Rubriik: Haridus

Eesti, Haridus
Koorastes elab meister Meelis Kihulane, kellel on puutöökool Edev Eremiit

Vanad töövõtted kaoks lihtsalt ära, kui nende alleshoidmiseks sihipärast tööd ei tehtaks. Edeva Eremiidi nime alt leiate Meelis Kihulase i, kus õpitakse vanu töövõtteid. On tekkinud legend, kuidas kulutas tuhandeid tunde ERMi põhjatutes arhiivides, et sinna ladestunud objektidest nende tegemiseks kasutatud töövõtted välja lugeda.


Meelis Kihulane
Meelis Kihulane

Selles is õpetatakse töövõtteid, mis elektriliste tööriistadega täidetud s on ununs või mis juba ongi kaotsi läinud.

Nüüd, Meelis Kihulasest lugu tehes, oli muidugi hea võimalus küsida, kuidas siis on selle legendi ja tegelikkuse suhe. Kas tuhanded tunnid on adekvaatne ajamääratlus? Kihulane on nõus, et tunde on ERMi arhiivides kulunud tõesti palju, aga kas nüüd just tuhandeid … Samas, ega keegi uurimistööle kulutatud aega stopperiga mõõtnud ei ole ja tekkinud teadmised on ka põhjalikud. Vanu töövõtteid Kihulase kojas tõesti tuntakse ja kui kellelgi on tõesti tahtmine õppida päriselt tundma, kuidas vanad meistrid enne elektritööriistu töötasid, siis Kihulase ateljee on selleks kindlasti õige koht.

Koolis õppimine on jagatud kahte ossa. Kihulane pole see traditsiooniline õpetaja, kes paneks õpilase algul sse olukorda, et niimoodi välja selgitada, kas õpilases on piisavalt sisu. Kõigepealt peab õpilane ise aru saama, kas ta tahab sellisele tööle tõsiselt keskenduda. Kas tal on piisavalt tahet, kannatust ja aega. Selleks on võimalus olla esimese poole aasta jooksul kohal iga kuu ühel päeval. Tehakse sissejuhatavaid töid, mis võib tähendada ka puu ast äratoomist – selle peamine mõte on tutvumine materjali elutsükliga päris algusest alates, mitte õpilasekandidaadi kandevõime või veojõu testimine.

Kihulane ütleb, et vahel võib mõni naine, kes pole kunagi ga kokku puutunud, õppida isegi kiiremini kui need, kellel põhilised töövõtted juba lapsepõlvest peale selged. Töövõtete oskamine pole mõistagi takistus, aga liiga selge teadmine, kuidas tänapäevaste töövahenditega tulemusele jõuda, võib küll hakata segama elektritööriistade eelse mõtteviisi omandamist.

Ega Kihulane ei väida, et elektritööriistadel midagi viga oleks. Kui mingit objekti on vaja teha palju ja need kõik peavad ol ühesugused, on elektritööriistad asendamatud. Aga traditsioonilist töömeetodit õppides ei ole vaja teha paljusid saseid objekte. Vajadus mõtlemist muuta algab juba sealt, et talumehel polnud kruustange või kruupinki materjali kinnitamiseks. Materjal tuli fikseerida kuidagi teistmoodi, sageli käteosavuse ja leidlikkusega. See toob iseenesest kaasa ka teistsugused töötlemisvõtted. Muidugi olid ols ka vahendid objekti liikumatuks fikseerimiseks, aga palju tööd tehti siiski materjale n-ö käigu pealt käepäraste vahenditega paigal hoides.

Mootor või käteosavus?

Samamoodi ei pea Kihulane väga põhjendatuks traditsiooniliste objektide tegemist masinatega. Töövõte ja objekti vorm on omavahel seotud. „Masinad on väga võimekad ja nende idee on ikkagi selles, et minna neid kasutades edasi, teha keerulisid objekte kui traditsioonilised tööriistad võimaldavad. Kui sa tahad teha tänapäevast, siledat ja sümmeetriliseks mõõdetud objekti, siis kasuta ka pigem tänapäevaseid vahendeid. Aga kui sa tahad teha objekti, milles pole lihtsate geomeetriliste vormide siledust, mis on mõhnaline ja täis ebatasasusi, siis selle jaoks pole masinat tarvis. Objekt on tulem, oluline on tehnoloogiline teekond objektini, arusaamine, kuidas ja milleks eri tüüpi tööriistu kasutada.”

Olulised on ka tingimused, kus objekti tehti. „Ma voolin siin soojas ja valgust täis töötoas lusikat, aga talumehel mitusada aastat tagasi ei olnud sellist t ja sooja töökoda. Lusikat ta võib-olla saigi voolida kase all päikese käes, aga palju asju tuli tal valmis teha rehetoas väga kehva valgusega.

Tänapäeva inimesel on päris minna tagasi vanade tingimuste ja töövõtete juurde. Sest sa oled näinud kõiki neid uusi tööriistu ja töökeskkondi. Sa ei saa seda täielikult kõrvale jätta. Kui otsid tehnilist lahendust, siis kõlab tänapäevaste tööriistade kogemus selles otsingus kaasa. Nii et sa pead vaikselt ka tööriistadest arusaamise ära puhastama, taandama sinna varassse kihti, kus võimalusi oli oluliselt vähem.

Aga seda hüpet ei saa teha järsult. Ma ei kiusa oma õpilasi sellega, et minge nüüd kohe kõige algeliste tehnoloogiate juurde tagasi. Inimene ei saa niimoodi järsult käiku vahetada. Ma ütlen, et kasuta siis neid tänapäevaseid kinnitamismeetodeid, aga proovi leida need võimalused, kuidas sa saaks neist loobuda, nii et su töö ei kannata selle tõttu.”

Tööriistad ja materjalid

Inimestel on erinevad fookused. Mõned tahavad objektid kindla peale valmis teha, neid huvitab tulemus. Mõned on väga keskendunud hoopis tööriistade omadustele, sellele, kui nutikalt tööriistad konstrueeritud on. Sa võid tänapäeva töökojas näha olukorda, et töökoda on suurepäraselt sisustatud, seal on väga korras ja uued tööriistad. Ja see, et nad on uued, võib viidata ka sellele, et nendega ei tehtagi eriti midagi. Aga sama asja võib näha ka vanade tööriistade hulgas – mõnikord ei olegi tööriist jõudnud tööd teha. On küll väga vana, aga samas on ka väga uus. Kasutamata.
Muidugi oli talupoja aeg mõisaorjuse tõttu väga piiratud. See tähendab, et ta ei saanud teha liigseid liigutusi, tal polnud selleks lihtsalt piisavalt aega. Ta pidi teg oma asjad valmis nii ratsionaalselt kui vähegi võimalik.

Selline näide materjalide ja tehnoloogia mõjust. Talumees hoidis mett puust ummiknõus. Miks, võiks küsida, kui keraamika oli ju ols ja sobiks selliseks hoidmiseks palju paremini? Aga talumehel ei olnud võimalik oma keraamikat glasuurida. Ja põletamata savist hakkavad vedelikud läbi imbuma. Nii et puit osutus talle sobivamaks materjaliks, oli käepärane. Ja puidust oli tal kasutada olevate tööriistade ja tega ka oluliselt lihtsam teha nõusid. Kui keegi neid vanu esemeid teg hakkab, siis neist arusaamiseks tuleb tunda ka konteksti, mis nende ümber oli. Et miks nad üldse tehti niisugused ja selliste materjalivalikutega.

Mis puutub otseselt tööriistadega töötamise protsessi, siis Kihulane on üsna kindel, et käelises osavuses on kõrgpunkt juba saavutatud. Selles osas pole enam kuhugi edasi liikuda. Pigem oleme me liikunud mingil määral tagasi. Elektritööriistad teevad jõuga ära selle, mida talumees pidi teg osavuse ja matejalide tundmisega.

Miks on oluline õppida meistri käest?

Kihulase töötab ka nii, et kui on vaja aru saada, kuidas mingi keerukam ese on tehtud, aga lahti võtta teda ei saa, siis saab katsetada järeletegemist. Kihulane ütleb, et tal pole nüüd enam 2 kätt, vaid pigem ikka 22 kätt. Niimoodi on koos õpilastega võimalik proovida erinevaid tehnilisi lahendusi ja sageli õnnestub ilma objekti lammutamata t kokkupanemise trikid ära lahendada. „Tulekski kirjutada etnograafide tööde kõrvale ka mõned tehnoloogiaraamatud – just sellest, kuidas vanad asjad tehtud on.”
Kihulane alustas õppimist meistri käe all, tal on ols kogemus, mida tähendab individuaalõpe. Õpetamismeetod, kus teadmised ja oskused antakse edasi otse ja mitte üldtunnis, kus kellelegi ei jagu päriselt selgeksaamiseks piisavalt . Kuigi õpilasi on Kihulasel praegu rohkem kui üks-kaks, hoiab ta siiski järjekindlalt individuaalse õpetamise suunda. Selleks on vaja aega ja keskendumist, aga kes sissejuhatavast perioodist on edasi tulnud, see on selle valinud teadlikult. Nii et pühendatud aeg ja keskendumine ei ole probleem.

Kihulane on veendunud, et käeline tegevus ja tootmine on kaks eri asja. Tootmises on operatsioonid, need järgnevad üksteisele ja objekti liigutab pingist pinki tehnoloogia. Meister õpetab seal lihtsalt tööoperatsioonid selgeks ja jälgib, et sa ei jätaks kätt mõne masina vahele. Aga is õpetab meister täisprotsessi. Alates sellest, kust ja kuidas materjal tuleb. Kuni sinnani, kuhu ta lõpuks läheb ja milline on materjali lõpp. Aga õppimise juures on siiski oluline puutuda kokku erinevate meistritega. On vaja näha eri mõtteviise, käekirju ja isegi elustiile. Selle pealt saab igaüks ise kokku panna, milline meister ta lõpuks tahab olla. Seda tööd tõesti ei saa kellelegi teisele teha jätta.

Lugu ilmus Lõuna- Maalehes

Allikas

Haridus, Maailm, Välisuudised
Rene Toomse: Taliban ongi praegu Afganistanile parim võimalik lahendus, mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale

Ma ei mäleta ta nime. Ta oli tõlk, hariduselt arst, välimuse järgi hinnates hilistes neljakümnendates. Me seisime tolmuse Hesco bastioni barjääri kõrval, mis varjas avalike suhete staabi sissepääsu võimaliku otsetule eest. Mõlemad ootasime sama ameeriklaste meeskonna väljumist, kellega pidime minema ümbruskonna küladesse koolitarbeid jagama. Sa tunned intelligentse ja elukogenud inimese ära tema silmavaate, rahuliku hoiaku ja kõnemaneeri järgi. Sa tunnetad seda.


Pakkusin talle suitsu. „Mis sa arvad, kuidas meil siin läheb?” küsisin talle tuld andes. Ta vaatas mulle otsa vaid viivu, hinnates tõenäoliselt samavõrd mind, kui mina oli hinnanud teda, ja tõmbas sügava mahvi: „Te ei võida, kui sa seda silmas pead.” Me pilgud kohtusid taas, ja hinnanud minu reaktsiooni või pigem selle puudumist, ta jätkas: „Sõjaga ei muuda midagi, me oleme seda kõike varem näinud. Oleksite pidanud maa üle ujutama televiisoritega, sellest oleks piisanud.” Ta selgitas, et afgaani ei saa jõuga alistada, sa pead teda veenma, tekitama temas ahvatluse parema vastu, kui tal praegu on. Kuid sa ei saa seda teha otse, vaid valikuvõimaluste kaudu. Kui anda afgaanile võimalus ise kaaluda muid võimalusi elu korraldamiseks, on lootust, et temas tärkab huvi ja idee, kuidas ise muutuda. See on loomulikult pikk protsess, kuid kultuuri ei i kiiresti muuta.

See juhtus 2006. aastal Kandaharis ja ma teadsin sellest hetkest kindlalt, et me ei muuda midagi paremaks sellel õnnetul ja sõdadest räsitud maal. Me kaotame. Olen ainult pisut üllatunud, et see nii kaua aega võttis.

Väärtuste muutmine surmahirmu abil


Püüdsime jõu ja surmahirmuga panna ühe rahva armastama meie väärtusi, nõudes, et nad hülgaksid enda omad. See on põhimõtteliselt sama, mida Nõukogude Liit püüdis teha meiega. Ka meie ei uskunud lubadusi kuldsest kommunismist, sest „uskmatute” vastu muutsid selle jutu vastuoluliseks. See ei olnud veenev, teod ja sõnad ei ühtinud. Sama tehti afgaanidega. Suvalises kohas läbiotsimine, öised reidid küladesse „terroristide” tabamiseks, koalitsiooni soositud ametnike jõhker , pidev valvelolek ja mure oma turvalisuse pärast su „kaitsjate” võimu all – see kõik kasvatas vaikselt, kuid kindlalt Talibani t. Mis siis, et ka nemad karistasid ja olid tihti julmad – nad olid siiski omad. Me ei näinud seda, mida kohalik nägi, me ei osanud ega tahtnud tema soovidega arvestada. Järjepidevalt püüdsime justkui taguda naelu kiviseina, sest meie peamised tööriistad olid vasarad ehk relvad.

Sõja eesmärk on surmahirmu abil veenda vastast alluma oma (poliitilistele) nõudmistele. Ei ole suuremat hirmu kui surmahirm, vähemalt mitte lääne inimese meeles. Lääne kultuuriruumis kasvanuna eeldame, et kõigil on s ühesugused hirmud. Kuid see ei ole nii: on kultuure, kus surm ei ole tingimata lõpp ega hõige hullem, mis juhtuda võib. Kes afgaanide kultuuri tunneb, see teab, et surmast hullem on kaotada väärikus. Kui pidasid kinni suvalise mehe tema teel ja sundisid teda oma asju ette näitama, särki üles tõstma ja katsusid ta läbi – kui palju sa ta väärikusest alles jätsid? Arvakem, mis juhtus, kui ta proovis proida või midagi oma õigus kobiseda.

Koheldes inimesi loomadena, saad vastu ka sama suhtumise endasse – just sellega me tegelikult hakkama saimegi. Igaüht kahtlustati terrorismis ja läbi selle suhtumisega me nad nendeks ka muutsime. Taliibid ei ole keegi võõras ja abstraktne, vaid see ongi afgaani rahvas, kelle oleme ise sellele teele sundinud.

Läänelik , naiste (läänelikud) õigused, usu eraldamine riigist – need ei ole nende silmis väärtused, vaid surmapatud, mida armastama ei sunni neid ühegi ähvardusega. Sundides alandad nende väärikust ja kättemaks selle eest on surm. Siin ei ole neil isegi valikuvõimalust, sest selline on reegel olnud osa ajaloolaste hinnangul juba 2500 aastat. Kuidas sa muudad kiire sõjaga sellist kultuuri? Kas naelu kiviseina lüües?

Televiisorid kui „relvad”

Vana tõlgi mõte oli laiem kui üksnes ilusaid pilte afgaanide koju tuua. Ta mõtles kultuuri muutmist vabatahtliku muutumise võimaldamise kaudu – et kujuneks tõeline vaba tahe, mida ei ole kujundatud surmahirmuga. Irooniline on see, et sama väärtust hindame me ülimaks omas kultuuris, kuid ei oska seda rakendada mujal ja on küsitav, kas enam oma maalgi oskame.

Lääs läks Afganistani 20 aastat tagasi. Vaadates praeguseid kaadreid Talibanist Kabuli tänavatel, näeme, et mehed selle lipu all on keskmiselt 20.–30. eluaastates. Need on meie sõjalise operatsiooni aja lapsed, nende väärtusruum on kujunenud meie „vahikorra” ajal. Selle asemel et pakkuda lastele arengut ja haridust, keskendusime nende kodude ja isade läbiotsimistele, nende väärikuse alandamisele. Mida rääkis turult süüa toomast naasnud isa kodus pojale, olles jälle kolmes kontrollpunktis läbi katsutud? Mida poeg õppis ning milliseks kujunes tema hinnang läänlas ja nende kohalikest käsilas?

Andsime raha koolide ehitamiseks, kuid ei tugevdanud haridussüsteemi. Ei toonud õpetajaid ega taganud kohalike õpetajate turvalisust. Andsime ametnikele kamaluga raha, millest millegi nähtava tegemiseks jõudis heal juhul 10%. Ma nägin 2006. aastal ainult ühte kuidagi toimivat klassi ning viit tühjaks põletatud ja rüüstatud koolimaja. Noor, teisest provintsist pärit meesõpetaja tunnistas, et ta ei saa sinna kauemaks jääda, sest teda on juba lubatud maha lüüa ja mingit t tal ei ole. Kui lahkus see õpetaja, siis täiesti kindlast jätkasid poisid õppimist kohalikus mošees. Mida õpetas neile mulla, keda oli kolmes kontrollpunktis läbi katsutud?

Sõjalises planeerimises on mõiste „põhipingutus”. See tähendab kogu oma väe ja jõu keskendamist just sellesse tegevusse ja punkti, mis peab tagama operatsiooni edu. See peab tagama, et lahing lõpeb võiduga. Ülem peab määrama põhipingutusüksuse, kellel lasub suurim vastutus selle läbimurde saavutamises, ja tagama kõigi teiste üksuste täieliku ja tingimusteta e sellele üksusele. Sama põhimõte kehtib ka ettevõtluses – sa keskendud konkreetsele suunale või tootele, mis on turu vallutaja. Kõrbevad need, kes sellele pihta ei saa ja toodavad midagi, mida nemad usuvad, kuid turg mitte.

Afganistanis oleks minu arvates pidanud põhipingutus olema tugev tsiviilmissioon: koolisüsteemi ja majanduse arendamine ning tagamine. Sõjaväed oleks pidanud neid ainult julgestama, mitte jahtima oma saba ehk „terroriste”, keda iga läbiotsimise ja kontrollpunktis kinnipidamisega juurde toodeti. , elatise teenimise võimalus ja lootust andev tulevik on stabiilsuse alustalad. Nende puudumine viib mässuni. Sellepärast ei saa ka sõjaväed kunagi luua stabiilsust, sest nad ei loo neid pehmeid väärtusi. Küll saaksid nad toetada nende väärtuste loomist.

Kes oleks pidanud Afganistanis kandma põhipingutuse raskust? Suures plaanis oleks seda pidanud tegema Euroopa Liit kui just pehmete väärtuste kandja. Fookuses pidanuks olema õpetajad, teadlased ja ettevõtjad, kellele sõjaväed oleksid pidanud üksnes turvalisuse tagama, aga kohalikke ärritamata. Ainult see oleks andnud lootuse, et midagi muutub meie valitud suunas. Just lootuse, mitte garantii. Isegi kui seatud ideaali poleks saavutatud, oleks olukord parem ja leebem, sest midagi ikka külge hakkab. Oleks vähemalt külvatud seeme paremateks võimalusteks. Praegu jätsime maha sama suures kaoses maa, kui see oli alguses, ja Talibanile suurema hulga sõjatehnikat, kui nad ka valitsedes oleksid viimase 20 aasta jooksul suutnud ise hankida. Irooniline, kas pole?

Mis saab edasi?

Pakun, et midagi väga pöördelist ei juhtu. Talibani juhtkond, keda arvatakse olevat viis-kuus mõjuvõimsat meest, korrastab ridu ja loob tegelikult toimiva e. Jah, me ei näe samu vabadusi, mis on läänes, kuid neid vabadusi pole ka meie jaoks vastuvõetavas Saudi Araabias ja lääs eriti ei nurise. Oleks viga hakata neid tõrjuma ja õõnestama, sest tegelikult altetiivi ei ole. Nad ongi parim võimalik lahendus praeguses olukorras, et anda tagasi mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale. Mitte kedagi teist ei paista isegi silmapiiril. Ma ei usu, et nad jätkavad sealt, kus 2001. aastal pooleli jätsid, sest selleks ajaks oli liikumisel hakanud kaduma nende esialgne eesmärk. See oli afgaani rahva vabastamine korrumpeerunud marionette alt, mille oli eelmise sõja lõppedes üles seadnud Nõukogude Liit.

Iga riik peab suutma ennast ise korrastada ja kõige lõpuks on sõnaõigus siiski afgaani rahva enamusel, mitte meil. Soovitaksin neile humanitaarabi korras palju telereid pakkuda.


Afganistanis vahetuvad põlvkonnad kiiresti

47% rahvastikku on alla 15-aastased. Võrdluseks: Eestis on 16%.

27% on 15–29-aastased.

13% on 30–44-aastased.

8% on 45–59-aastased.

5% on vähemalt 60-aastased. Võrdluseks: Eestis on 27%.

Allikas: Encyclopædia Britannica


Allikas