonil põhineva õlle tootmise seadmetesse, mis võimaldab Baltimaades teha nullprotsendilist õlut.

Nagu uute asjadega ikka, siis algul neid võõristatakse, kuid vaikselt tutvutakse, katsetatakse ning isegi meie armastatud saarine džinnitootja Lahhentagge teeb nüüd alkovaba versiooni nimega Fl?neur. Meie tippkokteilimeister Kristo Tomingas saavutas esikoha New Yorgi rahvusvahelisel kokteilivõistlusel “Battle of the Modern Bartender” just nimelt kokteiliga, mis baseerus Lahhentagge Fl?neuri džinnil.

kokteil

Rahvusvaheliselt tuntud napsutootjad proovivad samuti kõnealust nišši?– näiteks Tanqueray lansseeris oma Tanqueray 0% džinni sel aastal ja ma olen suhteliselt kindel, et nende tuules tuleb peagi ka teistelt suurtelt ibrändidelt ivabu joogikesi.

Lisaks dele jookidele orienteeritud tootjatele on viimasel ajal s loodud ka mitmeid neid jooke edasi müüvaid spetsiaalpoode ja minu üllatuseks on ka s selline e-pood ols — alkovabapood.ee.

Ja üks tähtis asi veel. Alkoholivabad on küll suures plaanis ist priid, kuid neid ei müüda alaealistele ja soovitatakse ka taastuvatel i­sõltlastel mitte pruukida, sest liiga tõetruu lõhna- ja maitseprofiil võib olla sütik, et leida tagasitee kangte vägijookide juurde.


Sotsiaalne itarbimine kui omaette nähtus

Geštaltpsühhoterapeut­, Kaire Talviste

Miks eelistavad inimesed kõikidest võimalikest valiku ikkagi alkovaba õlut või veini olukorras, kus nad i tarbida ei saa?

TRIIN RAA

Siin on mitu seletust, millest üks praktilisid on see, et nimetatud jookide maitse on originaalidega kohati üsna sane. Seega hakkab meid juhtima meie maitse-eelistus, mis on seotud teatud sotsiaalsete olukordade, kohtade või toidukordadega. Sama fenomen ilmnes McDonalds’is, kui burgerite ja friikartulite kõrval hakati müüma salateid. Tulemusena tõusis ebatervislikuma toidu müük, sest paljude jaoks assotsieerus kiirtoidukett teatud maitsekogemusega, millest ei tahetud ilma jääda.

Alkoholivaba veini või õlut juues võib inimesel olla ootus ka tuju paranemisele või suurle seltskondlikkusele, mida tihtipeale seostatakse i tarbimisega. Igapäevaelust teame olukordi, kus mingite ainete mõju ei saa selgitada ainult keemiliste omadustega. Näiteks ravimite mõju võib avalduda juba enne, kui ravimis olevad ained jõuavad organismi imenduda, perearsti juurde minek võib vähendada haigussümptomeid. Kofeiinivaba kohv võib aidata ärkvel püsida ja samas võime olla kergelt svipsis st joogist.

Sellist mõju selgitatakse platseebo­efektiga, mis tuleneb meie ootus ning uskumus. Erinevast uuringu on selgunud, et sotsiaalne itarbimine, grupi mõju ja ootused tujumuutusele suurendavad nii i tõelist kui arvatavat mõju.

Allikas

Eesti, RSS, Toit
Hapendamist meeles pea ehk Mida ütleks vanaema? Riina MÄRKMIK
 - pics/2021/02/58038_001_t.jpg
– pics//02/58038_001_t.jpg

Piruka sees on hapendatud koreapärane kapsas kimchi, selle ümber vana taldrikul t aia helesinised meelespead. Kokku ära-unusta-mind vabariigi aastapäeva hommikukohvi hetk. Foto: Riina Kindlam

Mida ütleks vana, kui näeks pirukate valikus sõna KIMCHI? Arvan, et ta ütles: „Aga see on ju hapukapsas!“ Ja tal oleks tuline õigus. Tulisem on ka maitse selle korea hapendatud kapsasalati puhul, aga mitte üleliia, vählt mitte vabariigi aastapäeva hommikul Bekkeri pagariäris as.

Kimchid peetakse Korea köögi südameks ja hingeks – sisuks sobiv. Pirukas jääb ikka pirukaks, kelle ridades endiselt uhkelt liha, porgand, kapsas, kohati kilu ja teises võtmes moos. Tol päeval Bekkeris ka kõrgelt ümar, kuldsest pärmitaignast aseene – „soolatud riisikatesegu, kartulitambi ja röstitud sibula täidisega“. Kimchid saab kiirkäigus valmistada ka meie oma hapukapsast, lisades tšillikastet, rohelist sibulat ja koriandrit. Muidu võib hapneda päevi ja kuid (võtme-koostisosadeks veel küüslauk ja ingver), säilides hästi ning muutes toidu meie organismile hulga kasulikumaks elusbakteritele. Tuttav lugu!

Silmad on suureks teinud ka Ristikheina kohvikus nähtud TOM KHA pirukas. Sees on sellenimelise magus-hapu, vürtsika Tai köögi kuulsa kookospiima-kanasupi tummisem osa.

Vaheduv sisu lisab elule vürtsi ja ega vana köögiklassika ega lõosilmadki kuhugi kao, kui me nende eest hoolt kanname. Lõosilm on meelespea (forget-me-not) ametlik nimi. s aed-lõosilm (kultuuris ehk vana aias), põld-lõosilm, soo-lõosilm ja teised, perekond Myosotis.

Kes aga ihkab sinist värvi teed siniste lilledega kaunistatud serviisi, saab seda lihtsalt valmistada kuivatatud iku kassinaeri roosakaslilladest õi (common mallow, Malva sylvestris) – s tavaline ilu- ja iidne ravimtaim, mis ka Põhja-Ameerikasse rännanud.

Riina Kindlam,

Loe otse allikast

Toit
Mis vahe on mandariinil, klementiinil, satsumal ja tangeriinil?

Mandariinid jõudsid Euroopasse tubli paarsada aastat tagasi, tänapäeval on platsis ka trobikond t sugulasi. Kolm tuntumat mandariini ristsugutist on klementiin, satsuma ja tangeriin.

Mandariinipuu on pärit Vietnamist ja Lõuna-Hiinast, aga nimetus mandariin pärinevat Mauritiuselt, kus kohalikud kasutasid nende tsitrusviljade kohta sõna mandara. Teise ja vähem levinud versiooni järgi tulenevat mandariini nimetus Hiina ametnike mandariinideoranži värvi riietusest. Igatahes on nimetus mandarin ühtviisi levinud pea kõikides keeltes.Euroopasse jõudsid mandariinid 1805. aastal, Ameerikasse umbes 40 aastat hiljem,kirjutab Wikipedia

Mida väiksem klementiin, seda magusamMandariine on mitmes suuruses, kuid tavaliselt on nad apelsinidest siiski väiksd.Samuti magusamad. „Mandriin on vähem happeline kui enamik tsitruselisi ja enamik sorteon seemneteta,“ ütleb Coop Keskühistu kommunikatsioonijuht Martin Miido.Koor on tavaliselt vilja küljest , nii et seda on kergem eldada kui apelsinikoort jaselle värvus võib ulatuda kollasest oranžikaspunaseni. Küpse vilja koor on ne jaühtlast värvi. Seevastu kuivanud ja kõva kest viitab vananenud viljadele.Mandariinist on aretatud palju sorte, millest levinumad onsatsuma, klementiin ja tangeriin. Ka kolmveerand apelsini geenidest on pärit mandariinilt(ülejäänud veerand pärineb pomelilt).Mandariini ja klementiini ristand satsuma on pärit samanimelisest Jaapani provintsist,kuid sünnimaal tuntakse teda ka mikan’i nime all. Mikan käib Jaapani traditsiooniliseuusaastariisikoogi tippu, kuid see on üsnagi värske traditsioon – vanasti pandi sinna vilidaidai, mille nimi viitab põlvkondade järgnevusele. Kuna daidai on mõru, hakati selleasemel kasutama hoopis maitsvamat mikan’it.„Tavaliselt on satsumad väga magusad,“ kinnitab ka Miido. „Satsuma viljad on õhukese jaläikiva täpilise koorega ja täpiliseks muudavad selle eeterliku õli paunakesed. Hapukasmahlane viljaliha on seemneteta,“ ütleb Miido. Tänu sele koorele on satsumat lihtnekoorida, aga riknenud kohti on märgata. Meile jõuavad satsumad Hispaaniast jaItaalias ning seda põhiliselt oktoobris.Klementiin on mandariini ja pomerantsi ehk mõruapelsini hübriid, mis sai oma nimemisjonär Marie-Clément Rodier’ järgi, kes Alžeeria lastekodu aias väidetavalt juhuslikult1902. aastal uue hübriidi avastas.Klemeniini punakasoranž koor on sageli kergelt krobeline ja vilja on kerge koorida.Klementiinid on magusamad kui mandariinid. Miido sõnul vastab sageli tõele väide, etmida väiksem klementiin, seda magusam. Klementiini tipphooaeg langeb novembrissedetsembrisseja meie advendilauale jõuavad nad Itaaliast, Hispaaniast ja Kreekast.Teoreetiliselt on mandariinid pärit Hiinast, tangeriinid ehk kääbusapelsinid aga stTangiers’ist, kuid sellele erinevusele vaadatakse juba ammu läbi sõrmede, sest neidkasvatatakse mujalgi. Tangeriin on siiski värvilt tumedam, punaka varjundiga. Mandariinija mõruapelsini ristamise tulemusel saadud tangeriini viljaliha on Miido sõnul vähemlõhnav kui mandariinil. „Kahjuks see meie lettidel kohta leidnud ei ole,“ tõdeb ta.

Küll kohtab suvekuudel meie kauplustes minneola’t. „Sellel mandariini ja greibi ristandilon iseloomulik „kael“, mis muudab vilja kellukakujuliseks. Valminud vilja koor on erksatpunakasoranži värvi,“ märgib Miido.

Allikas

Toit
90eurose kilohinnaga veiseliha rabati Eestis ära kahe tunniga

Jaapanist pärit wagyu tõugu veiste liha on erilise marmorja väljanägemisega ja suus sulav. Siinsed gurmaanid olid selle eest valmis maksma kõrget hinda, kuid liha said vaid kiird.

Wagyu tõugu loomade liha on marmorja välimusega – kiudude joonis ja muster näevad välja nagu see kaunis kivi.

„Wagyu suvaline tükk on pehmuselt nagu meie lihaveise välisfilee. Maitse on väga hea,” rääkis MTÜ Liivimaa Lihaveis eestvedaja ja Puutsa talu perenaine Airi Külvet loomast, kelle ta lasi lihaks teha juunis.

Selle wagyu härja kannab geeni, mis muudab rasva sulamistemperatuuri. Kuna rasv sulab madalamal temperatuuril, tekitab see suus erilise tunde.

Kui Külvet pani Facebooki kuulutuse, et müüb wagyu tõugu härja liha, läksid 90eurose kilohinnaga välisfilee ja antrekoot ära vaid kahe tunni jooksul. Ülejäänud tükid leidsid omanikud kahe päevaga. „Tekkis jõuluvana tunne – jagasin seda liha ja kõik said vähem kui tahtsid,” rääkis kasvataja.

Seejärel ilmusid välja lätlased, kes tahtsid ta järgmise wagyu ära osta, lubades maksta rohkem, kuna nad ostavad seda liha Saksamaalt 160 euroga kilost. „Ma ütlesin, et ei müü neile, vaid teen pigem inimesi rõõmsaks,” lisas Airi Külvet.

Mis teeb wagyu veise liha nii kalliks?

Jaapan lõpetas 1992. aastal selle tõu elusloomade müügi ära, seetõttu saab kasutada vaid spermat või viljastatud munarakke ehk embrüoid. Sakslasest investor ostis st üheksa embrüot ja tiinestamiseks üheksa looma. Siirdamisel tiinestus neist neli. Arvestades, et ühe embrüo hind on 1200 eurot, on looma „hakkama panek” päris kallis lõbu. Wagyud kasvasid suureks Külveti karjas.

Wagyu tõugu loomad näevad välja pigem nagu piimaveised. Pildil olevate loomade iseloom pole aga kiita.

Liha sellise hinnaga müües sai napilt embrüote hinna tagasi ja looma söötmiskulud tasa.

Wagyud kasvavad tapaküpseks tunduvalt aeglaslt kui teised lihaveised, ka see teeb liha kallimaks. Neid tuleb õige mitu aastat kasvatada, eriti kui teha seda rohumaal, mitte laudas teraviljaga nuumates. Airi usub, et rohumaal kasvanud loomade liha on laudas nuumatute omast tunduvalt maitsvam.

„Kaheaastaselt olid nad nagu lüpsilehmad, suured ja kandilised. Nad ei ole üldse lihaveise moodi,” rääkis ta. Sellel tõul on hästi peen luustik ja jalad on poole peend kui meie lihaveistel. Oktoobris oleksid wagyud saanud viieaastaseks. Ühe maine teekond lõppes aprillis ja teisel juuni keskel. Kui tavaliselt kaaluvad lihaveised 500–600 kg, siis wagyu härg kaalus tonni kanti ja ainuüksi lihakeha oli 504 kg.

„Kuna see liha on nii maitsev, siis kasvatan neid kas või enda jaoks,” kinnitas Airi Külvet plaani selle tõu kasvatamist jätkata.

ÕLLEGA JOOTMINE JA MASSRIMINE

Müüt või tõde?

Wagyu veiste kohta levib müüt, et neid joodetakse ja masseeritakse õllega. Õllega jootmine tuleneb ajaloost. Kuna see liha on nii hinnatud, siis vanasti piisas Jaapanis terve perekonna sissetulekuks, kui kasvatada kaks veist aastas. Jaapani suved olid hästi ad ja siis joodeti seal peres peetud ühele või kahele veisele õlut, et neil söögiisu ära ei kaoks.

Õllega veiseid ei masseeritud. Massaažiks kasutati Jaapanis riisiluudasid – laudas kinni olev loom ei saa ennast ise sügada, ja kui tal on ebamugav, siis kasv kannatab.

Näiteks Puutsa talu loomadel on talveperioodil sügamisharjad, suveks puud-põõsad ja nüüd ka spetsiaalne sügamisriistapuu.

Allikas

Toit
Tee nädalavahetusel KARTULISALATIT! Enne seda loe lisaks, kuidas metslinnust majoneesis selline salat üldse sündis

Käsi püsti, kes pole kunagi kartulisalatit söönud? Miks küll pole näha ühtegi kätt …Õnneks! Vahel saab kartulisalatit poekarbikeses kiireks eineks kaasa haarata, sageli on see salat laste sünnipäevade keskpunkt ja paljude tähtpäevade stamp. Kodune kui paar sissekantud toasusse.

Lucien Olivier’d peetakse üheks mõjukamaks Prantsuse ­gastronoomia Venale toojaks üldse.


Ehkki tollal oli peakokkadel komme kiivalt oma firmaretsepte saladuses hoida, ei teinud Lucien Olivier omanimelise salati koostisosadest mingit saladust. Tehke vaid järele: kaks küpsetatud laanepüüd, keedetud veisekeel, kaaviar, värsked salatilehed, keedetud vähid või homaar, värske kurk, marineeritud kurk, kapparid, keedetud munad. Lisaks oli koostisainete hulgas sojaubadest valmistatud pasta. Kogu see luksus valati üle värskelt klopitud provansaalmajoneesiga, mille peamised koostisosad olid Prantsuse valgeveiniäädikas, Dijoni sinep, munakollased ja Provence’i maakonnast pärit oliiviõli. Väikese vahemärkusena olgu mainitud, et provansaalmajoneesi loojaks on samuti Olivier’ kulinaaride pere liige, küll vanst põlvkonnast kui meie loo kangelane Lucien. See varasem härra Olivier tuli mõttele lisada tavalisele majoneesile sinepit, mis andis kastmele pikantsuse, toimis loodusliku emulgaatorina ja ühtlasi aitas pikendada säilivust. Oma pereliikme loodud majonees o kastme põhi, mida Lucien oma vastloodud salati juures kasutas.

Ja kus on kartul?


Kui muude salati koostisosadega oli asi lihtne, siis kastme maitseaineid kattis tihe saladuseloor ja see tegi Olivier’ salati eriliseks ja erakordselt maitsvaks. Kui Lucien Olivier 45-aastaselt siitilmast lahkus, läks saladus tga teispoolsusesse kaasa. Nii ei teata tänapäevani, millega see majonees oli maitsestatud.

Miks pühendada nii palju ridu kartulisalatist rääkiva loo juures majoneesile? Sest see siidine muna-õliemulsioon tundub olevat ainuke koostisosa, mis Olivier’ loodud salatit tänapäevasega ühendab. Märkasite ju, et esimeses versioonis puudus isegi kartul! Konservhernes, porgandist ja muudest tänapäevase salati komponentidest rääkimata. Kõige tipuks ­ei segatud algset salatit kastmega segamini, vaid koostisained olid laotatud eraldi kuhjakestena taldrikule.

Keeduvorsti ajastu


1917. aasta revolutsioon lõpetas Venal igasuguse “pursuiliku prassimise” ja koos muude elegantsete restoranidega suleti ka Hermitage. Olivier’ salat vajus oma algsel kujul unustusehõlma, taasilmudes uuel kujul. Et laanepüü, kaaviar ja homaar võisid nõukogude töörahvale vaid unes kangastuda, kohandus salatki vastavalt. Lihaks sai keeduvorst, sink või küpsetatud/keedetud veiseliha. Kanalihaga kartulisalatit nimetati ja nimetatakse siiani Pealinna salatiks. Et nõukogude kaubanduses ei olnud kogu aeg saada isegi konservherneid ega vorsti, tehti salatit vaid eriliselt pidulikeks puhkudeks. Pidupäevaroa kuvand on kartulisalati saatjaks siiani, ehkki kunagisest glamuurist pole koostises järel midagi.

Kelle salat on parim?


Kui mõelda sellele, miks rammusa kastmega kokku segatud Vene salat meile, eestlastele, nii armas on, leiab põhjusi mitu. Esiteks, nõukaajal pakuti kulinaariapoodides ja söögikohtades paljuski samu e (GOST!) nagu mujalgi üle suure ja laia kodumaa. Nõnda sai meil tuntuks ka kartuli­salat, mida hakati hoogsalt valmistama ka kodudes. Tõsi, kui Vene retseptis kasutatakse kastmes vaid majoneesi, on eestipärases salati­kastmes peaaegu alati ka hapukoor. Teiseks, meie rahva kartuliarmastus on legendaarne. Kolmandaks, s valmistatakse kartulisalateid mitmel pool, nii majoneesi- kui ka õlikastmega. Ja et kui väikeriigi köök on alati olnud tugevasti mõjutatud ümbritseva suur, ei ole see konkreetne kartulisalat, millest praegu juttu, ilmselt esimene ega ainuke eestlaste kodudes tehtud kartulisalat. Näiteks juba 1893. aastal ilmunud kokaraamatus “Kartovli kokk ehk õpetus, kuda kartovlidest 125 rooga valmistada võib” leidub viit sorti kartulisalatit!

Igaühel oma


Kartulisalati populaarsuse kasuks räägib veel asjaolu, et seda on võimalik igaühel vastavalt maitsele kokku segada. Herned ei meeldi – pole probleemi, jäta välja. Appi, miks ma peaksin õuna kartulisalatisse lisama? Aga keegi ei käsigi ju. Mõned teevad kartulisalatit täitsa ilma lihata ­(eriti kui laual on niigi lihalõike, ­viinereid vms) ja teised jälle mängivad erinevate kurkidega, kasutades kas ainult värsket, marineeritud või hapukurki või kõiki kolme korraga. Meie pere kartulisalati kaunistuseks aga ilutsevad alati Lucien Olivier’ ja t ­150 aastat tagasi loodud salati auks marjapärlid või vähisabakesed. Sobib suurepäraselt ja tunne on süües kohe palju pidulikum!

Milline kartulisort sobib salatisse?

Toidukartul jaotatakse nelja klassi. Mitmed tootjad ja pakendajad kasutavad neid klassitähiseid ka oma pakenditel.

A – salatikartul.
B – tavaline lauakartul.
Keetmisel mugul laguneb ning jääb keskmiselt jahune.
D – pudrukartul.

Head salatikartulid on niisiis klassis A ja AB. Need ei kee katki ning jäävad keetmise järel tihedad ja püsivad ühes tükis.

Kartulisalat veiselihaga


Klassikalise kartulisalati teeb eriti maitsvaks veiseliha.

8 le

5 suurt koorega kartulit
1 koorega porgand
pool pikka värsket kurki
2 marineeritud kurki
200 g keedetud või ahjus küpsetatud veiseliha
4 sl konservherneid
3 keedetud muna

KASTE:
150 g majoneesi
150 g hapukoort
0,5–1 sl mahedat sinepit
hakitud maitserohelist: tilli, ­rohelist sibulat, murulauku või peterselli
soola ja musta pipart
soovi korral kaunistuseks marja

1

2

Head salatikartuli sordid
‘Princess’,’ ‘Campina’, ‘Salome’, ‘Laura’, ‘Marabel’, ‘Solist’, ‘Gala’, ‘Arielle’, ‘Baltic Rose’, ‘Red Sonia’, ‘Anti’, ‘Nicola’, ‘Berber’, ‘Ants’, ‘Tiina’.

Allikas

Tervis, Toit
Valkudest, rasvadest ja süsivesikutest ilustamata — kui palju me neid tegelikult vajame, et olla terved?

Nii nagu moevaldkonnas on omad trendid, tundub see olevat ka toidus. On perioode, kus toidupakendeid ehib uhke silt “rasvavaba”, millele järgneb kohe “rohkelt valku”. Hoolimata valitseva trendidest on inimese organismi põhivajadused siiski samad ning ta vajab ikkagi kaudu 50% süsivesikuid, 20% valke ja 30% rasvu.

VALGUD

Võtame näiteks valgud. Meil on valke väga vaja. Vee järel on valgud teine kõige mahukam komponent organismis moodustades kehast 20%. Iga rakk sisaldab valke. See on peamine ehitusmaterjal nahale, luudele ja ka kõigele vahepealsele. Immuunsüsteemi toimimine, vereringe ning gaasivahetus (hapnik ja süsihappegaas), liikumine ja kasvamine on vaid mõned funktsioonid, mille eest võime valkudele tänulikud olla. Valgud aitavad kiiremini saavutada küllastustunnet ja aitavad säilitada lihasmassi kaalulangetuse ajal. Nad on meile ka energiaallikaks, mitte küll esmaseks.

150 aastat vana küsimus

Selle üle, kui palju valke inimene täpselt vajab, on arutletud üle 150 aasta. Midagi kindlat on aga siiani raske väita. Ametlikult on kokku lepitud vaid see, et rohkem kui 2,4 grammi keha kilogrammi kohta pik aja jooksul on liiga palju. Veebileht Intetional Society of Sports Nutrition soovitab füüsiliselt aktiivsetel inimestel tarbida 1,4–2 g valku kehakilogrammi kohta. Vastupidavussportlased võiksid tarbida vähem, sportmängude harrastajad rohkem valku, jõualade harrastajatele on kohased soovitatud vahemiku ülemise piiri kogused. Füüsiliselt mitteaktiivsele inimesele on mõnede allikate hinnangul vaja umbes 0,8 grammi valke kilogrammi kohta, et valgudefitsiiti vältida. See on siiski pigem minimaalne valgukogus. Ka vantel inimestel ning neil, kes soovivad kaalu langetada, soovitatakse sellest rohkem tarbida.

Inimesele, kes alles alustab treeninguid, hakkab tihti silma see, kuidas paljudel harrastussportlastel on valgujook käeulatuses. Sest treening kiirendab valkude lõhustamist, eriti lihasrakkudes. Sellepärast peavad harrastussportlased või lihtsalt füüsiliselt aktiivsed inimesed jälgima, et nende toidus oleks piisavalt valke. Need on olulised lihasmassi suuruse, jõu ning kehakoostise seisukohalt. Valgujook imendub kiiresti ja on hea, kuid mitte ainuke lahendus. Öeldakse, et mida kiiremini saad ained pärast trenni tekkivas n-ö anaboolses aknas kätte, seda parem on taastumine ja lihasmassi kasvatamise võime. Kui aga umbes kaks-kolm tundi enne trenni on söödud korralikku u, ei pea paaniliselt murets, et kohe pärast trenni tuleks juua valgujooki.

Liiga palju on halb

Valguga ei tasu liialdada, sest sellisel juhul saavad suurima koormuse meie niigi ülekoormatud neerud. Kuna neerud filtreerivad verest jääkaineid, sealhulgas valkude laguprodukte, tähendab suurenenud valgutarbimine ka suurt kogust jääkaineid, mida neerud väljutama peavad. Samuti mõjub liigne valgutarbimine päivalt kaltsiumi omastamisele, viies seda organismist välja. See on ka põhjus, miks Põhjamaades esineb luude hõrenemist s kõige enam, kuigi oleme suured piimatoodete fännid. Suurem valgutarbimine koormab peale neerude ka maksa tööd ja seedimist ning võib soodustada podagra ning allergiate kujunemist. Üleliigne valk kasutatakse tõenäoliselt energiaks või salvestatakse hoopis rasvana.

Ka ei tasu valgukogust järsult tõsta. Kui näiteks valkude osakaal toidus on soovitatava asemel väiksem, ei tohiks teha kohe väga suuri muudatusi. Muudatused peaksid ol järkjärgulised, et organism suudaks harjuda ega tekiks lisastressi. Liigne valgutarbimine (söömine üle 2,4 grammi keha 1 kg kohta) või valgu osakaalu järsk suurendamine, isegi kui jäädakse normi piiridesse, mõjub organismile toksiliselt, tekitades tihti allergilisi reaktsioone. Tihti tekivad näiteks neil, kes on hakanud jälgima mingit karmi valgupõhist umiskava, punnid kehale või näole.

Taimne või loomne valk?

Valgud koosnevad aminohape, jagunedes omakorda asendatavateks ja asendamatuteks. Asendatavaid aminohappeid suudab keha ise sünteesida, asendamatuid aga mitte, mistõttu on väga oluline need toiduga kätte saada. Sugugi mitte kõik valgud ei ole aga bioloogiliselt täisväärtuslikud ehk teisisõnu — kõik valgud ei sisalda meie organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid.

Asendamatute aminohapete puhul on par omastatavuse ja aminohappelise koostisega loomset päritolu valgud, sisaldades kõiki kahtkümmet aminohapet, mida meie organismile toiduga vaja on. Parimateks loomseteks allikateks on muna, , liha ning piim. Paraku on loomset päritolu valguallikad enamasti väga rasvarikkad, mistõttu ei tasuks loomse valgu tarbimisega liiale minna.

Aga ka taimsete valkude liigtarbimisel tuleks pöörata teatud aspektidele. Nimelt sisaldavad kaunviljad, pähklid ning täisteravili rohkelt fütiinhapet, mis raskendab organismil erinevate mineraalide (tsink, raud, kaltsium jt) omastamist. Fütiinhappe sisaldust aitab vähendada viljade leotamine ja idandamine. Konserveeritud kaunvilju tasuks aga alati hoolikalt loputada ning mitte kasutada toidu valmistamisel konservivedelikku, nagu viimastel aastatel erinevates veganigruppides on trendiks saanud.

Lisaks võivad taimset päritolu valgud olla küll üsna hea aminohappelise koostisega, kuid ei sisalda alati kõiki organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid. Asendamatuid aminohappeid sisaldavad tofu, tempeh, kinoa, amarant, tšiia- ja kanepiseemned, tatar, spirulina ning pähklid. Samuti on headeks taimseteks valguallikateks oad, kikerherned, läätsed, rukis, riis ning pähklid ja seemned. Selleks, et taimse valguallika paremini kõiki vajalikke asendamatuid aminohappeid kätte saada, tasuks kaun- ja teravilju omavahel kombineerida — näiteks süües läätsesid koos tatraga. Kaun- ja teravilja ei pea ilmtingimata sööma ühel toidukorral koos, piisab ka, kui lõunasöögi kõrvale võtta tatart ning õhtuks valmistada maitsev supp või salat, kasutades läätsesid või muid kaunvilju.

Kõige par bioloogilise väärtusega on taimse ja loomse valgu kombineerimine — nii omastab organism enim vajalikke aminohappeid. Head kombinatsioonid on näiteks muna ja teravili, kartul munaga, piimaga valmistatud täisterapuder või kaerahelbesmuuti marjade, puuviljade ja maitsestamata jogurtiga. Üldiselt võiks lähtuda soovitusest, et taimsete ja loomsete valkude tasakaal oleks enam-vähem võrdne — ehk päeva jooksul võiks saada poole valkudest taimse ning teise poole loomse allika.

On uuringuid, mis näitavad, et organism suudab ühest toidukorrast omandada maksimaalselt kuni 40 grammi valku. Seepärast võiksid valgud olla jagatud väiksteks portsjoniteks ning neid võiks olla igas toidukorras.

SÜSIVESIKUD — kõige tähtsam energiaallikas

Kui analüüsida seda, mida me endale sisse sööme, siis kõige kiirem energia peaks tul süsivesiku. See on määratud meie kütuseks. Energiat saame ka valkudest ja rasvadest, kuid kõige tähtsamaks energiaallikaks on siiski süsivesikud — need annavad umbes poole meile vajalikest kalori.

Toiduga saadavad süsivesikud võib jagada kiiresti vabanevateks ehk kiireteks ja aeglaselt vabanevateks ehk aeglasteks süsivesikuteks — vastavalt sellele, kui kiiresti need organismis imenduvad. Esimeste hulka kuuluvad näiteks suhkur ja enamik rafineeritud toiduaineid (näiteks valgest jahust tooted), milles peaaegu puuduvad seedimise ja ainevahetuse toimimiseks vajalikud muud ained — kiudained, mitmesugused fütoained, vitamiinid, mineraalid. Kiirete süsivesikute tarbimisel tõuseb ka veresuhkru tase kiiresti. Teises grupis aga on terviklikud toiduained, nagu täisteraviljatooted, köögivili ja värske kiudaineterikas puuvili. Nende tarbimisel tõuseb veresuhkru tase aeglaslt ja vähem. Kiired süsivesikud annavad äkilise energiapuhangu, millele järgneb järsk energialangus, aeglased aga tagavad stabiils ja püsivama energiavoo. Seega peaksime oma menüüs hoidma igapäevaselt just aeglaseid süsivesikuid.

Üks osalisi õnnetunde loomisel

Kui sööme peamiselt valku ja rasvu ja ning proovime vältida süsivesikuid või sööme neid minimaalselt, on kõige suurem kaotus see, et õnnehormooni serotoniini tootmine ajus saab ol raskendatud. Nimelt valgud ehk täpslt valkude langundamisel tekkivad aminohapped takistavad trüptofaani (serotoniini lähteainet) liikumist ajju ning seetõttu on tänapäevase valgurikka toiduga (rohkesti liha ja piimatooteid) krooniline serotoniinipuudus kerge tekkima. Ka serotoniini tootmist soodustavaid toidulisandeid tuleb võtta koos süsivesikuterikka, mitte valgurohke toiduga. Mõned allikad väidavadki lausa, et depressiooni võib põhjustada muu hulgas ka süsivesikuvaene menüü.

Süsivesiku saame me valdava osa kiudaine. Need on meile igapäevaselt vajalikud, hoides igat laadi isusid kontrolli all, aeglustades veresuhkru tõusu, samuti ergutades meie seedimist, puhastades sooli, täites kiiremini kõhtu ning aitades vältida kõhukinnisust. Kui kõhu läbikäimine pole igapäevane, on see märk kiudainevaesest menüüst.

Hirm süsivesikute ees kipubki tul sellest, et paljud võrdustavad need kohe suhkruga. Tegelikult ei tohiks söögile lisatavast suhkrust saadud energia osatähtsus ületada kümmet protsenti sinu päevasest toidust, kuid see on tõesti ka maksimummäär. Täisteratooted ning juur-, puu- ja aedviljad (sealhulgas kaunviljad) on need allikad, kust peaksid oma head süsivesikud kätte saama. Igasugustele maiustustele ja magustatud jookidele tuleks jätta oma menüüs nii vähe ruumi kui võimalik. Tegelikult pole kehal kommi, šokolaadi ja jäätist üldse vaja. Eesti elanikud ostavad aga 20 kg suhkrut aastas, millele omakorda lisandub veel erinevates toiduainetes sisalduv suhkur.

Kõige parem aeg

Ka süsivesikute tarbimiseks on parid ja halvid aegu. Näiteks hommikusöök peaks andma energiat kogu algavaks päevaks ja tekitama hea enesetunde. Süsivesikud ja valgud on hommikuks hea algus, kuna käivitavad öise pika pausi järel ainevahetuse ja transpordivad kehas energiat lihastesse ja ajju.

Öösel on organism juba talletatud süsivesikuvarud ära kulutanud. Kui jätad hommikusöögi vahele, hakkab organism lagundama vanid varusid ega ole seega piisavalt efektiivne, takistades õppimist, tööd ja keskendumisvõimet. Kui sööd aga hommikul häid, aeglaselt imenduvaid süsivesikuid, saab organism neid kohe kasutama asuda ja midagi rasvana ei talletata.

Lõuna ajal võiks süsivesikuid hoida võrdses koguses rasva ja valkudega ning õhtusel ajal pigem koguseid vähendada. Siiski pole patt ka pärast õhtusööki ampsata veel üks väike õun või pirn.

RASVAD

Rasv on aine, mida on meie kehale väga vaja. Peale selle, et ta on keha eelistatuim energiaallikas, vajame häid rasvu eelkõige selleks, et rakumembraanid oleksid terved. Milleks meile see? Rakumembraani kahjustus on peaaegu iga haiguse tekke- ja süvenemise põhjus. Kui kehas on rasvadest puudus, häirub üleliigse kolesterooli ja rasvlahustuvate toksiinide väljutamine. Suureneb ka sapikivide tekke oht. Kuna rasva vajab korralikuks toimimiseks iga meie rakk, võib õigete rasvade puudus põhjustada ka meeleolu kõikumist, energiapuudust, samuti naha, küünte ja juuste kuivust. Ka luude tugevuse tagamiseks on vaja õigeid rasvu.

See aga ei tähenda, et nüüd tuleks valimatult rasvu tarbima hakata. Kõik rasvad pole ühesuguse toimega. Mitte üle 10% rasvadest peaksid moodustama küllastatud rasvad. Need on toatemperatuuril tahked. Meile on neist kõige tuntumad searasv ja võirasv. Taimse rasvadest võib siia alla liigitada ka kookos- ja palmirasva. Peale küllastatud rasva vajab meie keha monoküllastamata rasvhappeid, mida peaks päevase tarbitava rasva hulgas ol natuke rohkem kui küllastatud rasvu, 12–15%. Oomega-9 on monoküllastamata rasvhape ning seda on palju oliiviõlis. Headeks allikateks on veel näiteks pähklid ja seemned.

Puudu ja üle

Kõige enam napib tänapäeva inimeste toidulaual oomega-3-rasvhappeid. Uuringute järgi esineb oomega-3 defitsiiti isegi kuni 85% rahvastikust. Rasedad ja imetavad d saavad vähem kui 18% lapse tervisele vajalikke oomega-3-rasvhappeid.

Oomega-3-rasvhapped kuuluvad koos oomega-6-rasvhapetega asendamatute rasvhapete hulka ning need peaksid katma päevas saadavast rasvast 5–8%. Asendamatud on need rasvhapped seetõttu, et meie keha neid ise ei tooda ja nende saamisel sõltume vaid toidus või toidulisandites leiduvast. Oomega-6-rasvhappeid leidub tänapäevasel toidulaual külluslikult — neid on teraviljades ja nendest valmistatud õlides, seemnetes ja pähklites, eriti külluslikult päevalilleseemnetes ja -õlis, aga ka lihatoodetes, sest paljud loomad on teraviljatoidul. Oomega-3-rasvhappeid sisaldavaid e on meie laual aga palju vähem, paljudel aga võib öelda, et peaaegu üldse mitte. Seda rasvhapet saame dest ja mereandidest. Taimse allika leidub seda linaseemnetes ja samaväärsel määral ka tšiiaseemnetes. Oomega-3-rasvhappeid saame ka tudraõlist, natuke leidub seda Kreeka ja pekanipähklites ning rapsiõlis.

Tähtis on aga nende kahe rasva omavaheline suhe, mis ideaalis peaks meie organismis ol 1 : 1. Nii see siiski enamikul inimestel pole. Üldiselt kipub see ol tugevalt oomega-6 kasuks. Vahel on see isegi 1 : 20. Kui suudaksime selle viia 1 : 4, võiksime enda üle uhked olla, sest oleme astunud suure sammu oma tervise heaks. Selline tasakaalust väljas olukord muudab meie keha väga vastuvõtlikuks erinevatele põletikele ja haigustele. Paljud uurigud on näidanud, et oomega-3 regulaarne tarbimine vähendab allergiaid ning et ka rasedusaegne oomega-3 rasvhapete defitsiit võib soodustada lastel allergiate teket. Ehk võib olla see ka seos, miks tänapäeva lastel on niivõrd palju erinevaid allergiaid.

Kõige hullem rasv

Aga on ka sort rasvu, mida ei tasuks üldse tarbida. Need on transrasvad. Kuna transrasva keemiline koostis on teis rasvhape vaid pisut erinev, siis ei oska meie keha sellega kuidagi toime tulla, aga välja visata ka ei raatsi ning ladestab selle lihtsalt meie kõhupiirkonda mõttelise sildiga “ehk kunagi läheb vaja”. Lisaks soodustab transrasvade tarbimine veresoonkonna ja südamehaigusi. Toiduainetelt leiab need nimetuse järgi hüdrogeenitud rasv. Üldiselt võib seda leida osast jäätis, margariinidest, pagaritoode, kommidest ja kohukes.

Tasakaalustatud umisest on palju võita — lisaks normaalkaalule, tagab see ka tervise ja energilisuse.

Allikas: START! 2019 sügisnumber

Allikas

Tervis, Toit
TIIR PEIPSIMAAL | Ivan-Tšai ehk põdrakanepitee: vanausuliste jook, mille ees Hitler paanilist hirmu tundis

Peipsimaale kolama sõites pakutakse alati külla saabujatele samovarist a vett, mida niristatakse kangele musta teed meenutavale vedelikule kruusi seltsiks. Tegemist on kunagi vanausuliste poolt sse toodud põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai’ga. Ivani tee nime all tuntuks saanud põdrakanepiteed vamistatakse samal moel kui Inglismaal populaarseks saanud musta teed – põdrakanepitaime lehti hapendatakse, seejärel hõõrutakse ja siis kuivatatakse. Vanausulised kasutavad seda teed iga ihu- ja ka vaimuhäda korral.

Heatunde.eu.

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai

Hiina tee tuli Venemaale esimest korda ?VII sajandi esimeses pooles, kus aastal 1683 vene tsaar Mihhail Romanov teda esimest korda maitses.

Teemeistrid oskasid põdrakanepist valmistada sellist teed, et tema maitse hakkas meenutama troopilistest taimedest valmistatut. Põhiline valmistamisviis oli aga järgmine: lehed kuivatati, seejärel aurutati ning muljuti ning seejärel kuivatati vene ahjus. Peale seda läbisid nad veel ühe muljumisprotsessi ja tee oligi valmis.

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai

Ühel hetkel aga kasvas Vene tee populaarsus sellisele tasemele, et hakkas mõjutama Ida- Teekompanii, kelle käes oli tee monopol, finantsilist võimsust. Puhuti üles skandaal, nagu kasutaks venelased oma tee valmistamise protsessis valget savi, see aga olevat mürgine. Skandaal kandis vilja. Tasapisi ostud Venemaalt vähenesid ning Koporje lagunes ja kasvas rohtu.

Vene ravitseja Pjotr Badmajev oli üks neist taimetarkadest, kes 20 sajandi algul avas kliiniku aristokraatliku kõrgklassi tervisehädade tohterdamiseks. Tema valmistatud pulbritega, mille põhikomponendiks oli ahtalehine põdrakanep, tohterdasid ennast ka tsaariperekonna liikmed. Kliinik omandas suure kuulsuse ning sinna sõideti end ravima igast maailma nurgast. Badmajev väitis, et taimeeliksiirid, mille koostises on Ivan-Tšai võivad inimese eluiga pikendada kuni 200 aastani. Revolutsioon. 109 aastane Badmajev arreteeriti Petrogradi tšekistide poolt. Teda piinati mitu kuud, mille käigus tema tervis alla vandus ning peale vanglast vabanemist ta varsti ka suri, kuid ta ei reetnud oma imet tegeva eliksiiri saladust. Kõik Badmajevi kolleegid lasti maha ilma igasuguse uurimise ja kohtuta. Ivan Tšai eksport lõpetati ning teda keelati müüa ka oma elanikkonnale.

1941. aasta suve lõpus, selle asemel, et suunata tankid Leningradi peale, andis Hitler feldmarssal von Leebile kummalise käsu suunata nad Koporje külla, selleks, et hävitada objekt „Elu jõgi“ («???? ?????»). Selle koodnimetuse taga oli Koporje teevabriku eksperimentaalne laboratoorium, mis tootis vanade vene retseptide alusel jooke, mille põhikomponendiks oli kuulus Ivan-Tsai ehk põdrakanep… Mingil kummalisel kombel tundid Hitler Ivan Tšai ees müstilist hirmu. Saksa luure kandis Hitlerile ette, et selles laboratooriumis töötatakse välja eliksiiri, mis tõstab vene sõdurite võitlusvõimet ja vastupidavust ning muudab nad praktiliselt võitmatuiks.. Tankide suunamine löögi peasuunalt Leningradilt kõrvalisse Koporje külla, kus vaid 2-3 laborihoonet ja teevabrik, pani ohtu kogu Barbarossa plaani.

Ajaloolane Aleksandr Seregin on seda lugu põhjalikult uurinud ja tunnistab, et Koporje hõõruti tankiroomikute poolt pulbriks. Kogu dokumentatsioon põletati ja inimesed, kes põdrakanepiga seotud olid, lasti koha peal maha.

Teksti on koostanud Mati Rebane.

Mida kõike head Ivan-Tšai sisaldab

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai
  • Flavonoide (kvertsetiin, kemferool – milledel on spasmolüütiline ja sapi- ning uriinieritust soodustav toime.
  • Parkaineid (kuni 20% ja milledel on siduvad, põletikuvastased ja verejooksu peatavad toimed).
  • Lima
  • Väike kogus alkaloide – suutes kogustes on tegemist mürgiga kuid väikesed kogused on suurepäraste ravivate omadustega, nad parandavad ainevahetust ja vereringet,- närvisüsteemi seisundit ning on head valuvaigistajad).
  • Klorofüll (roheline taimepigment, mis neelab endasse valguse energiat, parandab ainevahetust ning kiirendab haavade kinnikasvamist).
  • Pektiin (pikendab säilivust).

Juurtes leidub palju tärklist( see on taime varu-süsivesik), polüsahhariide (osalevad immuunreaktsioonides), orgaanilisi happeid (osalevad biokeemilistes reaktsioonides ja mängivad tähtsat rolli happe-aluse tasakaalu säilitamisel).Unikaalne koostis selgitab ja määrab selle taime universaalsuse erinevate terviseprobleemide kõrvaldamisel. Ta on kerge stava toimega, pehmendav, leevendav, valu vaigistav, põletikke alandav, krampide vastane jne. Põletikuvastaste omaduste poolest ületab ahtalehine põdrakanep kõiki teisi ravimtaimi ja see on saanud kinnituse ka läbi teaduskatsete. Ta on väga efektiivne oma trankviliseerivate omaduste poolest –rahustab, vähendab pinget, ärevust ja hirmutunnet.

Rahvameditsiin peab Ivan-Tšaid ammustest aegadest ka kasvajatevastaseks vahendiks. Teaduskatsed kinnitavad ka seda taimetarkade väidet – õisikutest on eraldatud kõrgmolekulaarne ühend – kanerool, millel on kasvajatevastane aktiivsus, madal toksilisus ja väga lai toimespekter erinevatele kasvajtele.

Ahtalehine põdrakanep on väga levinud taim, kuid tema kasulikest omadustest teatakse vähe. Temast valmistatud tee on üks vanimaid tervistavaid jooke planeedil Maa. Vene vürst aleksander Nevski oli veendunud, et ilma selle teeta pole võimalik kasvatada tervet meest-sõdurit ja see on tõesti nii, sest põdrakanepis ehk Ivan-Tšais leiduv mikroelementide spekter on unikaalne – ta ületab oma koostiselt laminaariat.

100 grammi rohelist massi sisaldab:

rauda -2,3 mg, niklit – 1,3 mg, vaske – 2,3 mg, mangaani – 16 mg, titaani – 1,3 mg, molübdeeni – 0,44 mg, boori – 6mg ja märkimisväärses koguses kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, magneesiumi, liitiumi jne.


Sellise mikroelementidekompleksiga ei saa uhkustada mitte ükski teine taim.

Niisamuti leidub 100 grammis lehtedes 200 kuni 400 mg askorbiinhapet, ehk siis 5-6 korda rohkem kui sidrunis ja B-grupi vitamiinid säilivad temas kõikides valmistusetappides. Ta on üks parimaid antiseptikuid – teadustõestused kinnitavad, et Ivan-Tšai ületab oma põletikuvastaste omaduste ja laia toimespektri poolest kõiki teisi ravimtaimi

Kuidas kuulsat Ivan Tšaid siis valmistada

Samovar kui suveniir.
  1. Lehed pesta ning jätta varjulisse kohta 12-20 tunniks kuivama (kuid mitte rohkem, kui 24 tundi!). On piisav, kui lehed kergelt kaardu tõmbavad. Nende niiskust on vaja pidevalt jälgida ja vajadusel lehti segada. Kõige olulisem – mitte üle kuivatada! Fermeteerumiseks peab lehtedesse jääma piisavalt niiskust.
  2. Hõõruge lehti ja õisi käte vahel selliselt, et moodustuksid väikesed vorstikesed. Muljumist võiks teha tugevamalt, sellise jõuga, et rakud lehtedes puruneksid. Seda võib teha ka puidust laual, taignarulli kasutades. Esivanemad uskusid, et tee toimet saab tugevdada, kui lehti muljudes lugeda spetsiaalseid tervise- ja kaitseloitsusid. Nii või saada tee, mis kaitses igasuguste posimiste ja kurja silma eest või tõi joojale küllust armastust ning õnne.
  3. Nüüd aga kõige tähtsam – fermenteerimine! Sellest sõltub, millise tee te saate – rohelise või musta. Fermenteerumise aeg sõltub ümbritseva keskkonna temperatuurist. Mida soojem see on, seda kiiremini protsess kulgeb. Fermenteerimiseks on vaja lehed asetada laiale emailnõule kihtidena, mis pole laiemad, kui 5 cm ning nõu katta tiheda niiske kangaga. Anum asetada sooja (24-27°?). Ajavahemik, mis fermenteerumiseks kulub on 6 tundi kuni 5 ööpäeva. Rohelise tee valmistamiseks kulub aega 6-12-24 tundi, musta tee valmistamiseks peab fermenteerumisprotsess kestma 2-3-5 ööpäeva. Siin on tarvis jälgida, et lehed ei läheks käärima ja kangas oleks pidevalt niiske. Vahetevahel võiks kihte segada ja liigutada, et lehed ühtlasemalt küpseksid. Toimub rakumahlade hapnemine ning lehtede tumenemine. Fermenteerimise protsessi saab kontrollida lõhna järgi. Kui protsess on lõppenud, pole enam tunda tavalist rohelise rohu lõhna vaid on tunda meeldivat lille-, puuvilja- või kommiaroomi.
  4. Peale fermenteerimist on tarvis lehed kuivatada. Selleks tuleb kokku keerdunud leht peeneks lõigata ning 1-1,5 ?? paksuse kihina lamedale alusele laiali laotada. Seejärel tuleks lehti ahjus kuivatada 100 kraadise temperatuuri juures, ning lehed tuleks katta pärgamentpaberiga. Kuivatuse aeg on keskeltläbi 40 minutit, kuid võib kesta ka kauem. Ahju uks jätta veidi . Kuivamise ajal tuleks lehti segada. Leht on piisavalt kuiv, kui ta murdub, kuid ta ei tohiks pulbriks pudeneda. Kui põhiline teemass on sellise konditsiooni saavutanud on tee valmistamise protsess lõppenud. Hästi kuivatatud teel on musta tee värvus, kuid tema aroom on tunduvalt rikkalikum. Koporje tee kodukohas kuivatati Ivan Tšaid vene ahjus ja savist alustel. Loomulikult võib tehnoloogiat kaasajastada. Käsitsi lõikamise võib asendada hakklihamasinaga, millel suured avad. Ning ahjude asemele on hakanud trügima erinevad spetsiaalsed kuivatid. Igal juhul te saate tee, mis oma maitselt ei jää milleski alla klassikalisele mustale teele, tervistavate omaduste poolest aga ületab seda tunduvalt.

Kuivatamine lõppenud – laske teegraanulitel veidike seista, et viimanegi niiskus aurustuks ning seejärel võib tee panna säilituspurki. Parimad on klaaspurgid või naturaalsest kiust kotikesed. Mida kauem teed säilitada, seda paremaks muutuvad tema maitseomadused. Sama tehnoloogia alusel võib valmistada ka maasika-, sõstra- või vaarika lehti.

Ivan Tšai valmistamiseks kulub aega pisut rohkem (10-15 minutit). Valmis tee aga säilitab oma aroomi ja kasulikud omadused 3 ööpäeva. Ühte kuiva teeportsjonit võib kasutada mitu korda. Teesse võib lisada piünti, melissi, roosi lehti, jasmiini õisi, kibuvitsa, mett jne.

Teemeistrid oskasid põdrakanepist valmistada sellist teed, et tema maitse hakkas meenutama troopilistest taimedest valmistatut. Põhiline valmistamisviis oli aga järgmine: lehed kuivatati, seejärel aurutati ning muljuti ning seejärel kuivatati vene ahjus. Peale seda läbisid nad veel ühe muljumisprotsessi ja tee oligi valmis
Fermenteeritud Ivan Tšaid võib juua mistahes koguses, mistahes kanguses, ana või külmana ning puuduvad igasugused vanuselised . Samuti ei ähvarda hambaemaili värvuse muutus.

Seda teed on lastele hea anda siis kui hakkavad hambad tulema, ta on kasulik rasedatele ja rinnaga vatele emadele. Selles tees ei leidu kofeiini ning seetõttu on ta rahustava toimega ning on heaks janukustutajaks. Kui teed juua hommikul, siis annab ta jõudu ning reipust.

Ivan-Tšai head omadused kokkuvõtvalt

PõdrakanepFoto
  • hea-ja halvaloomuliste kasvajate vastane profülaktika
  • tugevdab potentsi
  • Väga kasulik juua meestel, kellel on eesnäärme adenoom, prostatiit
  • mao- ja 12-sõrmiksoole haavandite armistumine
  • tugevdab immuunsust ja tõstab vastupanuvõimet infektsioonidele
  • kaariese profülaktika
  • parendab üldist vere koostist, vereloomet
  • vähendab organismis olevat intoksikatsiooni
  • toidu ja imürgistused
  • taastab jõuvarusid
  • neeru-ja sapikivide puhul ning põ haiguste korral
  • tugevdab juuste juuri
  • C – vitamiini sisaldab rohkem, kui sidrun
  • väga hea põiepõletiku vastu
  • kõrvaldab peavalusid
  • rahustava toimega ja soodustab hea une teket
  • normaliseerib vererõhku!
  • on trankvilisaatoriks ja röga stajaks
  • on sobilik kasutada mao ja 12-sõrmiku haavandite-, gastriitide-, koliitide- enterokoliitide ja meteorismi korral, kuna ta normaliseerib mao limaskesta toimimise, parendab ainevahetust ja soolestiku peristaltikat
  • on sobilik kasutada hüpertoonia, ateroskleroosi, kehvveresuse ja soolade ainevahetushäirete korral
  • aitab vabaneda migreenist, vähendab ärevushäireid ja rahutust, mistõttu on teda venes kutsutud ka „tukastajaks“
  • rahustab ning suurendab töövõimet
  • vähendab vere happesust ja puhastab verd
  • soovitatakse kasutada veresoonte vegetatiivse düstoonia korral
  • puhastab organismi toksiinidest
  • parandab ägedaid hingamisteede nakkuseid
  • parandab immuunsust
  • efektiivne valuvaigisti ja palavikualandaja;
  • tugev põletike vastane toime
  • taastab organismi jõuvarusid
  • sobiv kasutada seesmiste verejooksude ning valuliku menstruatsiooni korral
  • on efektiivne imürgistustest taastumisel

Allikas

Tervis, Toit
Jaapani seente söömine võib aidata vererõhku alandada

Kuivatatud shiitake seened.
FOTO: kia cheng boon / PantherMedia / kia cheng boon

Toitumises muutuste tegemine, näiteks soola ja rasvaste ude vähendamine võib vererõhku alandada. Portaal express kirjutab, et teatud tüüpi ude söömine võib samuti olla vererõhule positiivse toimega.

Üks , mille kasulikku mõju vererõhule on näidanud uuringu, on shiitake seened. Need Aasia köögis levinud seened sisaldavad kemikaali eritadeniini, mis paistab blokeerivat veresooni ahendava ensüümi aktiivsust, kirjutab dietoloog Juliette Kellow. Veresoonte ahenemise tõttu suureneb ka vererõhk ning normaalse laiusega veresoontes on tõenäolisem ka tervisliku rõhu säilimine.

Shiitake seentes olev eritadeniin blokeerib angiotensiini konverteeriva ensüümi saselt nagu vererõhuravimid, millel on sama eesmärk. Sama kemikaali sisaldavad ka mõned teised söödavad seened, näiteks austerservikud, enoki ja porcini seened, kuid shiitake seenes on seda kõige enam.



FOTO: Hans-Joachim Schneider / PantherMedia / Hans-Joachim Schneider

Allikas

Toit
Meile teada-tuntud pähklike, mis on tervisele ülikasulik
Meile teada-tuntud p?¤hklike, mis on tervisele ?¼likasulik

Tatra kohta arvatakse sageli ekslikult, et tegemist on teraviljaga. Tatar ei ole kõrreline ega teravili, vaid kuulub hoopis omanimelisse tatraliste (Polygonaceae) sugukonda, mille viljaks on väike, kuni 6 mm pikkune kolmetahuline pähklike.

s on tatar põllukultuur, kuid istudes võib ta kasvada teeäärtes, prahipaikadel, raudteel, umbrohuna teiste kultuurtaimede põllul ja jäätmaadel. Tatart hakati s kasvatama 18. sajandil ja Jõgeva sordiaretusjaamas on isegi tatra aretusega tegeldud. Tulemuseks on meil saadud sort “Valik”. Tatra kasvuperiood on 60–120 päeva. Tatar on soojalembene taim ja seeme idaneb, kui muld on soojenenud +7 kuni +8 °C. Enamasti külvatakse tatar pärast kevadiste öökülmade lõppu. Külvamisest idanemiseni kulub 3–5 päeva. Tatar lepib liivakama, happelise ja ainevaes pinnasega, kuid ei talu kõrget põhjavett ega üleujutusi. Harilik tatar kasvab 12–50, harvem 60–70 cm kõrguseks, õitseb juunis, juulis või augustis. Lõhnavad õied on lihtsa õiekattega
ja asuvad tipmises pöörises. Õitsemise ajal on tatrapõld lummav roosa-valgevahune vaatepilt. Peale kaunite õite on tatar hea korjetaim mesilastele ja teistele putukatele.

Tatra (Fagopyrum) tuttavamad sugulased on oblikas, rabarber, pargitatar, konnatatar, kirburohi ja linnurohi. Tatralisi on ols 46 perekonda ja 1200 liiki. Enamik neist kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, aga neid võib kohata ka lõunapoolkeral ja troopikas. Tatraliste seas on puid, põõsaid, liaane ning ühe- ja mitmeaastaseid rohttaimi. Neid kasvatatakse troopikas isegi tuulepuudena, aga ka toiduks, naha parkimiseks, puidu ja söe saamiseks, ravim- ja ilutaimedena. Kõige tuntum on tatra perekonnast üheaastane harilik tatar (F. esculentum), kes arvatakse pärit olevat Hiina Yunnani provintsist. Hiinas on tatart kasvatatud juba 2600 aastat eKr ja arvatakse, et tatart kasvatati Aasia kaguosas juba 6000 aastat eKr.

Pungil tervist

Tatra lehed on kolmnurksed ja südaja alusega. Vili pole mitte teris nagu kõrrelistel, vaid väike, kuni 6 mm pikkune kolmetahuline pähklike. Sõltuvalt sordist on küps ühetatrapähklike seemneline kuivvili kas beež, pruun või peaaegu must. Tatart kasutatakse väga erineval moel: toidutaimena, meetaimena, haljastaimena loomasöödaks, ravimtaimena, tugevaid kestasid aga patjade, mänguasjade ning madratsite täiteks. Hiinas ja Jaapanis kasutavad budistid mediteerimise ajal tatrakestadega täidetud kerakujulisi patju, mida tuntakse zafuna. Mahepõllumajanduses lämmatab
tatar aga umbrohtu, sest kasvab kiiresti ja käitub sel moel loodusliku tõrjevahendina.

Vilja sees on rohkelt tärkliserikast endospermi ehk ekudet. Tatar sobib tervislikuks toiduks, sest sisaldab rohkelt valku ja asendamatuid aminohappeid, õites ja lehtedes aga leidub märkimisväärselt rutiini, mis on vajalik veresoonte lupjumise vältimiseks. 100 grammi tatart sisaldab 330–350 kcal. Mineraalaine on tatras märkimisväärselt rauda, tsinki ja seleeni.

Söö rohkem tatrarooga

• Tatra puhastatud vilju kasutatakse toiduks mitmel moel. Neist võib teha tangu, jahu, tatart võib keeta, hautada, valmistada putru, pannkooke, lisada leivajahule, kasutada hommikuhelvestena, tatrapastana, küpsistes ja teistes magusudes.
• Pannkookide valmistamisel on hea lisada taina kleepuvuse suurendamiseks tatrajahule nisujahu või mõnd muud teraviljajahu.
• Tatra vilju võib ka idandada ja süüa salatina. Tatar on kergesti seeditav ja suure eväärtusega.
soba
• Vähemtuntud tatratoode on gluteenivaba tatraõlu.
• Rahvameditsiinis kasutatakse droogina tatraürti, millest valmistatakse teed. Seda on hea juua kõrgenenud vererõhu ja ateroskleroosi puhul. Välispidiselt on lehti kasutatud haavade ja kriimustuste tohterdamiseks.
• Tatar sobib ülekaalulistele kehakaalu langetamiseks, sest sisaldab vähe rasvu. Taime teaduslik (Fagopyrum) ja ingliskeelne nimetus (buckwheat) tähendavad tõlkes “pöögisast” ja “nisusast”, sest tatral on pöögiseemnega sane kuju, nisuga aga ühesugune eväärtus.
• Harvem kasvatatakse Hiinast ja Pakistanist pärit idatatart (F. tataricum). Seda kutsutakse vahel ka siberi tatraks või kibetatraks. Idatatra õied on rohekad ja palju väiksd. Meil leidub teda kohati vaid umbrohuna kultuurtaimede põldudel. Hariliku tatra suurimad kasvatajad s on Vena, Hiina, Ukraina, Prantsusmaa ja Poola. Tatra sordiaretusega tegeletakse peale Euroopa ka s, Jaapanis ja -s.

Allikas