Valgevene keel on idaslaavi keelte hulka kuuluv keel.

Vanavalgevene keel oli Leedu suurvürstiriigis kasutusel asjaajamiskeelena, milles pandi kirja ka seadusi (Leedu statuudid).

20. sajandi I poolel toimus Valgevenes kaks keelereformi. Neist esimene lähendas kirjakeelt valgevene kõnekeelele – sellist (klassikalist) kirjakeelt (тарашкевіца (taraškievica)) kasutati ametlikult kuni 1933. aastani. Tänapäeval on klassikalise kirjakeele kasutamine levinud rahvuslikult meelestatud valgevenelaste seas.

Teine, 1933 toimunud reform lähendas valgevene kirjakeelt tugevasti vene keelele (наркамаўка, vabas tõlkes 'rahvakomissarikeel').

Suur osa tänapäeva Valgevene elanikest kasutab vene-valgevene segakeelt, mille sõnavara pärineb vene keelest, aga grammatika valgevene keelest. Seda keelt nimetatakse trasjankaks (трасянка).

Traditsiooniliselt kasutatakse valgevene keeles kirjutamisel kirillitsat (Kirylica). Vähetuntud on fakt, et valgevene keeles kirjutamisel kasutatakse ka ladina kirjal põhinevat tähestikku (Łacinka).

Vitaŭt Suure ajal Leedu suurvürstiriiki asunud tatarlaste järeltulijad läksid üle valgevene keelele, kuid kasutasid selle kirjutamiseks 20. sajandi alguseni araabia kirja.

Kirylica (esimeses ja teises reas on suur- ja väiketähed, kolmandas transkriptsioon eesti keelde)

Lacinka

• Valgevene-eesti transkriptsioon

• Valgevene nimede kirjutus ja hääldus EKI teatmikus
• EKI: valgevene-eesti tähetabel
• Калита И. В. Современная Беларусь: языки и национальная идентичность. Ústí nad Labem, ISBN 978-80-7414-324-3, 2010, 300 s. s. 112–190.