Nali on suurepärane moodus anda edasi elu ilu ja valu. Hea nali ulatub üle aegade. Eduard Vilde nalja- ja pilkelood on just sellised.
Kui Eduard Vilde 19. sajandi lõpus siinsele ahtale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast väga kiiresti fenomen pea kõikides žanrites, aga kuulsaks kirjutas ta ennast algupäraste naljajuttudega, raputades julgelt senikehtinud kirjanduskaanoneid. Täna teatakse Vilde huumoriloomingust peamiselt «Vigaseid pruute» ja «Pisuhända». Tegelikkuses aga on huumoril Vilde loomingus suur osa, mis kätkeb endas väga erinevaid vorme: janti, pilget, teravat päevakajalist poliitilist satiiri, komöödiat jm.
Kogumik «Vigased pruudid ja teised pilkelood» annab hea võimaluse visata hetkeks endalt elumured ja nautida vanameistri aegumatuid pilkelugusid.
Loe lõiku ühest toredast loost «Kosilane Rakverest»!
Emand Vahtral oli harjumuseks iga laupäeva pärastlõunal intiimseid kohviolenguid pidada, kuhu kutsuti ainult naised, et isekeskis läbi rääkida naisilmale tähtsaid asju, nagu on: uued kleidi- ja kübaramoed, uued leiud koogiküpsetamise ja moosikeetmise alal, kõigepealt aga uudiste korjamine ja registreerimine, et kuidas elab emand see ja see oma või mitte oma mehega, kas neitsi see ja see tõesti on «teistviisi» ja kas isand see ja see laseb end naistest lahutada jne, ning lõpuks kange kriitika tuttavate majapidamisest, lastekasvatusest ja sajast teisest ligimese eraasjast.
Ka täna oli seda liiki tähtis tund. Kutsunud oli emand Vaher aga seks korraks ainult kaks parimat sõpra, sest tal oli vähe aega ja ta pidi minema õhtuks Holmide juurde, kus teda ootas ta kallis peigmees Rakverest. Need kaks südamesõpra ilmusidki õigel tunnil. Esimene oli pikk, kitsas ja kuivetu proua, ka pisut rõugearmiline ja tavatu suure ninaga, mille otsas istus pruun, karvadega garneeritud soolatüügas. Teine oli saleda kasvuga kaunis neiu, vanuselt juba veidi küpsuse poole, aga ikka veel lopsakas ja karge nagu täiesti puhkenud roosiõis.
Väga südamliku vastastikuse teretuse ja musutuse järel hüüdsid kõik kolm nagu ühest suust:
«Kui kaua juba ei ole me üksteist näinud! Ja mis ei ole selle aja sees kõik sündinud!»
Kui kõik kolm olid istet võtnud ja auravad kohvitassid neile ette olid siginenud, hakkas emand Vaher mõlemale sõbrannale väga salapärase, kelmikasrõõmsa naeratusega otsa vahtima.
Mida see küll tähendas?
Kuid karvapealt samasuguse naeratusega vahtisid mõlemad temalegi otsa… Ja siis hakati nõnda üksikult teise otsa vaatama… Emand Einer pilgutas emand Vahtrale kavalasti silma, neiu Jakobson jälle emand Einerile ja siis emand Vahtrale, ja emand Vaher neiu Jakobsonile, ja siis emand Einer neiu Jakobsonile…
See naeratamine ja silmapilgutamine vältas peaaegu nii kaua, kui esimesed tassid olid tühjendatud.
Kõige ennemalt tüdis emand Vaher.
«Mul on teile üks saladus ilmutada,» hüüdis ta äkki, ajades suud ja silmi pärani. «Teadke, et ma olen pruut!»
Kui naine annab naisele teada, et ta on saanud pruudiks, ja see või ka need teised ei ole veel mitte mehel, ei ka pruudid, siis venivad nende näod vastu tahet pikaks ja suud tõmbuvad magushapule naerule, nagu oleks neil peenleiva tainast suus. Sellist oma sõnade mõju ei võinud aga emand Vaher kummagi sõbranna näolt leida, ja ta mitte ainult ei imestanud, vaid otse pahandas sest. Ei soovitud talle õnnegi, see unustati nähtavasti meelega. Seisukord oli üsna rumal.
Viimaks vahtis emand Einer majesteetlikul iseteadvusel ringi ja hoobas ohke välja:
«Ka mina olen pruut!»
See sõna juba mõjus teistesse, nagu ta loomulikult pidi mõjuma: emand Vahtra nägu tõmbus kollakaks, mis tuli kadedusest, ja neiu Jakobsoni naeratus sai magushapuks, mis tuli samuti kadedusest. Siis viskas viimane nii ühele kui ka teisele otsekohe suhu:
«Niisama olen minagi pruut!»
Oli märgata tardumist hetkeks. Kõik korraga ? see oli ju üllatav! Olid ju kõik kolm kindlasti arvanud oma uudisega teise kahe juures põhjatut sensatsiooni äratada, ja nüüd ? nüüd oli igaühel sama kõmuline uudis teatada!
Järgnes magushapu õnnesoovimine enam hapu kui magusa musutamise saatel.
«Kes ta on?»
«Kes ta on?»
«Kes ta on?»
«Tubli mees ? rikas, ilus, truu!» hüüdis emand Vaher armunud silmil.
«Tubli mees ? rikas, ilus, truu!» õhkas emand Einer, käsi õnnelikult risti pannes.
«Tubli mees ? rikas, ilus, truu!» sosistas ka neitsi Jakobson ja lõi silmad hurmuses maha.
«Kas Tallinnast?»
«Kas Tallinnast?»
«Kas Tallinnast?»
«Ei, Rakverest,» ütles emand Vaher.
«Rakverest minu omagi,» ütles emand Einer.
«Rakverest minu oma ka!» ütles neiu Jakobson.
«Kõik kolm Rakverest? See on aga imelik!»
«Väga imelik!»
«Tõesti imelik!»
«Mis on ta nimi?»
«Aadam Tuts!» vastas emand Vaher.
«Aadam Tu ? Tuu ? Tuuuts?!» karjatas emand Einer.
«Aa ? Aaa ? Aaaa!?» kogeles neitsi Jakobson ? Aa-st tema vaene kaugemale ei saanudki.
Emand Eineril kukkus tass kõige täiega sülle, neitsi Jakobson ajas laual koorekannu ümber. Kohv emanda sülest, koor laualt lodisesid lustiliselt maha põrandale.
«See on võimatu ? Aadam Tuts Rakverest on minu kihlatud peigmees!» ulgus emand Einer kõrgeimas diskandis.
«See on võimatu ? Aadam Tuts Rakverest on ju minu kihlatud peigmees!» tihkus preili Jakobson, nutuvõrud suu ümber.
Järg näis olevat emand Vahtra käes midagi ümber lükata, ja ta lükkas kohvikannu ümber ? see oli hästi käepärast. Ja kuna kuum kohvike rüppedesse voolas ja sealt daamide seesmisse riietusse imbus, kuuldi emand Vahtrat raksatavat:
«Aadam Tuts Rakverest on minu kihlatud peigmees!»
Ning nüüd torkasid kõik kolm käed lauale kohvist niiskunud katte peale, et üksteisele eneste kihlasõrmuseid näidata.
«Aadam Tutsu käest!»
«Aadam Tutsu käest!»
«Aadam Tutsu käest!»
Kuuldus, kui oleks aur kolmest vedurist korraga välja lastud…
