Tõsi, see polnud esimene kord, kui punalendurid Narvat pommitasid. Narva oli ka pärast rinde eemaldumist sealt ida poole Leningradi ümbruse ohupiirkonnaks jäänud, kuid asus Nõukogude lennuväe tegevusraadiuses. Esimene teade õhurünnakust Narvale pärineb juba 5. novembrist 1941. Regulaarselt asuti linna pommitama 1942. aastal.

Esimesed rünnakud olid pistelised ja võrreldes hilisematega tagasihoidlikud. Ei ole mingit põhjust arvata, et sel ajal oleks Punaarmee lennuväel olnud eesmärgiks Narva maatasa teha või elanikkonda terroriseerida. Suure tõenäosusega oli venelaste eesmärk kahjustada linna raudteejaama, seal olevaid ronge ja taastatud sildu. Näiteks tegi õhurünnakuid sageli vaid üks pommilennuk, kes heitis linnale kaks kuni viis pommi. Kahjustused neist hajusid üle kogu Narva, kuid reeglina koondusid peamiselt raudteejaama piirkonda. Enamasti pommitati õhtuti, kuigi mõnikord ka keskpäeval.

1942. aasta kokkuvõtteks võib öelda, et olulist kahju ei Saksa sõjaväele ega ka Narvale tekitada ei suudetud. 1943. aastal muutusid venelaste õhurünnakud massilisemaks ja rohkearvulisemaks. Aasta lõpuks oli purustatud maju linnas 156, osaliselt purustatuid 52. Ligi pool neist hoonetest paiknes Joaoru linnaosas. Kokku oli otsese sõjategevuse saabudes Narva 1944. aasta jaanuaris seal hävinud juba üle 200 maja. Kuid enne suurpommitamist 6.–8. märtsil 1944 ei olnud Narva üldsegi mitte sõjas kõige rohkem kannatada saanud Eesti linn, jäädes alla näiteks Tartule.

Kujunenud olukorras otsustasid Saksa sõjaväevõimud Narva jõe liini iga hinna eest kaitsta ja kuna linn jäi otseselt rindejoonele, võeti vastu otsus – Narva tsiviilelanikkond tuleb kiiresti evakueerida rindest kaugemale. Et inimesed ei saaks massiliselt surma sõjategevuses, et nad ei segaks sõjaväelaste tegevust, et Saksa vägesid ei süüdistataks hiljem „inimkilbi“ kasutamises. Pealegi poleks Saksa sõjavägi suutnud hiljem ägedate lahingute ajal tagada 20 000 elaniku eluolu, varustamist vee, toiduainete, kütte ja muu sarnasega. Oli ju talveaeg – seekordne talv ei olnud küll kõige karmim, kuid väga heitlike ilmaoludega.

Vastav käsk avaldati 25. jaanuaril 1944 ja elanikkonnale tehti see teatavaks alates järgmisest päevast politsei abi kasutades. Korralduse järgi tuli tsiviilelanikkonnal ehk siis Narva elanikel 24 tunni jooksul alates 28. jaanuarist kella 12.00 linnast lahkuda lääne poole. Saksa tavade kohaselt ähvardati käsu mittetäitmisel karmide karistustega kuni mahalaskmiseni.

Peab kohe ütlema, et sakslaste puhul oli sõjapäevil selline ähvardamine tavaline, tegelikult Narvas ühtegi inimest maha ei lastud ja lahkumise tähtaegu pikendati. Sõjavägi käitus üldiselt korrektselt ja abistas mingil määral linnast lahkujaid transpordiga, samuti sunniti selliseks abiks ka Eesti Omavalitsust, mis pidi põgenikega edasi tegelema.

Nii Narva kui ka Tallinna pommitamine NSV Liidu lennuväe poolt oli pärast sõja lõppu Nõukogude ajalookirjanduses, ajalehtedes ja mujal tabuteema. Samas ei pidanud Saksa propaganda aastatel 1941–1944 vajalikuks eitada, et Narva sai suvel 1941 kõvasti kannatada Wehrmachti suurtükitulest ja Luftwaffe õhurünnakutest (kaasa arvatud 1941. aasta 15. juuli katastroof, kui õhku lendas Punaarmee laskemoonarong). Lisati vaid juurde, et seejuures sihiti mitte elamuid, vaid raudteejaama ja sildu.

Suurpommitamine algab

Üks põhjus Eesti linnade suuremaks pommitamiseks just 1944. aasta märtsis võis olla asjaolu, et veebruaris oli Punaarmee kauglennuvägi (Aviatsija Dalnego Deistvija ehk ADD) hõivatud Helsingi ja Pihkva ründamisega. Väärib märkimist, et punakotkad pommitasid selle käigus maatasa ka sakslaste käes oleva Pihkva ja hulga teisi Vene linnu, tundmata mingit huvi linnaelanike saatuse vastu. Punaarmee lennuväekoondis pommitas veebruaris kolmel korral ka Helsingit, aga tunduvalt nigelamate tulemustega.

6.–8. märtsi ööl võeti aga ette hävitav õhurünnak Narvale ja 8. märtsi ööl lisaks ka Jõhvile ning Tapale. Kokku osales neis rünnakutes kuni 490 Nõukogude pommilennukit. Kuigi ka Tallinn sai 9. märtsil raskelt kannatada, tabas kõige kurvem saatus ikkagi rindelinna Narvat koos Jaanilinnaga, kaunis barokkstiilis hoonetega linn hävis igaveseks. Õhurünnakud koos suurtükitulega algasid 6. märtsi õhtul ja kestsid vaheaegadega kogu öö. 7. märtsi õhtul ja järgneval ööl rünnati peamiselt Jaanilinna. Narva pommitamises 6.–7. märtsi öödel osales 200 pommilennukit, alla heideti 3600 pommi.

Jaanilinna sillapea juures rindel oli 6. märtsi õhtu olnud suhteliselt vaikne. Vaevalt oli aga pimenenud, kui ida poolt kuuldus tugevat lennukite mootorimürinat, mis kuulutas suurema arvu masinate lähenemist. Saksa õhutõrje astus kohe tegevusse. Oletati, et õhurünnak tehakse kas Jõhvile, Rakverele või Tapale. Kiiresti süttisid aga „jõulupuud“ (valgustusraketid) Narva, Olgino ja Peeterristi kohal ning kohe langesid ka pommid. „Säraküünalde“ asetus näitas, et pommitusobjektideks olid seekord ainult Narva linn ja Tallinna maantee kuni Peeterristini.

Hävitustöö kestis juuli lõpuni

Üksikute vaheaegadega kestis pommitamine kuni 7. märtsi hommikuni, erinevatel andmetel kaheksa kuni 11 tundi. Juba esimese rünnaku aegu tekkisid Narvas tulekahjud, mis kiiresti laienesid. Järgnevatel rünnakutel otsiti ilmselt kohti, mis veel lausa tules polnud. Keskööks oli Narva kohisev leekidemeri, mille kuma valgustas kogu Narva lähemat rinnet. Tulekuma oli näha ka 40 kilomeetri kaugusel Toilas ja Kuremäel. Tohutud suitsupilved tõusid ja vajusid aeglaselt ida poole. Kogu linna ümbrus kattus mitmeks päevaks suitsuvinesse.

Terve järgmise päeva (7. märtsi) möllas linnas tuli, põletades kõik, mis tuld võttis. Vastane ei pidanud leekidemöllu veel küllalt suureks, sest sama päeva õhtul algas pommitamine uuesti. Kogu öö langesid pommid põlevale linnale, seekord oli põhiliseks sihtmärgiks Jaanilinn. Pommitamine kestis üheksa tundi. Lisaks andis võimsa tulelöögi (10 000 mürsku) linna ja Saksa positsioonide pihta 8. märtsil veel Punaarmee suurtükivägi.

Pihta said Hermanni ja Jaanilinna kindlused, purustati ajaloolised ehitised vanalinnas (Raekoja platsil vana apteek, raekoda ja börsihoone) ja linnamuuseum. Põlenud olid Jaani kirik ja õigeusu kirik, kokku varises Soome-Rootsi kiriku torn. Ja muidugi oli hävinud loendamatult elumaju. Kuid sellega hävitustöö paraku ei piirdunud – Narva oli Nõukogude suurtükiväe sihtmärgiks kuni 1944. aasta juuli lõpuni.

PEALTNÄGIJA MÄLESTUSED: „Kõikjal suits ja mürskude lõhkemised…“

Eesti Diviisi sõjakirjasaatja Karl Gailit jälgis õhurünnakut Narva külje alt Sininõmmelt. „Linn oli hästi valgustatud mitmel pool rippuvate „jõulupuudega“ ja ühe lennugrupi rünnak järgnes teisele pea hommikuni. Õhutõrjeüksusi spetsiaalselt linna kaitseks polnud, küll aga tulistasid kõigi üksuste õhutõrjesuurtükid, mis suutsid vastase lennukid hoida kõrgemal, oli ka mõningaid tabamusi.“

Pärast õhurünnakute lõppu üritasid Karl Gailit ja raadioreporter Agu Kask uurida Narva purustuste suurust ja sõitsid oma autoga kohale. „Järgmisel hommikul üritasime uuesti. Öösel oli toimunud uus õhurünnak, kuigi nõrgem, ja linn oli ikka suurtükitule all. Jõudsime masinaga esimeste põlevate, põlenud või pommidest varisenud majade juurde. Terveid hooneid polnud üldse märgata, ka raekoda oli saanud tabamusi, kuid nähtavasti suurtükitulest. Seistes raekoja trepil ja vaadates jõe poole, näis paremal asuv kvartal suure paekivihunnikuna. Kõikjal suits ja mürskude lõhkemised.

Olin ka enne pommitamist Narvas käinud ja harva kohanud üksikuid sõdureid, mitte kunagi eraisikuid. Nüüdki nägime vaid umbes kümmet sõdurit, kes suundusid sillale, linnas ei paistnud olevat tähtsaid objekte. Kogu Saksa sõjajõud näis paiknevat Jaanilinnas või siis hoopis lääne pool. Hermanni kindlus oli suhteliselt vähe kannatanud, Jaanilinna kindluse müürid olid kohati varisenud. Otsustasime minna ka Kreenholmi, kuna teadsime seal olevat mõned Nordlandi ja Nederlandi staabid ja ka ühe Eesti õhutõrjepatarei. Üllatuseks leidsime, et Kreenholm oli peaaegu täiesti terve, sinna olid langenud vaid üksikud pommid ja ka suurtükivägi oli seda vaid vähe tulistanud. Ei tea, kas taheti säästa vabrikuid või arvati Saksa staape ja ladusid asetsevat just Narva vanalinnas…“