Rubriik: Toit

Eesti, RSS, Toit
Hapendamist meeles pea ehk Mida ütleks vanaema? Riina MÄRKMIK
 - pics/2021/02/58038_001_t.jpg
– pics/2021/02/58038_001_t.jpg

Piruka sees on hapendatud koreapärane kapsas kimchi, selle ümber vanaema taldrikul tema aia helesinised meelespead. Kokku ära-unusta-mind vabariigi aastapäeva hommikukohvi hetk. Foto: Riina Kindlam

Mida ütleks vanaema, kui näeks pirukate valikus sõna KIMCHI? Arvan, et ta ütles: „Aga see on ju hapukapsas!“ Ja tal oleks tuline õigus. Tulisem on ka maitse selle korea hapendatud kapsasalati puhul, aga mitte üleliia, vähemalt mitte vabariigi aastapäeva hommikul Bekkeri pagariäris Põhja-Tallinnas.

Kimchid peetakse Korea köögi südameks ja hingeks – sisuks sobiv. Pirukas jääb ikka pirukaks, kelle ridades endiselt uhkelt liha, porgand, kapsas, kohati kilu ja teises võtmes moos. Tol päeval Bekkeris ka kõrgelt ümar, kuldsest pärmitaignast metsaseene – „soolatud riisikatesegu, kartulitambi ja röstitud sibula täidisega“. Kimchid saab kiirkäigus valmistada ka meie oma hapukapsast, lisades tšillikastet, rohelist sibulat ja koriandrit. Muidu võib hapneda päevi ja kuid (võtme-koostisosadeks veel küüslauk ja ingver), säilides hästi ning muutes toidu meie organismile hulga kasulikumaks tänu elusbakteritele. Tuttav lugu!

Silmad on suureks teinud ka Ristikheina kohvikus nähtud TOM KHA pirukas. Sees on sellenimelise magus-hapu, vürtsika Tai köögi kuulsa kookospiima-kanasupi tummisem osa.

Vaheduv sisu lisab elule vürtsi ja ega vanaema köögiklassika ega lõosilmadki kuhugi kao, kui me nende eest hoolt kanname. Lõosilm on meelespea (forget-me-not) ametlik nimi. Eestis aed-lõosilm (kultuuris ehk vanaema aias), põld-lõosilm, soo-lõosilm ja teised, perekond Myosotis.

Kes aga ihkab sinist värvi teed siniste lilledega kaunistatud serviisi, saab seda lihtsalt valmistada kuivatatud metsiku kassinaeri roosakaslilladest õitest (common mallow, Malva sylvestris) – Eestis tavaline ilu- ja iidne ravimtaim, mis ka Põhja-Ameerikasse rännanud.

Riina Kindlam, Tallinn

 

Loe otse allikast

Toit
Mis vahe on mandariinil, klementiinil, satsumal ja tangeriinil?

Mandariinid jõudsid Euroopasse tubli paarsada aastat tagasi, tänapäeval on platsis ka trobikond tema sugulasi. Kolm tuntumat mandariini ristsugutist on klementiin, satsuma ja tangeriin.

Mandariinipuu on pärit Vietnamist ja Lõuna-Hiinast, aga nimetus mandariin pärinevat Mauritiuselt, kus kohalikud kasutasid nende tsitrusviljade kohta sõna mandara. Teise ja vähem levinud versiooni järgi tulenevat mandariini nimetus Hiina ametnike mandariinideoranži värvi riietusest. Igatahes on nimetus mandarin ühtviisi levinud pea kõikides keeltes.Euroopasse jõudsid mandariinid 1805. aastal, Ameerikasse umbes 40 aastat hiljem,kirjutab Wikipedia

Mida väiksem klementiin, seda magusamMandariine on mitmes suuruses, kuid tavaliselt on nad apelsinidest siiski väiksemad.Samuti magusamad. „Mandriin on vähem happeline kui enamik tsitruselisi ja enamik sorteon seemneteta,“ ütleb Coop Eesti Keskühistu kommunikatsioonijuht Martin Miido.Koor on tavaliselt vilja küljest lahti, nii et seda on kergem eemaldada kui apelsinikoort jaselle värvus võib ulatuda kollasest oranžikaspunaseni. Küpse vilja koor on lahtine jaühtlast värvi. Seevastu kuivanud ja kõva kest viitab vananenud viljadele.Mandariinist on aretatud palju sorte, millest levinumad onsatsuma, klementiin ja tangeriin. Ka kolmveerand apelsini geenidest on pärit mandariinilt(ülejäänud veerand pärineb pomelilt).Mandariini ja klementiini ristand satsuma on pärit samanimelisest Jaapani provintsist,kuid sünnimaal tuntakse teda ka mikan’i nime all. Mikan käib Jaapani traditsiooniliseuusaastariisikoogi tippu, kuid see on üsnagi värske traditsioon – vanasti pandi sinna vilidaidai, mille nimi viitab põlvkondade järgnevusele. Kuna daidai on mõru, hakati selleasemel kasutama hoopis maitsvamat mikan’it.„Tavaliselt on satsumad väga magusad,“ kinnitab ka Miido. „Satsuma viljad on õhukese jaläikiva täpilise koorega ja täpiliseks muudavad selle eeterliku õli paunakesed. Hapukasmahlane viljaliha on seemneteta,“ ütleb Miido. Tänu lahtisele koorele on satsumat lihtnekoorida, aga riknenud kohti on raske märgata. Meile jõuavad satsumad Hispaaniast jaItaalias ning seda põhiliselt oktoobris.Klementiin on mandariini ja pomerantsi ehk mõruapelsini hübriid, mis sai oma nimemisjonär Marie-Clément Rodier’ järgi, kes Alžeeria lastekodu aias väidetavalt juhuslikult1902. aastal uue hübriidi avastas.Klemeniini punakasoranž koor on sageli kergelt krobeline ja vilja on kerge koorida.Klementiinid on magusamad kui mandariinid. Miido sõnul vastab sageli tõele väide, etmida väiksem klementiin, seda magusam. Klementiini tipphooaeg langeb novembrissedetsembrisseja meie advendilauale jõuavad nad Itaaliast, Hispaaniast ja Kreekast.Teoreetiliselt on mandariinid pärit Hiinast, tangeriinid ehk kääbusapelsinid aga AafrikastTangiers’ist, kuid sellele erinevusele vaadatakse juba ammu läbi sõrmede, sest neidkasvatatakse mujalgi. Tangeriin on siiski värvilt tumedam, punaka varjundiga. Mandariinija mõruapelsini ristamise tulemusel saadud tangeriini viljaliha on Miido sõnul vähemlõhnav kui mandariinil. „Kahjuks see meie lettidel kohta leidnud ei ole,“ tõdeb ta.

Küll kohtab suvekuudel meie kauplustes minneola’t. „Sellel mandariini ja greibi ristandilon iseloomulik „kael“, mis muudab vilja kellukakujuliseks. Valminud vilja koor on erksatpunakasoranži värvi,“ märgib Miido.

Allikas

Toit
90eurose kilohinnaga veiseliha rabati Eestis ära kahe tunniga

Jaapanist pärit wagyu tõugu veiste liha on erilise marmorja väljanägemisega ja suus sulav. Siinsed gurmaanid olid selle eest valmis maksma kõrget hinda, kuid liha said vaid kiiremad.

Wagyu tõugu loomade liha on marmorja välimusega – kiudude joonis ja muster näevad välja nagu see kaunis kivi.

„Wagyu suvaline tükk on pehmuselt nagu meie lihaveise välisfilee. Maitse on väga hea,” rääkis MTÜ Liivimaa Lihaveis eestvedaja ja Puutsa talu perenaine Airi Külvet loomast, kelle ta lasi lihaks teha juunis.

Selle wagyu härja ema kannab geeni, mis muudab rasva sulamistemperatuuri. Kuna rasv sulab madalamal temperatuuril, tekitab see suus erilise tunde.

Kui Külvet pani Facebooki kuulutuse, et müüb wagyu tõugu härja liha, läksid 90eurose kilohinnaga välisfilee ja antrekoot ära vaid kahe tunni jooksul. Ülejäänud tükid leidsid omanikud kahe päevaga. „Tekkis jõuluvana tunne – jagasin seda liha ja kõik said vähem kui tahtsid,” rääkis kasvataja.

Seejärel ilmusid välja lätlased, kes tahtsid ta järgmise wagyu ära osta, lubades maksta rohkem, kuna nad ostavad seda liha Saksamaalt 160 euroga kilost. „Ma ütlesin, et ei müü neile, vaid teen pigem Eesti inimesi rõõmsaks,” lisas Airi Külvet.

Mis teeb wagyu veise liha nii kalliks?

Jaapan lõpetas 1992. aastal selle tõu elusloomade müügi ära, seetõttu saab kasutada vaid spermat või viljastatud munarakke ehk embrüoid. Sakslasest investor ostis USAst üheksa embrüot ja tiinestamiseks üheksa looma. Siirdamisel tiinestus neist neli. Arvestades, et ühe embrüo hind on 1200 eurot, on looma „hakkama panek” päris kallis lõbu. Wagyud kasvasid suureks Külveti karjas.

Wagyu tõugu loomad näevad välja pigem nagu piimaveised. Pildil olevate loomade iseloom pole aga kiita.

Liha sellise hinnaga müües sai napilt embrüote hinna tagasi ja looma söötmiskulud tasa.

Wagyud kasvavad tapaküpseks tunduvalt aeglasemalt kui teised lihaveised, ka see teeb liha kallimaks. Neid tuleb õige mitu aastat kasvatada, eriti kui teha seda rohumaal, mitte laudas teraviljaga nuumates. Airi usub, et rohumaal kasvanud loomade liha on laudas nuumatute omast tunduvalt maitsvam.

„Kaheaastaselt olid nad nagu lüpsilehmad, suured ja kandilised. Nad ei ole üldse lihaveise moodi,” rääkis ta. Sellel tõul on hästi peen luustik ja jalad on poole peenemad kui meie lihaveistel. Oktoobris oleksid wagyud saanud viieaastaseks. Ühe maine teekond lõppes aprillis ja teisel juuni keskel. Kui tavaliselt kaaluvad lihaveised 500–600 kg, siis wagyu härg kaalus tonni kanti ja ainuüksi lihakeha oli 504 kg.

„Kuna see liha on nii maitsev, siis kasvatan neid kas või enda jaoks,” kinnitas Airi Külvet plaani selle tõu kasvatamist jätkata.

ÕLLEGA JOOTMINE JA MASSEERIMINE

Müüt või tõde?

Wagyu veiste kohta levib müüt, et neid joodetakse ja masseeritakse õllega. Õllega jootmine tuleneb ajaloost. Kuna see liha on nii hinnatud, siis vanasti piisas Jaapanis terve perekonna sissetulekuks, kui kasvatada kaks veist aastas. Jaapani suved olid hästi kuumad ja siis joodeti seal peres peetud ühele või kahele veisele õlut, et neil söögiisu ära ei kaoks.

Õllega veiseid ei masseeritud. Massaažiks kasutati Jaapanis riisiluudasid – laudas kinni olev loom ei saa ennast ise sügada, ja kui tal on ebamugav, siis kasv kannatab.

Näiteks Puutsa talu loomadel on talveperioodil sügamisharjad, suveks puud-põõsad ja nüüd ka spetsiaalne sügamisriistapuu.

Allikas

Toit
Tee nädalavahetusel KARTULISALATIT! Enne seda loe lisaks, kuidas metslinnust majoneesis selline salat üldse sündis

Käsi püsti, kes pole kunagi kartulisalatit söönud? Miks küll pole näha ühtegi kätt …Õnneks! Vahel saab kartulisalatit poekarbikeses kiireks eineks kaasa haarata, sageli on see salat laste sünnipäevade keskpunkt ja paljude tähtpäevade stamptoit. Kodune kui paar sissekantud toasusse.

Kui huupi arvata, siis ei paku eriti mööda, et ka kartuli­salat on sündinud Prantsuse kõrgema kokakunsti mõjutustest. Salati eelkäijaks on Olivier’ salat ning ajaloolise tõe huvides peab mainima, et algne nimetus oli sel­samal roal “Metslind majoneesis”. Roog sündis Olivier’-nimelise peakoka loominguna Moskvas 1860-ndatel tegutsenud restoranis Hermitage. Belgia päritolu ja Prantsusmaal kokakunsti õppinud Lucien Olivier’d peetakse üheks mõjukamaks Prantsuse ­gastronoomia Venemaale toojaks üldse.


Ehkki tollal oli peakokkadel komme kiivalt oma firmaretsepte saladuses hoida, ei teinud Lucien Olivier omanimelise salati koostisosadest mingit saladust. Tehke vaid järele: kaks küpsetatud laanepüüd, keedetud veisekeel, kaaviar, värsked salatilehed, keedetud vähid või homaar, värske kurk, marineeritud kurk, kapparid, keedetud munad. Lisaks oli koostisainete hulgas sojaubadest valmistatud pasta. Kogu see luksus valati üle värskelt klopitud provansaalmajoneesiga, mille peamised koostisosad olid Prantsuse valgeveiniäädikas, Dijoni sinep, munakollased ja Provence’i maakonnast pärit oliiviõli. Väikese vahemärkusena olgu mainitud, et provansaalmajoneesi loojaks on samuti Olivier’ kulinaaride pere liige, küll vanemast põlvkonnast kui meie loo kangelane Lucien. See varasem härra Olivier tuli mõttele lisada tavalisele majoneesile sinepit, mis andis kastmele pikantsuse, toimis loodusliku emulgaatorina ja ühtlasi aitas pikendada säilivust. Oma pereliikme loodud majonees oligi kastme põhi, mida Lucien oma vastloodud salati juures kasutas.

Ja kus on kartul?


Kui muude salati koostisosadega oli asi lihtne, siis kastme maitseaineid kattis tihe saladuseloor ja see tegi Olivier’ salati eriliseks ja erakordselt maitsvaks. Kui Lucien Olivier 45-aastaselt siitilmast lahkus, läks saladus temaga teispoolsusesse kaasa. Nii ei teata tänapäevani, millega see majonees oli maitsestatud.

Miks pühendada nii palju ridu kartulisalatist rääkiva loo juures majoneesile? Sest see siidine muna-õliemulsioon tundub olevat ainuke koostisosa, mis Olivier’ loodud salatit tänapäevasega ühendab. Märkasite ju, et esimeses versioonis puudus isegi kartul! Konservhernestest, porgandist ja muudest tänapäevase salati komponentidest rääkimata. Kõige tipuks ­ei segatud algset salatit kastmega segamini, vaid koostisained olid laotatud eraldi kuhjakestena taldrikule.

Keeduvorsti ajastu


1917. aasta revolutsioon lõpetas Venemaal igasuguse “pursuiliku prassimise” ja koos muude elegantsete restoranidega suleti ka Hermitage. Olivier’ salat vajus oma algsel kujul unustusehõlma, taasilmudes uuel kujul. Et laanepüü, kaaviar ja homaar võisid nõukogude töörahvale vaid unes kangastuda, kohandus salatki vastavalt. Lihaks sai keeduvorst, sink või küpsetatud/keedetud veiseliha. Kanalihaga kartulisalatit nimetati ja nimetatakse siiani Pealinna salatiks. Et nõukogude kaubanduses ei olnud kogu aeg saada isegi konservherneid ega vorsti, tehti salatit vaid eriliselt pidulikeks puhkudeks. Pidupäevaroa kuvand on kartulisalati saatjaks siiani, ehkki kunagisest glamuurist pole koostises järel midagi.

Kelle salat on parim?


Kui mõelda sellele, miks rammusa kastmega kokku segatud Vene salat meile, eestlastele, nii armas on, leiab põhjusi mitu. Esiteks, nõukaajal pakuti Eesti kulinaariapoodides ja söögikohtades paljuski samu toite (GOST!) nagu mujalgi üle suure ja laia kodumaa. Nõnda sai meil tuntuks ka kartuli­salat, mida hakati hoogsalt valmistama ka kodudes. Tõsi, kui Vene retseptis kasutatakse kastmes vaid majoneesi, on eestipärases salati­kastmes peaaegu alati ka hapukoor. Teiseks, meie rahva kartuliarmastus on legendaarne. Kolmandaks, maailmas valmistatakse kartulisalateid mitmel pool, nii majoneesi- kui ka õlikastmega. Ja et Eesti kui väikeriigi köök on alati olnud tugevasti mõjutatud ümbritsevatest suurtest, ei ole see konkreetne kartulisalat, millest praegu juttu, ilmselt esimene ega ainuke eestlaste kodudes tehtud kartulisalat. Näiteks juba 1893. aastal ilmunud kokaraamatus “Kartovli kokk ehk õpetus, kuda kartovlidest 125 rooga valmistada võib” leidub viit sorti kartulisalatit!

Igaühel oma


Kartulisalati populaarsuse kasuks räägib veel asjaolu, et seda on võimalik igaühel vastavalt maitsele kokku segada. Herned ei meeldi – pole probleemi, jäta välja. Appi, miks ma peaksin õuna kartulisalatisse lisama? Aga keegi ei käsigi ju. Mõned teevad kartulisalatit täitsa ilma lihata ­(eriti kui laual on niigi lihalõike, ­viinereid vms) ja teised jälle mängivad erinevate kurkidega, kasutades kas ainult värsket, marineeritud või hapukurki või kõiki kolme korraga. Meie pere kartulisalati kaunistuseks aga ilutsevad alati Lucien Olivier’ ja tema ­150 aastat tagasi loodud salati auks kalamarjapärlid või vähisabakesed. Sobib suurepäraselt ja tunne on süües kohe palju pidulikum!

Milline kartulisort sobib salatisse?

Toidukartul jaotatakse nelja klassi. Mitmed tootjad ja pakendajad kasutavad neid klassitähiseid ka oma pakenditel.

A – salatikartul. Mugul keetmisel ei lagune. Konsistentsi poolest kõva.
B – tavaline lauakartul. Mugul keetmisel ­ei lagune, kuid jääb õrnalt jahune.
C – jahune lauakartul. Keetmisel mugul laguneb ning jääb keskmiselt jahune.
D – pudrukartul. Keetmisel laguneb mugul täielikult ning jääb väga jahuseks ja kuivaks.

Head salatikartulid on niisiis klassis A ja AB. Need ei kee katki ning jäävad keetmise järel tihedad ja püsivad ühes tükis.

Kartulisalat veiselihaga


Klassikalise kartulisalati teeb eriti maitsvaks veiseliha.

8 le

5 suuremat koorega kartulit
1 koorega porgand
pool pikka värsket kurki
2 marineeritud kurki
200 g keedetud või ahjus küpsetatud veiseliha
4 sl konservherneid
3 keedetud muna

KASTE:
150 g majoneesi
150 g hapukoort
0,5–1 sl mahedat sinepit
hakitud maitserohelist: tilli, ­rohelist sibulat, murulauku või peterselli
soola ja musta pipart
soovi korral kaunistuseks kalamarja

1 Keeda kartulid salati valmistamisele eelneval päeval. Keeda kartulid kindlasti koorega! Lase kartulitel täielikult jahtuda ja järgmise päevani külmkapis seista, nii muutub konsistents tihedamaks ning saad lõigata kenad ja maitsvad kartulikuubikud. Keeda samuti ka porgand, võid seda teha kartulitega samas potis.

2 Koori külmas seisnud ja tahenenud kartul ja porgand. Lõika väikesteks kuubikuteks. Lõika sama suurusega kuubikuteks ka värske ja marineeritud kurk ning liha. Tõsta kõik kaussi, lisa konservherned ja kahvliga peenestatud munad. Jäta veidi muna kaunistuseks.Kastmeks sega majonees, hapukoor ja sinep. Lisa hakitud maitseroheline, maitsesta kastet soola ja pipraga. Vala salatile, sega läbi. Enne söömist kaunista salatit munahakke, maitserohelise ja soovi korral ­kalamarjaga.

Head salatikartuli sordid
‘Princess’,’ ‘Campina’, ‘Salome’, ‘Laura’, ‘Marabel’, ‘Solist’, ‘Gala’, ‘Arielle’, ‘Baltic Rose’, ‘Red Sonia’, ‘Anti’, ‘Nicola’, ‘Berber’, ‘Ants’, ‘Tiina’.

Allikas

Tervis, Toit
Valkudest, rasvadest ja süsivesikutest ilustamata — kui palju me neid tegelikult vajame, et olla terved?

Nii nagu moevaldkonnas on omad trendid, tundub see olevat ka toidumaailmas. On perioode, kus toidupakendeid ehib uhke silt “rasvavaba”, millele järgneb kohe “rohkelt valku”. Hoolimata valitsevatest trendidest on inimese organismi põhivajadused siiski samad ning ta vajab ikkagi ligikaudu 50% süsivesikuid, 20% valke ja 30% rasvu.

VALGUD

Võtame näiteks valgud. Meil on valke väga vaja. Vee järel on valgud teine kõige mahukam komponent organismis moodustades kehast ligi 20%. Iga rakk sisaldab valke. See on peamine ehitusmaterjal nahale, luudele ja ka kõigele vahepealsele. Immuunsüsteemi toimimine, vereringe ning gaasivahetus (hapnik ja süsihappegaas), liikumine ja kasvamine on vaid mõned funktsioonid, mille eest võime valkudele tänulikud olla. Valgud aitavad kiiremini saavutada küllastustunnet ja aitavad säilitada lihasmassi kaalulangetuse ajal. Nad on meile ka energiaallikaks, mitte küll esmaseks.

150 aastat vana küsimus

Selle üle, kui palju valke inimene täpselt vajab, on arutletud üle 150 aasta. Midagi kindlat on aga siiani raske väita. Ametlikult on kokku lepitud vaid see, et rohkem kui 2,4 grammi keha kilogrammi kohta pikema aja jooksul on liiga palju. Veebileht International Society of Sports Nutrition soovitab füüsiliselt aktiivsetel inimestel tarbida 1,4–2 g valku kehakilogrammi kohta. Vastupidavussportlased võiksid tarbida vähem, sportmängude harrastajad rohkem valku, jõualade harrastajatele on kohased soovitatud vahemiku ülemise piiri kogused. Füüsiliselt mitteaktiivsele inimesele on mõnede allikate hinnangul vaja umbes 0,8 grammi valke kilogrammi kohta, et valgudefitsiiti vältida. See on siiski pigem minimaalne valgukogus. Ka vanematel inimestel ning neil, kes soovivad kaalu langetada, soovitatakse sellest rohkem tarbida.

Inimesele, kes alles alustab treeninguid, hakkab tihti silma see, kuidas paljudel harrastussportlastel on valgujook käeulatuses. Sest treening kiirendab valkude lõhustamist, eriti lihasrakkudes. Sellepärast peavad harrastussportlased või lihtsalt füüsiliselt aktiivsed inimesed jälgima, et nende toidus oleks piisavalt valke. Need on olulised lihasmassi suuruse, jõu ning kehakoostise seisukohalt. Valgujook imendub kiiresti ja on hea, kuid mitte ainuke lahendus. Öeldakse, et mida kiiremini saad ained pärast trenni tekkivas n-ö anaboolses aknas kätte, seda parem on taastumine ja lihasmassi kasvatamise võime. Kui aga umbes kaks-kolm tundi enne trenni on söödud korralikku toitu, ei pea paaniliselt muretsema, et kohe pärast trenni tuleks juua valgujooki.

Liiga palju on halb

Valguga ei tasu liialdada, sest sellisel juhul saavad suurima koormuse meie niigi ülekoormatud neerud. Kuna neerud filtreerivad verest jääkaineid, sealhulgas valkude laguprodukte, tähendab suurenenud valgutarbimine ka suuremat kogust jääkaineid, mida neerud väljutama peavad. Samuti mõjub liigne valgutarbimine pärssivalt kaltsiumi omastamisele, viies seda organismist välja. See on ka põhjus, miks Põhjamaades esineb luude hõrenemist maailmas kõige enam, kuigi oleme suured piimatoodete fännid. Suurem valgutarbimine koormab peale neerude ka maksa tööd ja seedimist ning võib soodustada podagra ning allergiate kujunemist. Üleliigne valk kasutatakse tõenäoliselt energiaks või salvestatakse hoopis rasvana.

Ka ei tasu valgukogust järsult tõsta. Kui näiteks valkude osakaal toidus on soovitatava asemel väiksem, ei tohiks teha kohe väga suuri muudatusi. Muudatused peaksid olema järkjärgulised, et organism suudaks harjuda ega tekiks lisastressi. Liigne valgutarbimine (söömine üle 2,4 grammi keha 1 kg kohta) või valgu osakaalu järsk suurendamine, isegi kui jäädakse normi piiridesse, mõjub organismile toksiliselt, tekitades tihti allergilisi reaktsioone. Tihti tekivad näiteks neil, kes on hakanud jälgima mingit karmi valgupõhist toitumiskava, punnid kehale või näole.

Taimne või loomne valk?

Valgud koosnevad aminohapetest, jagunedes omakorda asendatavateks ja asendamatuteks. Asendatavaid aminohappeid suudab keha ise sünteesida, asendamatuid aga mitte, mistõttu on väga oluline need toiduga kätte saada. Sugugi mitte kõik valgud ei ole aga bioloogiliselt täisväärtuslikud ehk teisisõnu — kõik valgud ei sisalda meie organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid.

Asendamatute aminohapete puhul on parema omastatavuse ja aminohappelise koostisega loomset päritolu valgud, sisaldades kõiki kahtkümmet aminohapet, mida meie organismile toiduga vaja on. Parimateks loomseteks allikateks on muna, kala, liha ning piim. Paraku on loomset päritolu valguallikad enamasti väga rasvarikkad, mistõttu ei tasuks loomse valgu tarbimisega liiale minna.

Aga ka taimsete valkude liigtarbimisel tuleks tähelepanu pöörata teatud aspektidele. Nimelt sisaldavad kaunviljad, pähklid ning täisteravili rohkelt fütiinhapet, mis raskendab organismil erinevate mineraalide (tsink, raud, kaltsium jt) omastamist. Fütiinhappe sisaldust aitab vähendada viljade leotamine ja idandamine. Konserveeritud kaunvilju tasuks aga alati hoolikalt loputada ning mitte kasutada toidu valmistamisel konservivedelikku, nagu viimastel aastatel erinevates veganigruppides on trendiks saanud.

Lisaks võivad taimset päritolu valgud olla küll üsna hea aminohappelise koostisega, kuid ei sisalda alati kõiki organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid. Asendamatuid aminohappeid sisaldavad tofu, tempeh, kinoa, amarant, tšiia- ja kanepiseemned, tatar, spirulina ning India pähklid. Samuti on headeks taimseteks valguallikateks oad, kikerherned, läätsed, rukis, riis ning pähklid ja seemned. Selleks, et taimsetest valguallikatest paremini kõiki vajalikke asendamatuid aminohappeid kätte saada, tasuks kaun- ja teravilju omavahel kombineerida — näiteks süües läätsesid koos tatraga. Kaun- ja teravilja ei pea ilmtingimata sööma ühel toidukorral koos, piisab ka, kui lõunasöögi kõrvale võtta tatart ning õhtuks valmistada maitsev supp või salat, kasutades läätsesid või muid kaunvilju.

Kõige parema bioloogilise väärtusega on taimse ja loomse valgu kombineerimine — nii omastab organism enim vajalikke aminohappeid. Head kombinatsioonid on näiteks muna ja teravili, kartul munaga, piimaga valmistatud täisterapuder või kaerahelbesmuuti marjade, puuviljade ja maitsestamata jogurtiga. Üldiselt võiks lähtuda soovitusest, et taimsete ja loomsete valkude tasakaal oleks enam-vähem võrdne — ehk päeva jooksul võiks saada poole valkudest taimsetest ning teise poole loomsetest allikatest.

On uuringuid, mis näitavad, et organism suudab ühest toidukorrast omandada maksimaalselt kuni 40 grammi valku. Seepärast võiksid valgud olla jagatud väiksemateks portsjoniteks ning neid võiks olla igas toidukorras.

SÜSIVESIKUD — kõige tähtsam energiaallikas

Kui analüüsida seda, mida me endale sisse sööme, siis kõige kiirem energia peaks tulema süsivesikutest. See on määratud meie kütuseks. Energiat saame ka valkudest ja rasvadest, kuid kõige tähtsamaks energiaallikaks on siiski süsivesikud — need annavad umbes poole meile vajalikest kaloritest.

Toiduga saadavad süsivesikud võib jagada kiiresti vabanevateks ehk kiireteks ja aeglaselt vabanevateks ehk aeglasteks süsivesikuteks — vastavalt sellele, kui kiiresti need organismis imenduvad. Esimeste hulka kuuluvad näiteks suhkur ja enamik rafineeritud toiduaineid (näiteks valgest jahust tooted), milles peaaegu puuduvad seedimise ja ainevahetuse toimimiseks vajalikud muud toitained — kiudained, mitmesugused fütotoitained, vitamiinid, mineraalid. Kiirete süsivesikute tarbimisel tõuseb ka veresuhkru tase kiiresti. Teises grupis aga on terviklikud toiduained, nagu täisteraviljatooted, köögivili ja värske kiudaineterikas puuvili. Nende tarbimisel tõuseb veresuhkru tase aeglasemalt ja vähem. Kiired süsivesikud annavad äkilise energiapuhangu, millele järgneb järsk energialangus, aeglased aga tagavad stabiilsema ja püsivama energiavoo. Seega peaksime oma menüüs hoidma igapäevaselt just aeglaseid süsivesikuid.

Üks osalisi õnnetunde loomisel

Kui sööme peamiselt valku ja rasvu ja ning proovime vältida süsivesikuid või sööme neid minimaalselt, on kõige suurem kaotus see, et õnnehormooni serotoniini tootmine ajus saab olema raskendatud. Nimelt valgud ehk täpsemalt valkude langundamisel tekkivad aminohapped takistavad trüptofaani (serotoniini lähteainet) liikumist ajju ning seetõttu on tänapäevase valgurikka toiduga (rohkesti liha ja piimatooteid) krooniline serotoniinipuudus kerge tekkima. Ka serotoniini tootmist soodustavaid toidulisandeid tuleb võtta koos süsivesikuterikka, mitte valgurohke toiduga. Mõned allikad väidavadki lausa, et depressiooni võib põhjustada muu hulgas ka süsivesikuvaene menüü.

Süsivesikutest saame me valdava osa kiudainetest. Need on meile igapäevaselt vajalikud, hoides igat laadi isusid kontrolli all, aeglustades veresuhkru tõusu, samuti ergutades meie seedimist, puhastades sooli, täites kiiremini kõhtu ning aitades vältida kõhukinnisust. Kui kõhu läbikäimine pole igapäevane, on see märk kiudainevaesest menüüst.

Hirm süsivesikute ees kipubki tulema sellest, et paljud võrdustavad need kohe suhkruga. Tegelikult ei tohiks söögile lisatavast suhkrust saadud energia osatähtsus ületada kümmet protsenti sinu päevasest toidust, kuid see on tõesti ka maksimummäär. Täisteratooted ning juur-, puu- ja aedviljad (sealhulgas kaunviljad) on need allikad, kust peaksid oma head süsivesikud kätte saama. Igasugustele maiustustele ja magustatud jookidele tuleks jätta oma menüüs nii vähe ruumi kui võimalik. Tegelikult pole kehal kommi, šokolaadi ja jäätist üldse vaja. Eesti elanikud ostavad aga ligi 20 kg suhkrut aastas, millele omakorda lisandub veel erinevates toiduainetes sisalduv suhkur.

Kõige parem aeg

Ka süsivesikute tarbimiseks on paremaid ja halvemaid aegu. Näiteks hommikusöök peaks andma energiat kogu algavaks päevaks ja tekitama hea enesetunde. Süsivesikud ja valgud on hommikuks hea algus, kuna käivitavad öise pika pausi järel ainevahetuse ja transpordivad kehas energiat lihastesse ja ajju.

Öösel on organism juba talletatud süsivesikuvarud ära kulutanud. Kui jätad hommikusöögi vahele, hakkab organism lagundama vanemaid varusid ega ole seega piisavalt efektiivne, takistades õppimist, tööd ja keskendumisvõimet. Kui sööd aga hommikul häid, aeglaselt imenduvaid süsivesikuid, saab organism neid kohe kasutama asuda ja midagi rasvana ei talletata.

Lõuna ajal võiks süsivesikuid hoida võrdses koguses rasva ja valkudega ning õhtusel ajal pigem koguseid vähendada. Siiski pole patt ka pärast õhtusööki ampsata veel üks väike õun või pirn.

RASVAD

Rasv on aine, mida on meie kehale väga vaja. Peale selle, et ta on keha eelistatuim energiaallikas, vajame häid rasvu eelkõige selleks, et rakumembraanid oleksid terved. Milleks meile see? Rakumembraani kahjustus on peaaegu iga haiguse tekke- ja süvenemise põhjus. Kui kehas on rasvadest puudus, häirub üleliigse kolesterooli ja rasvlahustuvate toksiinide väljutamine. Suureneb ka sapikivide tekke oht. Kuna rasva vajab korralikuks toimimiseks iga meie rakk, võib õigete rasvade puudus põhjustada ka meeleolu kõikumist, energiapuudust, samuti naha, küünte ja juuste kuivust. Ka luude tugevuse tagamiseks on vaja õigeid rasvu.

See aga ei tähenda, et nüüd tuleks valimatult rasvu tarbima hakata. Kõik rasvad pole ühesuguse toimega. Mitte üle 10% rasvadest peaksid moodustama küllastatud rasvad. Need on toatemperatuuril tahked. Meile on neist kõige tuntumad searasv ja võirasv. Taimsetest rasvadest võib siia alla liigitada ka kookos- ja palmirasva. Peale küllastatud rasva vajab meie keha monoküllastamata rasvhappeid, mida peaks päevase tarbitava rasva hulgas olema natuke rohkem kui küllastatud rasvu, 12–15%. Oomega-9 on monoküllastamata rasvhape ning seda on palju oliiviõlis. Headeks allikateks on veel näiteks pähklid ja seemned.

Puudu ja üle

Kõige enam napib tänapäeva inimeste toidulaual oomega-3-rasvhappeid. Uuringute järgi esineb oomega-3 defitsiiti isegi kuni 85% rahvastikust. Rasedad ja imetavad emad saavad vähem kui 18% lapse tervisele vajalikke oomega-3-rasvhappeid.

Oomega-3-rasvhapped kuuluvad koos oomega-6-rasvhapetega asendamatute rasvhapete hulka ning need peaksid katma päevas saadavast rasvast 5–8%. Asendamatud on need rasvhapped seetõttu, et meie keha neid ise ei tooda ja nende saamisel sõltume vaid toidus või toidulisandites leiduvast. Oomega-6-rasvhappeid leidub tänapäevasel toidulaual külluslikult — neid on teraviljades ja nendest valmistatud õlides, seemnetes ja pähklites, eriti külluslikult päevalilleseemnetes ja -õlis, aga ka lihatoodetes, sest paljud loomad on teraviljatoidul. Oomega-3-rasvhappeid sisaldavaid toite on meie laual aga palju vähem, paljudel aga võib öelda, et peaaegu üldse mitte. Seda rasvhapet saame kaladest ja mereandidest. Taimsetest allikatest leidub seda linaseemnetes ja samaväärsel määral ka tšiiaseemnetes. Oomega-3-rasvhappeid saame ka tudraõlist, natuke leidub seda Kreeka ja pekanipähklites ning rapsiõlis.

Tähtis on aga nende kahe rasva omavaheline suhe, mis ideaalis peaks meie organismis olema 1 : 1. Nii see siiski enamikul inimestel pole. Üldiselt kipub see olema tugevalt oomega-6 kasuks. Vahel on see isegi 1 : 20. Kui suudaksime selle viia 1 : 4, võiksime enda üle uhked olla, sest oleme astunud suure sammu oma tervise heaks. Selline tasakaalust väljas olukord muudab meie keha väga vastuvõtlikuks erinevatele põletikele ja haigustele. Paljud uurigud on näidanud, et oomega-3 regulaarne tarbimine vähendab allergiaid ning et ka rasedusaegne oomega-3 rasvhapete defitsiit võib soodustada lastel allergiate teket. Ehk võib olla see ka seos, miks tänapäeva lastel on niivõrd palju erinevaid allergiaid.

Kõige hullem rasv

Aga on ka sort rasvu, mida ei tasuks üldse tarbida. Need on transrasvad. Kuna transrasva keemiline koostis on teistest rasvhapetest vaid pisut erinev, siis ei oska meie keha sellega kuidagi toime tulla, aga välja visata ka ei raatsi ning ladestab selle lihtsalt meie kõhupiirkonda mõttelise sildiga “ehk kunagi läheb vaja”. Lisaks soodustab transrasvade tarbimine veresoonkonna ja südamehaigusi. Toiduainetelt leiab need nimetuse järgi hüdrogeenitud rasv. Üldiselt võib seda leida osast jäätistest, margariinidest, pagaritoodetest, kommidest ja kohukestest.

Tasakaalustatud toitumisest on palju võita — lisaks normaalkaalule, tagab see ka tervise ja energilisuse.

Allikas: START! 2019 sügisnumber

Allikas

Tervis, Toit
TIIR PEIPSIMAAL | Ivan-Tšai ehk põdrakanepitee: vanausuliste jook, mille ees Hitler paanilist hirmu tundis

Peipsimaale kolama sõites pakutakse alati külla saabujatele samovarist kuuma vett, mida niristatakse kangele musta teed meenutavale vedelikule kruusi seltsiks. Tegemist on kunagi vanausuliste poolt Eestisse toodud põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai’ga. Ivani tee nime all tuntuks saanud põdrakanepiteed vamistatakse samal moel kui Inglismaal populaarseks saanud musta teed – põdrakanepitaime lehti hapendatakse, seejärel hõõrutakse ja siis kuivatatakse. Vanausulised kasutavad seda teed iga ihu- ja ka vaimuhäda korral.

Ivan-Tšai on Venes tuntud olnud rohkem, kui kümme sajandit. Sellest joogist kirjutatakse vanades käsikirjades ja teda jõid Moskva linna ehitajad. Teed hindasid nii siberlased, kui taanlased ja hollandlased ning Doni kasakad. Hilisemal ajal sai Ivan Tšaist üks olulisemaid Venemaa ekspordiartikleid. Peale erilist töötlust transporditi seda teed laevadega üle kogu maailma ning ta oli sama kuulus, kui pärsia vaibad, hiina siid või damaskuse teras. Piiri taga kutsuti teda vene teeks. Sageli kutsutakse ka põdrakanepit ennast just sellise nimega ehk Ivan-Tšai. Vene meremehed võtsid Ivan-Tšaid alati oma pikkadele reisidele kaasa nii endale joomiseks kui ka kingituseks.

Ivan Tšai sai oma nimetuse XVII esimesel poolel, ajal, kui tee ja kohv alustasid oma ekspansiooni. Ahtalehisel põdrakanepil on palju rahva poolt antud nimesid. Taimehindasid kõrgelt kõik ravitsejad. Erilise populaarsuse saavutasid aga Ivan-Tšai lehtedest valmistatud nastoikad, millega raviti peavalusid ja erinevaid põletikke. Kutsuti seda taime ka kukeõunaks ning just tema noorte lehtede maitse tõttu ning milledest saab valmistada maitsvaid salateid.Ivan Tšai aitab toime tulla suurte füüsiliste koormustega, teadsid vene talupojad juba oma esivanemate käest, vahendab veebileht Heatunde.eu.

Järjekordne verstapost selle tee ajaloos on aasta 1241. Vene vürst Aleksandr Jaroslavovitsh (Nevski) vabastas oma družiinaga saksa ristirüütlitest Koporje linnakese – Suure Novgorodi loodepoolse eelposti. Linnakese elanikud ravisid Ivan-Tšaiga sõdurite haavasid, puistates taimepuru otse haavadele ning andsid võitlusest väsinud ning kurnatud meestele juua taimest valmistunud teed. Just Koporjest, mis asub praeguse Pihkva oblasti aladel sai juba XIII sajandil piirkond, mis varustas kogu maailma kuulsa Vene teega või Koporje teega ja millest hiljem sai Ivan Tšai . Seetõttu kutsutakse sageli ka põdrakanepit ennast just sellise nimega – Ivan Tšai. Venemaal kasutati seda teed tuhandete puudade kaupa.

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai

Ekspordimahult oli Koporje tee teisel kohal pärast rabarberi juurt, tema järel tuli kohe kanepi kiud, karusnahk ja kuld. Koporje teest sai Venemaa kaubamärk. Euroopa tarvitas kogu aeg vene teed. Aasiast pärit tee ilmus sinna alles 3 sajandit tagasi ja tema tulek oli raske. Lugege mida kirjutas oma kirjas prantsuse kuninga Louis XIV pruut, aastal 1720: “Aasia tee maitse meenutab sõnnikuga segatud heina. Jumal hoia, kuidas sellist kibedust üldse juua saab?!”

Hiina tee tuli Venemaale esimest korda ?VII sajandi esimeses pooles, kus aastal 1683 vene tsaar Mihhail Romanov teda esimest korda maitses.

See oli tee-kohvi maailmavallutuse algus. Karavan liikus mööda Kjahtinski trassi (Suur Tee tee) kuni Moskvani terve aasta. Ivan Tšai sai oma nimetuse XVII esimesel poolel, ajal, kui tee ja kohv alustasid oma ekspansiooni. Ahtalehisel põdrakanepil on palju rahva poolt antud nimesid – igal rahval on lausa oma pikk nimekiri. Taime hindasid kõrgelt kõik ravitsejad. Erilise populaarsuse saavutasid aga Ivan-Tšai lehtedest valmistatud nastoikad, millega raviti peavalusid ja erinevaid põletikke. Ravitsejate soovitusel lisati Ivan-Tšai kuivatatud juuri sagedasti leivajahu sisse – sealt on pärit kõik tema leivaga ja küpsetamisega seotud nimed. Kutsuti seda taime ka kukeõunaks ning just tema noorte lehtede maitse tõttu ning milledest saab valmistada maitsvaid salateid. Teaduslik nimetus on aga ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium).

Teemeistrid oskasid põdrakanepist valmistada sellist teed, et tema maitse hakkas meenutama troopilistest taimedest valmistatut. Põhiline valmistamisviis oli aga järgmine: lehed kuivatati, seejärel aurutati ning muljuti ning seejärel kuivatati vene ahjus. Peale seda läbisid nad veel ühe muljumisprotsessi ja tee oligi valmis.

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai

Leidus ka kalgima südametunnistusega kaupmehi, kes Ivan Tšaid kasutasid võltsimiseks, segades teelehti selle taimega ning müüsid seda kallihinnalise idamaise tee pähe. Venemaal oli aga selline tegevus lausa seadusega keelatud. Ning harvad polnud juhtumid, kus võltsijad ka kohtukulli kätte sattusid. Ivan-Tšaist oli XIX sajandiks saanud india tee võimas konkurent. Suurbritannia, kelle valduses olid Indias tohutud teeistandused ja sellegi poolest osteti Venemaalt tonnide kaupa ka Ivan Tšaid.

Ühel hetkel aga kasvas Vene tee populaarsus sellisele tasemele, et hakkas mõjutama Ida-India Teekompanii, kelle käes oli India tee monopol, finantsilist võimsust. Puhuti üles skandaal, nagu kasutaks venelased oma tee valmistamise protsessis valget savi, see aga olevat mürgine. Skandaal kandis vilja. Tasapisi ostud Venemaalt vähenesid ning Koporje lagunes ja kasvas rohtu.

XX sajandi alguses oli Ida-India teekompanii üks I Maailmasõja organiseerijatest ja Venemaal toimuva kodusõja ning revolutsiooni toetajatest. Isiklikult Leninile maksti selle eest, et Ivan Tšai nimi unustuste hõlma vajuks. Üha rohkem tuleb välja ajaloodokumente, mis näitavad, et vene teetööstuse hävitamise taga seisid inglise teekompaniid, kes kartsid konkurentsi ning kelle ainus jumal oli raha ning maailma teeturu hoidmine omas valduses. Selle nimel ei kohkutud tagasi mitte millegi eest.

Vene ravitseja Pjotr Badmajev oli üks neist taimetarkadest, kes 20 sajandi algul avas kliiniku aristokraatliku kõrgklassi tervisehädade tohterdamiseks. Tema valmistatud pulbritega, mille põhikomponendiks oli ahtalehine põdrakanep, tohterdasid ennast ka tsaariperekonna liikmed. Kliinik omandas suure kuulsuse ning sinna sõideti end ravima igast maailma nurgast. Badmajev väitis, et taimeeliksiirid, mille koostises on Ivan-Tšai võivad inimese eluiga pikendada kuni 200 aastani. Revolutsioon. 109 aastane Badmajev arreteeriti Petrogradi tšekistide poolt. Teda piinati mitu kuud, mille käigus tema tervis alla vandus ning peale vanglast vabanemist ta varsti ka suri, kuid ta ei reetnud oma imet tegeva eliksiiri saladust. Kõik Badmajevi kolleegid lasti maha ilma igasuguse uurimise ja kohtuta. Ivan Tšai eksport lõpetati ning teda keelati müüa ka oma elanikkonnale.

Ühel hetkel said bolševikud mõistuse tagasi, ning taipasid, et Ivan-Tšai on oma rahvale siiski kasulik. Leningradi lähistele Koporje külla, ehitati Beria käsul teaduslik tootmiskeskus. Selles loodi unikaalne jook, mida hakati andma punaarmee võitlejatele – seda, et Ivan Tšai aitab toime tulla suurte füüsiliste koormustega, teadsid vene talupojad juba oma esivanemate käest.

1941. aasta suve lõpus, selle asemel, et suunata tankid Leningradi peale, andis Hitler feldmarssal von Leebile kummalise käsu suunata nad Koporje külla, selleks, et hävitada objekt „Elu jõgi“ («???? ?????»). Selle koodnimetuse taga oli Koporje teevabriku eksperimentaalne laboratoorium, mis tootis vanade vene retseptide alusel jooke, mille põhikomponendiks oli kuulus Ivan-Tsai ehk põdrakanep… Mingil kummalisel kombel tundid Hitler Ivan Tšai ees müstilist hirmu. Saksa luure kandis Hitlerile ette, et selles laboratooriumis töötatakse välja eliksiiri, mis tõstab vene sõdurite võitlusvõimet ja vastupidavust ning muudab nad praktiliselt võitmatuiks.. Tankide suunamine löögi peasuunalt Leningradilt kõrvalisse Koporje külla, kus vaid 2-3 laborihoonet ja teevabrik, pani ohtu kogu Barbarossa plaani.

Ajaloolane Aleksandr Seregin on seda lugu põhjalikult uurinud ja tunnistab, et Koporje hõõruti tankiroomikute poolt pulbriks. Kogu dokumentatsioon põletati ja inimesed, kes põdrakanepiga seotud olid, lasti koha peal maha.

Teksti on koostanud Mati Rebane.

Mida kõike head Ivan-Tšai sisaldab

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai
  • Flavonoide (kvertsetiin, kemferool – milledel on spasmolüütiline ja sapi- ning uriinieritust soodustav toime.
  • Parkaineid (kuni 20% ja milledel on siduvad, põletikuvastased ja verejooksu peatavad toimed).
  • Lima (kuni 15%, mis kindlustab tema pehmendava ja limaskesti kaitsva toime, rahustab, leevendab valu ja krampe).
  • Väike kogus alkaloide – suutes kogustes on tegemist mürgiga kuid väikesed kogused on suurepäraste ravivate omadustega, nad parandavad ainevahetust ja vereringet,- närvisüsteemi seisundit ning on head valuvaigistajad).
  • Klorofüll (roheline taimepigment, mis neelab endasse valguse energiat, parandab ainevahetust ning kiirendab haavade kinnikasvamist).
  • Pektiin (pikendab säilivust).
  • Lehtedes leidub vitamiine, eriti palju on seal karotiini (provitamiin A) ja C-vitamiini (3x rohkem, kui apelsinides).

Juurtes leidub palju tärklist( see on taime varu-süsivesik), polüsahhariide (osalevad immuunreaktsioonides), orgaanilisi happeid (osalevad biokeemilistes reaktsioonides ja mängivad tähtsat rolli happe-aluse tasakaalu säilitamisel).Unikaalne koostis selgitab ja määrab selle taime universaalsuse erinevate terviseprobleemide kõrvaldamisel. Ta on kerge lahtistava toimega, pehmendav, leevendav, valu vaigistav, põletikke alandav, krampide vastane jne. Põletikuvastaste omaduste poolest ületab ahtalehine põdrakanep kõiki teisi ravimtaimi ja see on saanud kinnituse ka läbi teaduskatsete. Ta on väga efektiivne oma trankviliseerivate omaduste poolest –rahustab, vähendab pinget, ärevust ja hirmutunnet.

Rahvameditsiin peab Ivan-Tšaid ammustest aegadest ka kasvajatevastaseks vahendiks. Teaduskatsed kinnitavad ka seda taimetarkade väidet – õisikutest on eraldatud kõrgmolekulaarne ühend – kanerool, millel on kasvajatevastane aktiivsus, madal toksilisus ja väga lai toimespekter erinevatele kasvajtele.

Ahtalehine põdrakanep on väga levinud taim, kuid tema kasulikest omadustest teatakse vähe. Temast valmistatud tee on üks vanimaid tervistavaid jooke planeedil Maa. Vene vürst aleksander Nevski oli veendunud, et ilma selle teeta pole võimalik kasvatada tervet meest-sõdurit ja see on tõesti nii, sest põdrakanepis ehk Ivan-Tšais leiduv mikroelementide spekter on unikaalne – ta ületab oma koostiselt laminaariat.

100 grammi rohelist massi sisaldab:

rauda -2,3 mg, niklit – 1,3 mg, vaske – 2,3 mg, mangaani – 16 mg, titaani – 1,3 mg, molübdeeni – 0,44 mg, boori – 6mg ja märkimisväärses koguses kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, magneesiumi, liitiumi jne.

Sõltuvalt kasvukohast, leidub temas 69 kuni 71 mikroelementi – see on 2/3 Mendelejevi tabelist.
Sellise mikroelementidekompleksiga ei saa uhkustada mitte ükski teine taim.

Niisamuti leidub 100 grammis lehtedes 200 kuni 400 mg askorbiinhapet, ehk siis 5-6 korda rohkem kui sidrunis ja B-grupi vitamiinid säilivad temas kõikides valmistusetappides. Ta on üks parimaid antiseptikuid – teadustõestused kinnitavad, et Ivan-Tšai ületab oma põletikuvastaste omaduste ja laia toimespektri poolest kõiki teisi ravimtaimi

Kuidas kuulsat Ivan Tšaid siis valmistada

Samovar kui suveniir.
  1. Suve keskpaigas, kui põdrakanep õitsema hakkab, minge maanteedest kaugemale, metsa või põlluserva, kus seda taime praktiliselt kõikjal metsikult kasvab. Korjata tasub noori rohelisi lehti, mis taimel paiknevad varre ülemisel kolmandikul. Korjamiseks võtke taime ladvast kinni ja teise käega lihtsalt tõmmake piki vart ülevalt alla . Lehed lihtsalt jäävad teile pihku ja taim ise saab edasi elada. Korjata võib ka õisi, kuid jätke ikka mesilastele ka midagi. Vanadel aegadel arvati, et kõige parem on Ivan Tšaid korjata jaaninädalal. Jaaniööl korjatud lehed aga omandavad erilise jõu ja taim ravib sadat haigust.
  2. Lehed pesta ning jätta varjulisse kohta 12-20 tunniks kuivama (kuid mitte rohkem, kui 24 tundi!). On piisav, kui lehed kergelt kaardu tõmbavad. Nende niiskust on vaja pidevalt jälgida ja vajadusel lehti segada. Kõige olulisem – mitte üle kuivatada! Fermeteerumiseks peab lehtedesse jääma piisavalt niiskust.
  3. Hõõruge lehti ja õisi käte vahel selliselt, et moodustuksid väikesed vorstikesed. Muljumist võiks teha tugevamalt, sellise jõuga, et rakud lehtedes puruneksid. Seda võib teha ka puidust laual, taignarulli kasutades. Esivanemad uskusid, et tee toimet saab tugevdada, kui lehti muljudes lugeda spetsiaalseid tervise- ja kaitseloitsusid. Nii või saada tee, mis kaitses igasuguste posimiste ja kurja silma eest või tõi joojale küllust armastust ning õnne.
  4. Nüüd aga kõige tähtsam – fermenteerimine! Sellest sõltub, millise tee te saate – rohelise või musta. Fermenteerumise aeg sõltub ümbritseva keskkonna temperatuurist. Mida soojem see on, seda kiiremini protsess kulgeb. Fermenteerimiseks on vaja lehed asetada laiale emailnõule kihtidena, mis pole laiemad, kui 5 cm ning nõu katta tiheda niiske kangaga. Anum asetada sooja (24-27°?). Ajavahemik, mis fermenteerumiseks kulub on 6 tundi kuni 5 ööpäeva. Rohelise tee valmistamiseks kulub aega 6-12-24 tundi, musta tee valmistamiseks peab fermenteerumisprotsess kestma 2-3-5 ööpäeva. Siin on tarvis jälgida, et lehed ei läheks käärima ja kangas oleks pidevalt niiske. Vahetevahel võiks kihte segada ja liigutada, et lehed ühtlasemalt küpseksid. Toimub rakumahlade hapnemine ning lehtede tumenemine. Fermenteerimise protsessi saab kontrollida lõhna järgi. Kui protsess on lõppenud, pole enam tunda tavalist rohelise rohu lõhna vaid on tunda meeldivat lille-, puuvilja- või kommiaroomi.
  5. Peale fermenteerimist on tarvis lehed kuivatada. Selleks tuleb kokku keerdunud leht peeneks lõigata ning 1-1,5 ?? paksuse kihina lamedale alusele laiali laotada. Seejärel tuleks lehti ahjus kuivatada 100 kraadise temperatuuri juures, ning lehed tuleks katta pärgamentpaberiga. Kuivatuse aeg on keskeltläbi 40 minutit, kuid võib kesta ka kauem. Ahju uks jätta veidi lahti. Kuivamise ajal tuleks lehti segada. Leht on piisavalt kuiv, kui ta murdub, kuid ta ei tohiks pulbriks pudeneda. Kui põhiline teemass on sellise konditsiooni saavutanud on tee valmistamise protsess lõppenud. Hästi kuivatatud teel on musta tee värvus, kuid tema aroom on tunduvalt rikkalikum. Koporje tee kodukohas kuivatati Ivan Tšaid vene ahjus ja savist alustel. Loomulikult võib tehnoloogiat kaasajastada. Käsitsi lõikamise võib asendada hakklihamasinaga, millel suured avad. Ning ahjude asemele on hakanud trügima erinevad spetsiaalsed kuivatid. Igal juhul te saate tee, mis oma maitselt ei jää milleski alla klassikalisele mustale teele, tervistavate omaduste poolest aga ületab seda tunduvalt.

Kuivatamine lõppenud – laske teegraanulitel veidike seista, et viimanegi niiskus aurustuks ning seejärel võib tee panna säilituspurki. Parimad on klaaspurgid või naturaalsest kiust kotikesed. Mida kauem teed säilitada, seda paremaks muutuvad tema maitseomadused. Sama tehnoloogia alusel võib valmistada ka maasika-, sõstra- või vaarika lehti.

Ivan Tšai valmistamiseks kulub aega pisut rohkem (10-15 minutit). Valmis tee aga säilitab oma aroomi ja kasulikud omadused 3 ööpäeva. Ühte kuiva teeportsjonit võib kasutada mitu korda. Teesse võib lisada piparmünti, melissi, roosi lehti, jasmiini õisi, kibuvitsa, mett jne.

Teemeistrid oskasid põdrakanepist valmistada sellist teed, et tema maitse hakkas meenutama troopilistest taimedest valmistatut. Põhiline valmistamisviis oli aga järgmine: lehed kuivatati, seejärel aurutati ning muljuti ning seejärel kuivatati vene ahjus. Peale seda läbisid nad veel ühe muljumisprotsessi ja tee oligi valmis
Fermenteeritud Ivan Tšaid võib juua mistahes koguses, mistahes kanguses, kuumana või külmana ning puuduvad igasugused vanuselised piirangud. Samuti ei ähvarda hambaemaili värvuse muutus.

Seda teed on lastele hea anda siis kui hakkavad hambad tulema, ta on kasulik rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Selles tees ei leidu kofeiini ning seetõttu on ta rahustava toimega ning on heaks janukustutajaks. Kui teed juua hommikul, siis annab ta jõudu ning reipust.

Ivan-Tšai head omadused kokkuvõtvalt

PõdrakanepFoto
  • hea-ja halvaloomuliste kasvajate vastane profülaktika
  • tugevdab potentsi
  • Väga kasulik juua meestel, kellel on eesnäärme adenoom, prostatiit
  • mao- ja 12-sõrmiksoole haavandite armistumine
  • tugevdab immuunsust ja tõstab vastupanuvõimet viirusinfektsioonidele
  • kaariese profülaktika
  • parendab üldist vere koostist, vereloomet
  • vähendab organismis olevat intoksikatsiooni
  • toidu ja alkoholimürgistused
  • taastab jõuvarusid
  • neeru-ja sapikivide puhul ning põrna haiguste korral
  • tugevdab juuste juuri
  • C – vitamiini sisaldab rohkem, kui sidrun
  • väga hea põiepõletiku vastu
  • kõrvaldab peavalusid
  • rahustava toimega ja soodustab hea une teket
  • normaliseerib vererõhku!
  • on trankvilisaatoriks ja röga lahtistajaks
  • on sobilik kasutada mao ja 12-sõrmiku haavandite-, gastriitide-, koliitide- enterokoliitide ja meteorismi korral, kuna ta normaliseerib mao limaskesta toimimise, parendab ainevahetust ja soolestiku peristaltikat
  • on sobilik kasutada hüpertoonia, ateroskleroosi, kehvveresuse ja soolade ainevahetushäirete korral
  • aitab vabaneda migreenist, vähendab ärevushäireid ja rahutust, mistõttu on teda venes kutsutud ka „tukastajaks“
  • rahustab ning suurendab töövõimet
  • vähendab vere happesust ja puhastab verd
  • soovitatakse kasutada veresoonte vegetatiivse düstoonia korral
  • puhastab organismi toksiinidest
  • parandab ägedaid hingamisteede nakkuseid
  • parandab immuunsust
  • efektiivne valuvaigisti ja palavikualandaja;
  • tugev põletike vastane toime
  • taastab organismi jõuvarusid
  • sobiv kasutada seesmiste verejooksude ning valuliku menstruatsiooni korral
  • on efektiivne alkoholimürgistustest taastumisel

Allikas

Tervis, Toit
Jaapani seente söömine võib aidata vererõhku alandada

Kuivatatud shiitake seened.
FOTO: kia cheng boon / PantherMedia / kia cheng boon

Toitumises muutuste tegemine, näiteks soola ja rasvaste toitude vähendamine võib vererõhku alandada. Portaal express kirjutab, et teatud tüüpi toitude söömine võib samuti olla vererõhule positiivse toimega.

Üks toit, mille kasulikku mõju vererõhule on näidanud uuringu, on shiitake seened. Need Aasia köögis levinud seened sisaldavad kemikaali eritadeniini, mis paistab blokeerivat veresooni ahendava ensüümi aktiivsust, kirjutab dietoloog Juliette Kellow. Veresoonte ahenemise tõttu suureneb ka vererõhk ning normaalse laiusega veresoontes on tõenäolisem ka tervisliku rõhu säilimine.

Shiitake seentes olev eritadeniin blokeerib angiotensiini konverteeriva ensüümi sarnaselt nagu vererõhuravimid, millel on sama eesmärk. Sama kemikaali sisaldavad ka mõned teised söödavad seened, näiteks austerservikud, enoki ja porcini seened, kuid shiitake seenes on seda kõige enam.


Shiitake seened on levinud Aasia köögis ning on maailmas šampinjonide järel kõige populaarsemad seened. 
FOTO: Hans-Joachim Schneider / PantherMedia / Hans-Joachim Schneider

Mõned algsed uuring leiavad ka, et shiitake ekstraktid stimuleerivad liigse naatriumi eemaldamist neerudest ja vähendavad vedelikupeetust. Seentes on kõik vajalikud aminohapped, B-gruppi vitamiinid ja C-vitamiin. Samuti on neis taimsetest toitudest kõige enam D-vitamiini. Jaapani seened sisaldavad ka magneesiumit ja kaltsiumit, millel on otsene mõju vererõhu alandamisele.

Allikas

Toit
Meile teada-tuntud pähklike, mis on tervisele ülikasulik
Meile teada-tuntud p?¤hklike, mis on tervisele ?¼likasulik

Tatra kohta arvatakse sageli ekslikult, et tegemist on teraviljaga. Tatar ei ole kõrreline ega teravili, vaid kuulub hoopis omanimelisse tatraliste (Polygonaceae) sugukonda, mille viljaks on väike, kuni 6 mm pikkune kolmetahuline pähklike.

Eestis on tatar põllukultuur, kuid metsistudes võib ta kasvada teeäärtes, prahipaikadel, raudteel, umbrohuna teiste kultuurtaimede põllul ja jäätmaadel. Tatart hakati Eestis kasvatama 18. sajandil ja Jõgeva sordiaretusjaamas on isegi tatra aretusega tegeldud. Tulemuseks on meil saadud sort “Valik”. Tatra kasvuperiood on 60–120 päeva. Tatar on soojalembene taim ja seeme idaneb, kui muld on soojenenud +7 kuni +8 °C. Enamasti külvatakse tatar pärast kevadiste öökülmade lõppu. Külvamisest idanemiseni kulub 3–5 päeva. Tatar lepib liivakama, happelise ja toitainevaesema pinnasega, kuid ei talu kõrget põhjavett ega üleujutusi. Harilik tatar kasvab 12–50, harvem 60–70 cm kõrguseks, õitseb juunis, juulis või augustis. Lõhnavad õied on lihtsa õiekattega
ja asuvad tipmises pöörises. Õitsemise ajal on tatrapõld lummav roosa-valgevahune vaatepilt. Peale kaunite õite on tatar hea korjetaim mesilastele ja teistele putukatele.

Tatra (Fagopyrum) tuttavamad sugulased on oblikas, rabarber, pargitatar, konnatatar, kirburohi ja linnurohi. Tatralisi on olemas 46 perekonda ja 1200 liiki. Enamik neist kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, aga neid võib kohata ka lõunapoolkeral ja troopikas. Tatraliste seas on puid, põõsaid, liaane ning ühe- ja mitmeaastaseid rohttaimi. Neid kasvatatakse troopikas isegi tuulekaitsepuudena, aga ka toiduks, naha parkimiseks, puidu ja söe saamiseks, ravim- ja ilutaimedena. Kõige tuntum on tatra perekonnast üheaastane harilik tatar (F. esculentum), kes arvatakse pärit olevat Hiina Yunnani provintsist. Hiinas on tatart kasvatatud juba 2600 aastat eKr ja arvatakse, et tatart kasvatati Aasia kaguosas juba 6000 aastat eKr.

Pungil tervist

Tatra lehed on kolmnurksed ja südaja alusega. Vili pole mitte teris nagu kõrrelistel, vaid väike, kuni 6 mm pikkune kolmetahuline pähklike. Sõltuvalt sordist on küps ühetatrapähklike seemneline kuivvili kas beež, pruun või peaaegu must. Tatart kasutatakse väga erineval moel: toidutaimena, meetaimena, haljastaimena loomasöödaks, ravimtaimena, tugevaid kestasid aga patjade, mänguasjade ning madratsite täiteks. Hiinas ja Jaapanis kasutavad budistid mediteerimise ajal tatrakestadega täidetud kerakujulisi patju, mida tuntakse zafuna. Mahepõllumajanduses lämmatab
tatar aga umbrohtu, sest kasvab kiiresti ja käitub sel moel loodusliku tõrjevahendina.

Vilja sees on rohkelt tärkliserikast endospermi ehk toitekudet. Tatar sobib tervislikuks toiduks, sest sisaldab rohkelt valku ja asendamatuid aminohappeid, õites ja lehtedes aga leidub märkimisväärselt rutiini, mis on vajalik veresoonte lupjumise vältimiseks. 100 grammi tatart sisaldab 330–350 kcal. Mineraalainetest on tatras märkimisväärselt rauda, tsinki ja seleeni.

Söö rohkem tatrarooga

• Tatra puhastatud vilju kasutatakse toiduks mitmel moel. Neist võib teha tangu, jahu, tatart võib keeta, hautada, valmistada putru, pannkooke, lisada leivajahule, kasutada hommikuhelvestena, tatrapastana, küpsistes ja teistes magustoitudes.
• Pannkookide valmistamisel on hea lisada taina kleepuvuse suurendamiseks tatrajahule nisujahu või mõnd muud teraviljajahu.
• Tatra vilju võib ka idandada ja süüa salatina. Tatar on kergesti seeditav ja suure toiteväärtusega.
• Jaapanis tuntakse tatrast tehtud nuudleid soba nimetuse all. Sobajahule lisatakse vahel ka nisujahu, rohelist teed või punapeeti. Jaapanis pannakse tatranuudleid supi sisse ning süüakse külmalt koos sojakastmega. Tatranuudleid süüakse ka Koreas ja Põhja-Itaalias.
• Vähemtuntud tatratoode on gluteenivaba tatraõlu.
• Rahvameditsiinis kasutatakse droogina tatraürti, millest valmistatakse teed. Seda on hea juua kõrgenenud vererõhu ja ateroskleroosi puhul. Välispidiselt on lehti kasutatud haavade ja kriimustuste tohterdamiseks.
• Tatar sobib ülekaalulistele kehakaalu langetamiseks, sest sisaldab vähe rasvu. Taime teaduslik (Fagopyrum) ja ingliskeelne nimetus (buckwheat) tähendavad tõlkes “pöögisarnast” ja “nisusarnast”, sest tatral on pöögiseemnega sarnane kuju, nisuga aga ühesugune toiteväärtus.
• Harvem kasvatatakse Hiinast ja Pakistanist pärit idatatart (F. tataricum). Seda kutsutakse vahel ka siberi tatraks või kibetatraks. Idatatra õied on rohekad ja palju väiksemad. Meil leidub teda kohati vaid umbrohuna kultuurtaimede põldudel. Hariliku tatra suurimad kasvatajad maailmas on Venemaa, Hiina, Ukraina, Prantsusmaa ja Poola. Tatra sordiaretusega tegeletakse peale Euroopa ka Kanadas, Jaapanis ja USA-s.

Allikas

Teadus, Tervis, Toit
Teadur: erinevalt peetud kanade munade toiteväärtus erineb vähe



Puurikanade, õrrekanade ning vabapidamisel peetud kanade munad on toiteväärtuselt üldjoontes sarnased, kirjutab Läti põllumajandusülikooli teadur Asnate Ķirse-Ozoliņa oma värskes uuringus.

Oma teadustöös võrdles Ķirse-Ozoliņa Baltimaade suurima munatootja Balticovo kolme tüüpi munade keemilist koostist ning mikrobioloogilist kvaliteeti. Mahedalt peetud kanade munad jäid antud uuringust välja.

Ta järeldab, et kolme tüüpi kanamunade näitajad on sarnased ning erinevused toiteväärtust oluliselt ei mõjuta. Mõõtmised viidi läbi mullu septembris. Teistel aastaaegadel võiksid tulemused erinevad. Eriti märgatav oleks see vabapidamisel kanade puhul, kes saavad suvel liikuda vabas õhus. See mõjutab vitaminiide ja mineraalainete hulka, mida talvel kätte ei saa.

Uuringu järgi sisaldavad puurikanade munad paar grammi vähem valku, kui õrrel või vabalt peetud kanade munad.

„Paarigrammiline kõrvalekalla toiteväärtuse suhtes muudatusi ei põhjusta,” selgitab teadur. „Muidugi, kui inimene sööb lihasmassi kasvatamiseks kilogrammi mune, siis oleks kõrvalekalle ligi 20 grammi. Keskmiselt sööb inimene päevas aga 1-2 muna, kus valgukoguse erinevus jääb 1-2 grammi piiresse.”

Vabalt peetavate kanade munades on 10 protsenti vähem rasvu, ent kolesterooli on vabalt peetud kanade munades ning õrrekanade munades rohkem kui õrrekanade munades, vastavalt 32 ja 64 protsenti.

„Kolesteroolisisaldus on ühiskonna jaoks küllaltki oluline küsimus, eriti neile, kel on probleeme selle taseme vähendamisega. Uuritud puurikanade munades on kolesterooli vähem kui teistes munades, ent tuleb meenutada, et munades oleva kolesterooli kogus mõjutab terve inimese organismis oleva kolesterooli taset minimaalselt,” ütleb Ķirse-Ozoliņa.

Vabalt peetavate kanade munad sisaldasid pisut vähem A- ja E-vitamiini, ent rohkem D-vitamiini ning biotiini kui teised. Õrrekanade munad sisaldasid aga kõige vähem B1 ning B9 vitamiine. Samas võivat iga tüüpi munade kohta kinnitada, et need on hea allikas A-, E-, B2-vitamiinile ning fosforile ja seleenile.

Vabalt peetavate kanamunade eelisena mainib uurimus suuremat joodi osakaalu, mis on eriti vajalik rasedatele. Teiste analüüsitud vitamiinide ning mineraalainete kogus kolme tüüpi munades on aga liiga väike, et moodustada 100 grammis tootes 15 protsenti vajalikust ööpäevasest kogusest. Uuringu järgi tähendab see seda, et üksnes munadest toitudes keha kõiki vajalikke vitamiine kätte ei saaks.

Kuigi valgu ning rasvhapete osakaal eri viisil peetud kanade munades pisut erineb, on kõigis munades siiski palju valku, kõrge monoküllastumata rasvhapete osakaal ning kõrge omega-3 rasvhapete tase.

Kuna uuringu järgi on toiteväärtuse kõikumine munades väike, ei tõsta uuring ühtegi tüüpi mune teistest sobivamana esile.

Allikas