Nasta Pino (1. juuli 1934 Mikitamäe vald, Petserimaa – 15. detsember 2017[1]) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Pino sündis taluperes üheksanda lapsena.
Ta lõpetas 1953. aastal Tartu 3. Keskkooli ja 1958. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse erialal.
Ajakirjanikutööd alustas ta kirjandusliku kaastöölisena Elva ajalehes Uus Tee. Ta töötas aastakümneid Eesti NSV hinnatuimas[viide?] ajalehes Edasi, olles tunnustatud põllumajandusajakirjanik.
Looming
Tema sulest on ilmunud romaanid "Ja andke meile andeks meie võlad" (1994), "Vaikne on" (2000), "Suvekurbus" (2003) ja „Trepikoda“ (2014), samuti hulk lühiproosat ning mälestusteraamatuid ("Seal, kus rukkiväli", 2011; "Minu aeg ja selle lugu", 2015 jt).
Tunnustus
- 2001 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Vaikne on")
- 2013 Rukkiräägu kultuuriauhind
Liikmesus
Isiklikku
Tema õde oli rahvaluuleteadlane Veera Pino ja poeg ajakirjanik Jüri Pino.
