2. Üksik Jalaväepataljon (algselt 2. Jalaväepolk) oli 1918. aastal moodustatud Eesti Kaitseväe ja Eesti sõjaväe väeosa.

Polgu sünnipäevaks loeti 21. novembrit 1917^[1] või 23. novembrit, kui allkirjastati käskkiri nr. 1 2. Eesti jalaväepolgu kohta.

• polkovnik Johan Unt, 2. Jalaväepolgu ülem (21. november 1918 – 10. veebruar 1919)
• alampolkovnik Hans Kurvits, 2. Jalaväepolgu ülem (10. veebruar 1919 – 22. detsember 1919)
• ....
• alampolkovnik Hans Kurvits, 2. Jalaväepolgu ülem (11. september 1920 – 1. september 1921)
• kolonel Siegfried Pinding, 2. Jalaväepolgu/rügemendi ülem (1. september 1921 – 1. september 1925)
• kolonel Peeter Oinas, 2. Jalaväerügemendi ülem
• kolonelleitnant Villem Saarsen, 2. Jalaväerügemendi ülem (1. mai 1932 – 15. juuni 1934)
• kolonelleitnant Vilhelm-Richard Kohal.

• 2. jalaväepolgu I brigaad
  • I pataljon
  • II pataljon, ülem alamkapten Eduard Liibus
• 2. jalaväepolgu II brigaad (Pärnus), ülem: staabikapten Felix Tannenbaum^[2]

2. jalaväepolk võttis sõjategevusest osa peamiselt Lõunarindel Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. 19. detsembril 1919. aastal viidi polk üle Jõhvi-Sompa ümbrusse, kus ta püsis kuni Vabadussõja lõpuni, mil ta suunati Võrru.

Pärast Vabadussõja lõppu dislotseerusid 2. jalaväepolgu allüksused Tartus.

1921. aastal allutati polgule demobiliseerimise tulemusel Kuperjanovi Partisanide Pataljoni vähendatud isikkoosseisuga pataljon.

1922. aastal viidi Eesti Rahvaväes sõjaväeliste auastmete ja terminite üleviimine Venemaa keisririigi aegsetelt auastmetelt ja terminitelt euroopalikele sõjalistele terminitele ning kehtestati euroopalikud auastmenimetused ja väeüksuste nimetused, 24. novembril 1922. aastal võeti kasutusele termin “rügement” senise “polgu” asemel, “kompanii” senise “roodu” asemel jne. 24. novembril 1922 nimetati 2. Jalaväepolk ümber 2. Jalaväerügemendiks.

Eesti Rahvaväes 1928. aasta sõjaväereformi käigus teostatud reorganiseerimise käigus moodustati seniste isikkoosseisuga komplekteeritud rügementide asemel üksikud jalaväepataljonid, mis sõja alguse korral oleksid täiendatud mobiliseeritavatega ning moodustatud samade numbritega jalaväerügementideks. 1928. aastal viidi Kuperjanovi partisanide pataljon 2. jalaväerügemendi alluvusest välja ja rügement reorganiseeriti 2. Üksikuks Jalaväepataljoniks asukohaga Tartus.

1940. aastal pärast Eesti annekteerimist ja okupeerimist NSV Liidu poolt, liideti 2. Üksik Jalaväepataljon 182. Eesti Laskurdiviisi 232. laskurpolku. Väeosa asukohaks sai Elva ja polgukomandöriks polkovnik Jaan Lukas.

• Eesti Teise Polgu Selts

• Juhan Mõttus, Enn Kippel. "2. jalaväepolgu ajalugu", 2007, ISBN 978-9985-858-53-0, ISSN 1406-3409
• Ago Pajur. Kui Lembitu polk oli Sakala malev. // Viljandi Muuseumi Aastaraamat 2001. Viljandi, lk 105–128.