Kord saatanaks, kord ingliks tembeldatud mehe sünniaastat ja varast minevikku varjab saladuseloor. Michael Cohenina (või Cohnina) sündinud poiss tuli ilmale 19. sajandi teises pooles Preisi kuningriigis juudi päritolu saksa immigrantide peres.

Enda sõnul nõutas ta esmalt meditsiiniharidust Leipzigis ja Berliinis, seejärel Pariisis perinataalmeditsiini rajaja Pierre-Constant Budini käe all, kuid sellele puudub tõestus. Samas puutusid mehed erialaselt kokku küll. Siiski pole keegi leidnud veenvat kinnitust, et hiljem end Martin Arthur Couneyna esitlenud mees üheski Euroopa ülikoolis meditsiini tudeeris.

Võimalused ookeani taga

Kaudsete tõendite põhjal oli Martini üks õpetaja Stéphane Étienne Tarnier, prantsuse silmapaistev sünnitusarst ja leiutaja. Tarnier’le kuulub ka au enneaegsete laste hoolitsemiseks mõeldud kuvöösi leiutamise eest ja mees sai indu kanamunade haudumiseks mõeldud inkubaatorist. Tulemused vapustasid – õige temperatuuri, hapnikukoguse ja niiskuse toel tegi masin head tööd. Beebid „küpsesid“ soojas kambrikeses nagu tomatid. Tehnoloogia võeti kohe kasutusele Euroopa meditsiiniasutustes, kuid seda luksust said kõrgete ülalpidamiskulude tõttu oma silmateradele lubada üksnes rikkad.

Idee luua „beebipaviljon“ ehk infantoorium tekkis Martinil 1896. aastal, kui Budin usaldas talle kõige uuemate kuvööside hooldamise Berliini suurel tööstus- ja meditsiininäitusel. Moodsate meditsiinivõimaluste demonstreerimiseks „laenas“ Martin kohalikust haiglast mitu enneaegset ja pani kõigile uudistamiseks välja.

Üsna kohe seisis mees silmitsi aga teistlaadi ahvatlusega. Teda ei huvitanud niivõrd uus toode, vaid show – rahvas maksis meelsasti „kastibeebide“ vaatamise eest. Nii otsustaski ta õnne proovida ookeani taga, sest Euroopas tekkis liiga palju konkurente. Sihikule jäi USA, täpsemalt Coney Island. Seal tervitati Martinit avasüli, sest New Yorgi osariigis oli suuri probleeme enneaegsetega – tihti pidid arstid neid väetikesi ruumipuudusel n-ö üksteise otsa laduma. Ka Couney enda tütar tuli ilmale enne õiget aega.

Tited viidi jõuga ära

Couney rentis ruumi Coney Islandil Luna Parkis ja korraldas näituse „Elusate lastega inkubaator“, kuhu kohalikud tõid oma enneaegseid raha eest näitamiseks. Veidi üle kilo kaalunud tited riietati väiksuse rõhutamiseks meelega suurematesse sipupükstesse ja särkidesse. „Pood“ suleti perioodiliselt, kuid Martin oli selleks ajaks juba alustanud koostööd mitme kliinikuga ja see leevendas mõnevõrra ametivõimude pahameelt.

Toona arvasid paljud USA arstid, et enneaegsed on geneetiliselt alaväärtuslikud ja nende saatus sõltub täielikult Jumala armust. Mõned neist veendusid, et selliste laste elus hoidmine pole üksnes ajaraisk, vaid ka tõeline kuritegu tulevikuinimeste puhta ja terve genoomi vastu. Mõnda aega üritasid meedikud imikuid jõuga infantooriumist välja tirida ja haiglatesse tagasi toimetada. Ometi kasvas tänu Couneyle peaaegu 90% inkubaatoritesse paigutatud beebidest tugevamaks ja naasis oma pere juurde, samas kui haiglates jäi enneaegsetest ellu vaid 15%.

Couney ärimudelist ei kaotanud keegi. Kõigist ühiskonnakihtidest pärit ja tasuta hooldusel viibinud tited nohisesid õdede-arstide pideva järelevalve all, uudishimulikud piidlesid pisikesi heldimusega ning Martin teenis sadu tuhandeid. Vastupidiselt ahne ja kurja mehe kuvandile, kulutas ta lõviosa sissetulekust äri arendamisele.

Maksa – ja sa näed

Martin täiustas seadmeid pidevalt. Katsetades jõudis ta järeldusele, et beebisid tuleb hoida 34–36,5 soojakraadi juures. Kusjuures, mida väiksem oli sünnikaal, seda kõrgem pidi olema temperatuur. Sobiv õhuniiskus oli veidi üle 70%. Kuulujutud Couney seadmete kohta levisid kiiresti üle osariigi, kuid kliinikud inkubaatoreid ostma ei kiirustatud. Selle asemel saadeti osakondade ülerahvastatuse tõttu enneaegsed Coney Islandile. „Seal tegutsevad ju professionaalid, las nemad tegelevad,“ veeretati probleem kaelast ära.

Couney protesteeris, kuid adus olukorda. Kõik USA meditsiiniasutused ei saanud endale inkubaatoreid lubada, ja võimekad hospidalid olid tittesid pilgeni täis. Keskmiste hinnangute kohaselt läks kuvöösi igapäevane ülalpidamine neil päevil haiglale maksma 15 dollarit.

1903. aasta suvel raputas Martin avalikkust teatega, et Coney Islandi ja kogu New Yorgi elanikud saavad järgmisel näitusel enneaegseid vaadata sümboolse 25 sendi eest.

Kõige uuemad terasest ja paksust klaasist valmistatud kuvöösid toodi Prantsusmaalt. Alumistesse torudesse saatis veekatel sooja vett ja temperatuuri reguleeris termostaat. Teine toru puhus imikutele puhast õhku, mis läbis mitu filtrit. Messipäeval valitses tõeline rahvamöll ja meedia oli tagajalgel. Õhtuks teenis Couney üle 800 dollari. Inkubaatoriarsti tiitliga pärjatud Martin naljatas: „Need imikud, kes peaksid ikka veel emaihus olema, teenivad sama palju kui suure mõistuse ja terasest haardega suurärimehed.“

Ranged tööreeglid

Ka töötajatelt nõudis Martin maksimaalsust, töötada tuli jõudu säästmata. Martin pooldas rinnaga toitmist ja palkas ammesid ning spetsiaalne kokk valmistas tervislikke ja kasulikke toitesegusid.

Medõdede kitleid ja arstide riideid pesti iga päev, sest Couney uskus, et tittesid tuleb süles hoida, kallistada, kiigutada. Reeglite rikkujatele ja korra eirajatele ei halastatud: saanud teada, et keegi töötajatest suitsetab või lubab endale pärast tööd mõne pitsi, vallandas Martin nad samal päeval. Ammed pidid aga kogu aeg dieedil olema: isegi lihtlabase hotdog’i söömise eest ootas hundipass.

Mees pidas harivaid loenguid ka kuulsustest, kes sündisid samuti enneaegsetena. Peagi oli kuulsaks saanud Coney Islandil juba kaks infantooriumi: esimene avati Luna Parki lõbustuspargis, teine Dreamlandis. „Kui näete neid kummalisi väikseid olendeid, siis imestate, kuidas nad saavad üldse suureks kasvada. Nad on rohkem nagu väikesed ahvid kui mehed või naised, kelleks nad ühel päeval saavad,“ kirjutas ajakiri World’s Fair Weekly Magazine.

Suur mainekahju

1911. aastal juhtunud sündmus heitis aga varju Martini puhtale renomeele: ühel ööl puhkes lõbustuspargi territooriumil tulekahju atraktsiooni juures, mis saatuse iroonia järgi kandis nime „Põrguväravad“. Beebid toimetati turvaliselt Dreamlandist Luna Parki, kuid meedia ei uurinud asja süvitsi – hommikul ilmunud teate põhjal hukkus kuus beebit põlengus. Valeväide lükati ümber ööpäev hiljem, kuid mehele tekitati suurt mainekahju.

Õnneks leidis ärimees aja jooksul vajalikku tuge Ameerika juhtivatelt lastearstidelt. Nad hakkasid teda „varustama“ enneaegsetega, andes mõista, et näiliselt sobimatus kohas hoolitsetakse beebide eest parimal võimalikul viisil. Veelgi enam, Couney mõttekaaslased propageerisid tema ideid meditsiiniringkondades ning mehel tekkisid tugevad sõprussuhted Chicago tuntud lastearstide ja -psühholoogidega.

Vanemate piiritu tänu

Külastanud riigiasutust, kus tuul palatitest läbi puhus, teatas Martin kord: „Saan pensionile minna alles siis, kui linnahaiglatesse ilmuvad usaldusväärsed inkubaatorid.“ Couney pidas lubadusest kinni, ehkki ei läinud pensionile, vaid astus läbi taevaväravatest. 1. märtsil 1950 suri ta kodus 80aastasena üksinduses ja puruvaesena.

Martini hoolealused nõustusid üksmeelselt, et kui doktor Couney poleks selle „meditsiinitrikiga“ välja tulnud, poleks neil olnud mingit santsu ellu jääda. „Keegi ei liigutanud sõrmegi, ehkki nägin välja nagu kummitus,“ on öelnud Beth Allen. 1941. aastal ilmale tulnud naine kaalus kolm kuud enne tähtaega sündides alla kilo. „Kui arst soovitas vanematel mu Coney Islandile viia, ema keeldus. «Mu laps pole mingi veidrik, keda raha eest näidata. Siis tuli Martin ise haiglasse mu vanemaid veenma, et nad laseksid tal minu eest hoolitseda. Ta oli siis juba üle 70 aasta vana. Ehkki mul on tema majast hägune mälestus, külastasin koos vanematega doktor Couneyt mitme aasta vältel igal isadepäeval.“

Martini ettevõte eksisteeris 1930ndate lõpuni. 1934. aasta juulis korraldas mees n-ö lõpupeo, millest võtsid osa neis kastikestes hiljuti lamanud lapsed koos emadega, kuid ka tõelised „veteranid“. Mõned Martini hoolealused olid juba üle kahekümne-kolmekümne aasta vanad. Inkubaatori teadaolevalt kõige vanem hoolealune suri 2017. aastal 96aastaselt.