“Ma sattusin muusikute seltskonda ja see muutis mu elu täielikult, “ on öelnud Jaanus Nõgisto oma raamatus. Kuid elumuutvaid sündmusi ja on mitmekülgsel loojal teisigi, sest olles ka purjetaja või telerežissöör, ei tea sa iialgi, mida järgmine hetk toob. Jaanus on öelnud, et ta on fatalist – tuleb, mis tuleb.

Kas sina oled ka selline jätkuvalt endale suuri eesmärke seadev mees?

Ma olen juba 68 aastane ja hakata nüüd etendama, et mul on tohutu eesmärk teha aasta pärast kontsert või tulla külavõistlustel purjetamises teiseks – no ei sea enam selliseid sihte. Tegelikult ma olen kogu elu olnud fatalist ja leppinud sellega, mis tuleb, samas pole ka lohisenud kaasa mingisuguse jõevoolu või sõpruskonnaga lihtsalt sellepärast, et mul on seal mugav olla.

Aga tegemist mul jätkub, on paar lõpetamata dokfilmi, oma jahil on vaja teatud töid teha, et minna oma perega väikesele reisile, mida olen lubanud.

Pigem mõtlen tihtilugu hoopis nii, et kas on võimalik seda või teist mitte teha. Sest pole mõtet risustada ühiskondlikku mõtteruumi või füüsilist ruumi asjadega, millesse sa ise lõpuni ei usu.

1973. a said kultusbändi Ruja koosseisu ja tegu oli sinu jaoks loomulikult suure sündmusega. Kuidas see juhtus?

Nagu siin eespool juba mainitud sai, ma olen alati arvanud, et juhusel ja ka irratsionaalsel saatusel on nii minu kui üldse inimeste elus väga suur roll. Ma käisin kümnendas klassis 37. keskkoolis, mida enam ei ole. Mind oli just Pirita koolist välja visatud väga halva käitumise pärast ja selles koolis hakkasin alguses bändi tegema oma klassikaaslastega. Pärast nägin, et nendest vist asja ei saa ja seal ei olnud ka võimalik mängida, sest füüsikaõpetaja võttis kinovõimenduse ära, öeldes, et Nõgisto mängib liiga kõvasti. Ma olen kogu elu väga kõvasti mänginud, kui ma üldse mängin siis kõvasti. Aga mul oli sõpruskond, nt Olav Osolin ja Peeter Annikve, kellega moodustasin ansambli „Aatomitriikraud“ ja me käisime mööda Tallinna peokohti ja küsisime kas võiksime ka paar-kolm lugu mängida.

Ja noh, ega meil üle kolme-nelja loo tegelikult ei olnudki, millest vähemalt pooled olid „Black Sabbath`i“ lood ja neid ma olin õppinud mängima kodus läbi eestiaegse raadio ja mittehäälestuva kitarriga.

Ükskord läksime me kolmekesi peale 10. keskkoolis Nõmmel, kus oli ansambliga „Varjud“. 16. keskkooli bänd ja sinna kuulusid ka Urmas Alender, Tiit Haagma, Urmas Kaljuvee jt ning nende repertuaaris oli ka „Black Sabbath“. Meil lubati lahkelt mängida, sest ega tolle aja kuulsatel bändidel palju lugusid ei olnud….

Mul oli üks oma lugu ka, mille nimi oligi „Aatomitriikraud“, ingliskeelse tekstiga, mis rääkis maailma lõpust. Ma ei mäleta, sest suurt midagi, see võis väga piinlik olla.

Siis saite Alendriga tuttavaks ?

Jah, nende mängude kontekstist sain tol ajal tuntud muusikutega tuttavaks. Paari aasta pärast kutsus Urmas Alender mind ansamblisse Ruja.

Olin kümnendas klassis ja sattusin seltskonda, kus mõnest olin vähemalt kolm aga mõnest ka kuus aastat noorem. Kuna olin noodist kitarri mängimist näinud ehk ainult halvas unenäos, tuli mul see asi muidugi kiiresti ära õppida.

Kui aus olla siis ega ma koolis, 11. klassis, eriti ei käinud. Vedasin ennast sinna alguseks kohale, siis läksin koju, panin oma vana raadio käima, lükkasin pilli sinna taha ja seejärel harjutasin neid lugusid. Ostsin paar noodiraamatut, kitarriõpik oli selleks ajaks ilmunud ja ma omandasin täitsa ise kõik need tarkused, lihtsalt mu tahtmine oli niivõrd suur. Ja mul ei olnud ka millegagi eriti kõrvutada, sest tolleaegne eesti rokkmuusika oli ikka päris lapsekingades veel ja pigem selline kaverite ja haledate koorilauluhäältega tegevus.

Omaaegses “Propelleri” loos “Helinälg” oled koos kitarriga igaveseks laulu sisse pandud. Millal ja kuidas sa hankisid oma esimese Gibsoni kitarri?

Sellega läks veel aastakümneid aega. Esimese kitarri ostsid mulle vanemad, Vene tänaval oli tootmiskoondis „Ühendus“, mis tegi elektrikitarre.

Ja sellega sa läksid Rujasse?

Ei läinud, sest sain juba paari nädala pärast aru, et sellega mängida ei saa, kuna ei häälestunud. Aga vanemad võimaldasid mulle mõndagi ja ma ise kuidagi rehkendasin, vahetasin ringi, vahetasin plaatide, magnetofonide vastu ja mingil hetkel tekkisid mul täiesti normaalsed kitarrid, mis olid küll sotsialismi leerist pärit – Bulgaariast, Ida-Saksamaalt, kusjuures Ida-Saksamaa pillid olid tolleaegses mõõtkavas päris head. Mu pillid vahetusid suhteliselt ruttu. Pidin neid ümber ehitama. Õppisin nendest kätte saama sellist heli nagu mu ettekujutuse järgi tegid „Black Sabbath“, „Deep Purple“ …. Mul ei olnud üldse probleemi mingi sajarublane kidra lahti lammutada, uuesti kokku panna ja sinna helipeadele traati ümber kerida ja lõpuks nagu käima saada. Kui ma läksin Rujasse mängima, oli mul selleks ajaks juba täpselt samasugune kitarr nagu oli mu tolleaegsel iidolil Andres Põldrool. Noh, muidugi, tänapäeval ei võtaks sellist pilli kätte ka.

Aga mis puudutab Gibsonit siis ma olin muidugi piltide pealt ja Soome telekast näinud, mis pillidega mängivad vaba maailma inimesed ja Gibson oli üks nendest. Ja siis kuulsin, et Uno Loobil on müüa üks kitarr, mis talle ei sobi.

Kitarri saamiseks müüsin maha mingid teised pillid ja laenasin ema käest 600 rubla. Aasta oli siis, oletame, 1976 ja oli see ikka superpill , see tähendas, et sa oled ikka kõva mees ja pead oskama mängida.

Aga päris esimene Gibson jõudis minu ellu alles 1987. aastal, kui ma olin Rujaga tuuril Venemaal. Mari ANSV-s on selline linn nagu Joškar-Ola. Seal lõppes Ruja jaoks mingi 40 kontserdiline sessioon ja me sattusime ühte hotelli tollal tuntud ungari bändiga Gemini. Tutvusin nende kitarristiga, kes oli tore poiss, ent suutis ühel õhtul raskes peomeeleolus oma kitarri ära lõhkuda. Les Paul Gibson De Luxil murdus kael, mul oli tollal Fender ja andsin selle talle, et ta mängida saaks. Gibsoni tükid aga võtsin kaasa, tõin Tallinnasse ja maksin parandamise eest 20 rubla. Tänapäeval maksaks pill umbes 60 000 eurot. Ma mängisin sellega mõned aastad, müüsin siis rahahädas 90ndate aastate alguses maha kui rokkmuusikutel üldse enam mingit tööd ei olnud ja elasin sellest järgmised paar aastat. Selline on saatus, selline on elu ja selline oli see pill, mis mu kätte sattus.

Seda mõju, mida Rujas mängimine ja bändikaaslased sulle avaldasid, pole vist lihtne lühidalt kokku võtta. Aga siiski – kui erinev inimene sinust võrreldes eelnevaga ikkagi sai?

Tollel ajal oli ju Eestis sadu ansambleid, kes mängisid muuseas ka tantsuks süldipidudel, nii et Ruja kogu kontsept oli ju täiesti totaalselt erinev. Ruja on alati olnud täiesti kõrval nö eesti muusika mainstreamist, meile on küll järgnenud mõningad tegelased, mõningad bändid. Aga see, mille lõi Rein Rannap konservatooriumi esimese-teise kursuse üliõpilasena, kannustas ka mind. Vaimsus, eesmärk luua eesti originaalset rokkmuusikat eesti keeles pani mindki sedamoodi mõtlema ja mängima. Kuigi me võtsime šnitti ka „Led Zeppelinist“ , „Jes`ist“, eeskujuks oli ka „Genesis“. Ühel hetkel ma ei tundnud niivõrd huvi enda kui kitarrimängija tehniliste oskuste parandamise vastu, vaid tahtsin kaasa rääkida muusika loomises.

Võib-olla see on viga, võib-olla oleks pidanud rohkem üritama õppida. Minu ebaõnn on see, et ma pole kunagi sattunud mängima bändis, kus on teine kitarrimängija veel, ma olen pidanud üksi hakkama saama, võitlema, kaastööd tegema, looma midagi koos klahvpillimängijatega Rannapi, Kappeli, Garšnekiga. Klahvpill on siiski täiesti teine maailm ja selle kandmiseks kitarrimängu peab olema teine mõtlemine.

Kui nüüd muusika natuke kõrvale nihutada ja tulla vaimsuse juurde, mis Rujas vägagi olemas oli siis mil moel see avaldus ja kuidas end selles kontekstis tundsid?

Noh, kui ma oleks olnud päris lapsuke, ullike, nagu mõnikord on püütud mõista anda, siis ilmselt poleks mind võetud sinna mängima. Olin ju muusika hariduse mõttes nendest kaks sammu maas aga see vahe muutus väga ruttu, sest mu tahtmine oli väga suur. 

Teisest küljest aga oli minu kodu maast laeni täis raamatuid, mida mu isa kollektsioneeris. Minu lapsepõlv möödus raamatuid lugedes, tänapäeval on seda raske ette kujutada – lapsed istuvad telefonis või arvutis. Mängivad mänge või siis paremal juhul loevad sealt midagi. Aga minu elu, enne kui tuli Ruja, möödus tõepoolest raamatuid lugedes. Ja tänu sellele võis minu lugemus, intellektuaalsus olla ehk teistest bändiliikmetest paar sammu ees. Olin näiteks Artur Alliksaare, Heiti Talviku, Jüri Üdi, hilisemalt Juhan Viidingu ja Hando Runneli loominguga tuttav juba enne, kui ma hakkasin Rujas mängima. Ühesõnaga – mul ei olnud raske selles seltskonnas kaasa mängida ja kaasa rääkida intellektuaalsetel teemadel.

2016. a ilmus sinu elulooraamat “Vaatan korraks tagasi”, mis on väga avameelne. Lugejale avaneb seal mõistagi ka Ruja lugu kogu oma ilus ja valus.

Tiina Lang, kes selle raamatu koostas, tahtis minuga lihtsalt päevakajalist intervjuud teha ja kui me sattusime rääkima siis ta arvas, et peaks ka raamatu tegema. Mina olin väga skeptiline ja mõtlesin, et keda selline asi võiks huvitada. Elulooraamat kirjutatakse tavaliselt post mortem, seda kirjutab keegi teine.

Ruja oli raamatu ilmumise ajaks juba ammu oma tegevuse lõpetanud, see sündis 1994. aastal, siis kui Estonia põhja läks Urmas Alenderiga. Ma olen alati väitnud, et Ruja andis viimase kontserdi, kui ma ei eksi, 16. oktoobril 1994.

Samamoodi nagu Led Zeppelin lõpetas tegevuse pärast seda, kui nende trummimängija siit maailmast lahkus, oli minu kindel seisukoht, et Ruja ilmasammas on Urmas Alender. Pole olemas lauljat, kes suudaks teda asendada .Ruja tegevus kestis ikkagi ühtekokku 18 aastat, mida on väga palju.

Ja näiteks mina ei arva, et kui bänd 50 aastat vana, siis oleks ta kuidagi eriti hea. Me elame siiski tänases päevas ja mineviku saavutuste peal parasiteerimine on naeruväärne.

Margus Kappel, kelle seltskonda väga hindan, on öelnud, et popmuusikas on 98 protsenti täielik p..sk aga selle kahe protsendi nimel maksab pingutada. Ja ma ei hakka ütlema, et Ruja kuulub eesti muusikaloos nüüd selle kahe protsendi hulka, aga kui mingi murdosa sellest on, siis pole mu askeldamine muusikas päris asjatu olnud.

Sinu kohta võib öelda, et oled hingelt režissöör. Lõpetasid 1978. a TPedI näitejuhtimise erialal ja esimene töökoht oli ETV-s režissööri assistent. Edaspidi ka ETV ja TV3 pearežissöör. Kas võib öelda, et lisaks Rujale said ka Pedast omamoodi tiivad edaspidiseks eluks?

Ma sattusin Tallinna Pedagoogilise Instituuti täiesti juhuslikult, mul oli tegelikult plaan minna tolleaegsesse konservatooriumisse. Tahtsin minna õppima muusikapedagoogikat, ma kujutasin ette, et saan hakkama seal selle diktaadi ja sisseastumiskatsetega muusikapedagoogika tasemel, aga üks lähiminevikust pärit eluseik tühistas selle plaani juba eos. Nimelt jäin ma keskkooli ajal vahele nõukavastase kirjanduse levitamisega ja pärast ülekuulamist Pagari tänaval öeldi mulle, et sa, poiss, lähed sõjaväkke, mitte ülikooli!

Aga juhuslikult oli Pedagoogiline Instituut ainuke koht, kus nad ilmselt polnud seda paberit saanud. Ja vastuvõtukomisjonis oli üks legendaarne purjetamiskohtunik ning vana tuttav Mall Poola. Ma ei usu, et ma oma abitut luuletust lugedes või mingit proosakatkendit ette kandes kuidagi sadadest teistest inimestest eraldusin või kuidagi andekam välja nägin.

Igal juhul olin vaba nõukogude sõjaväest, kust ma poleks võib-olla üldse terve nahaga pääsenud. Ja kuigi ma sattusin pedasse juhuslikult, siis edaspidi ma võtsin seda väga tõsiselt õppides seda, mida läheb vaja igal inimesel mitte ainult elus, vaid ka muusikul laval. Mina küll pole laval kunagi mänginud mingit rolli või kehastanud mingit kangelast, olen saanud laval olla ma ise.

Õppisin selgeks ka vene keele, mida ma enne instituuti tulekut eriti ei osanud. Vene kirjandust andis meile ka Aksel Küngas. Noh see võib tänapäeval tunduda küll võrdlemisi tülgastava distsipliinina, kuid on tegelikult väga huvitav osa maailmast ja Aksel suutis seda väga-väga põnevalt anda.

Läksid pärast lõpetamist tööle Eesti Televisiooni, paljude jaoks unistuste kohta. Kuidas see sündis?

Ma lõpetasin oma kursuse cum laude kiitusega, mul oli võimalus töökohta valida ja valisin Eesti Televisiooni. Samas ma seda väga tõsiselt ei võtnud, arvasin siiski tolleks ajaks, et ma olen elukutseline muusik, küllap see lõpeb kusagil Rujaga, Eesti Filharmoonias näiteks. Aga ma sattusin Eesti Televisiooni muusikasaadete toimetusse, kus olid väga põnevad inimesed, kes olid lõpetanud konservatooriumi muusikateadlastena, viiuli või kontrabassimängijatena. Jüri Tallinn oli see, kes tegelikult äratas minus tõsise huvi muusika režii vastu. Sest enne teda tehti muusikarežiid niimoodi lõdva randmega. Ei tundnud operaatorid ega režissöörid ei muusikainstrumente ega ka seda, kuidas muusika on üles ehitatud.

Õppisin partituuri lugema, analüüsima, tooma pildis välja seda, mis on oluline jne. põhjus, miks ma tegin põhiliselt süvamuusikasaateid, oli see, et rokkarina olnuks ju veider hakata dikteerima maitset, upitama midagi popmuusika valdkonnast. Ma distantseerisin ennast kohe 100 protsenti sellest asjast ja tegelesin süvamuusikaga.

Kuidas tuli sinu ellu purjetamine?

Purjetamine on selline asi, millest minu elu tegelikult algas, minu teadlik elu, jättes siinkohal oma lapsepõlve ja lasteaia pisut kõrvale. Olin Saksa Gümnaasiumi eelkäija Tallinna 42. keskkooli 2. klassi poiss, kui ühel ilusal päeval astus klassiruumi üks inglise džentelmeni moodi härrasmees, kes oli maale toonud paadiklassi nimega „Optimist“. Härrasmees oli Eesti kõigi aegade legendaarseim purjetamistreener Taavi Org. „Optimist“ aga on selline paadiklass, millega õpivad purjetama miljonid lapsed ka tänapäeva maailmas. See on kõige levinum. Taavi Org oli just loonud Kalevi Jahtklubi juures noorte purjetajate grupi, sest noorte purjetamist tol ajal ei olnud. Ainuke, kes selles klassis Piritale ilmus ja jäi, olin mina. Ja see hõlmas kogu minu maailma kuni sain 17 aastaseks ja hakkasin mängima ansamblis Ruja. Aga eelnevalt kõik minu suved, kogu minu olemus oli pühendatud sellele, et minust saaks väga hea purjetaja. Ma tulin omas klassis esimeseks Nõukogude Liidu meistriks, olin mitmekordne Eesti meister. Tänapäeval ei tähenda see absoluutselt mitte midagi, sest Eesti purjetajate hulgas on kümneid maailmameistreid, Euroopa meistreid nii noorte kui avamere purjetamise klassides aga tollal ma olin esimene, kes sai nö märgi kirja. Inglastel on üks selline ütlemine, et härrasmehel peaks olema kaks klubi – üks, kus ta käib ja teine, kus ta mitte kunagi ei käi. Minul on vedanud, mul on üks klubi, kuhu ma võin alati sisse minna ja see on tõesti nagu minu kodu. Ma tunnen seal peaaegu kõiki, mind tuntakse, mul on seal moraalne õigus olla ja isegi midagi ütelda. Ma tihtilugu küll seda ei tee, sest minust on palju palju targemaid inimesi. Aga kuivõrd mul on ka endal jaht, millega ma käin kas perega sõitmas või teinekord küla võidusõitu sõitmas siis ma tunnen ennast seal tõesti nagu kodus. Ja veider on see, et ma alustasin sealt ja praeguses elustaadiumis jõudsin tagasi sinna, kus ma alustasin. See on väga armas tunne, selle üle ma olen isegi natuke uhke.

Sinu kui tubli purjetaja tippsündmuseks sai purjejaht Lennuki meeskonnaga liitumine 1999. aastal. Uhke ettevõtmine kandis teadupärast nime “Eesti lipp ümber maailma”. Kuidas sina selle jahi pardale sattusid?

No ma hoidsin sellel projektil silma peal päris algusest saadik, tundsin mitmeid nendest meeskonnaliikmetest, näiteks Mart Saarsod, kelle õpetajaks oli sarnaselt mulle samuti Taavi Org. Aarne Tuisk oli Haapsalu purjetaja, teda teadsin ka. Võib öelda, et kogu Eesti purjetamismaailm hoidis sellel projektil pilku peal. Mina sattusin sellesse juhuslikult, pärast vestlust Mart Saarso ja Aarne Tuisuga. Nimelt ütlesin ühel kohtumisel, et sellest saaks teha jube kihvti filmi ja tohutu meediasündmuse, ma võiksin selles osas aidata. Pealegi on lapsest peale olnud üks mu unistusi sõita purjejahiga ümber Kap Hoorni, mis on purjetamismaailmas samasugune eneseületus ja märk nagu kõikide maailma kõige kõrgemate mäetippude vallutamine. See tähendab midagi! Tiit Pruuli oli selle protsessi vedaja nii finants kui logistika vallas. Pärast seda kui mulle oli tehtud ettepanek kaasa lüüa, kirjutasin projekti, olin sellel ajal Eesti Televisiooni pearežissöör. Mulle öeldi, et jah, teeme ära. Ja neljaosaline sari tuli! Ma ei ole kunagi ise operaatori tööd teinud, aga seal tuli teha ja ma sain sellega hakkama.

Elu tipphetki on ronida Kap Hoorni traaversis jahi „Lennuk“ masti, see on selline 12 meetri kõrgune mast. Mind tõmmati kaameraga masti ülemistele saalingutele filmima, laev kõikus edasi-tagasi. Tegin esimest korda elus sellise liikuva selfie ja reportaaži seal toimuvast. Maailmas on vähe neid, kes on seda sealkandis laeva mastis kõikudes teinud. Tegelikult olen ma võrdlemisi külma närviga mees. Aga kui olin lõpetamas viimast lauset oma ette väljamõeldud tekstist, läks mul korraks pisar jooksma. Ma ei ole kunagi lasknud laval emotsioonidel enda üle kontrolli haarata. See aga oli hetk, kus ma korraks kaotasin enesevalitsuse. Aga seda oli ausalt öeldes pärast montaažis armas vaadata ja ma jätsin episoodi sinna filmi sisse.

Ja väike Eesti oli maailmas jälle tükk maad kuulsam.

No ma ei tea, kas ta maailmas nüüd jälle kuulsam oli, tegelikult sõidab ümber maailma igal aastal permanentselt 30-40 Soome pensionäri. Tänapäeva mõõtkavas ei ole ümbermaailmareis midagi erakordset. Kui vaba inimene vabal maal tahab, siis ta võtabki kätte ja teeb selle ära. Aga asi on selles, et „Lennuk“ tegi nö selle otsa lahti, alati on tähtis olla milleski esimene. Tänaseks on ümber maailma oma jahtidega purjetanud juba kümned Eesti purjetajad, eks. Oma perega, kahekesi või kolmekesi, kellest kolmas liige on näiteks kass ja niimoodi peabki olema. Maailm on täna lahti. Me saame sõita vaba Eesti lipu all. Meil on täpselt samasugused õigused peatuda maailma kõikides sadamates nagu ameerika purjetajal või saksa purjetajal.

Sul on neli toredat last. Millega nad täna tegelevad ja kas sa oled sellega rahul?

Mul endal on olnud õnn üles kasvada perekonnas, kus mul on lastud teha seda, mida tahan. Ma ei ole väga mingit pätti teinud ja minu lapsed on selles mõttes nagu minusse. Kõige vanem, Jan Erik, on firmas „Kuukulgur“ režissöör, teeb reklaame, tänaseks on ta teinud ka oma esimese mängufilmi. Minu teine poeg, Joonatan, on Tallinna Ülikooli politoloogia filosoofia doktor, tal on intellektuaalsed huvid ja mul on hea meel, et need on minult talle edasi kandunud. Robin on elukutseline maalikunstnik, ta on lõpetanud Kunstiakadeemia ja on löönud üle meie Hiiumaa elamise, ehitanud sinna kunstistuudio ja tegeleb seal suurte maalidega. Mu pesamuna Roosi Natali lõpetas Tallinna Balletikooli, praegu tantsib ühes tantsutrupis ja on osanik firmas, mis müüb selliseid lohesid, millega sõidetakse taevas ja merel. Mina ei ole kunagi tahtnud end välja elada oma laste kaudu. Nii nagu mulle on võimaldatud vabadust, pole ka mina kunagi lutitanud või sundinud oma lapsi vägisi tegelema asjadega, mis nendele võib-olla üldse korda ei lähe. Ja ma arvan, et tänu sellele olen mina õnnelik ja on ka nemad. Ma loodan ja arvan millegipärast, et nad peavad minust lugu just sellepärast.

Kellega koos sa täna esined?

Naljakas on see, et Ruja seltskonnast on jäänud kokku selline bänd nagu Led R. Andsime paar kontserti Led Zeppelini muusikast, seda töödeldes, ja mina kutsusin sinna juurde Narva sümfooniaorkestri. Nõnda me siis aeg-ajalt mängime niimoodi ja meie lähim esinemine on 15. juunil Varbola maalinnuses, kus me anname tasuta kontserdi ehk mängime julgelt kaks ja pool tundi Led Zeppelini kõige ägedamaid asju. Aga niisugune igapäevane töö on mul härrasmehega, kelle nimi on Tõnu Timm, meie bändi nimi ongi Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm. Ja seal me teeme siis omaloomingulisi asju, oleme välja andnud kaks plaati ja kolmas on praegu pooleli, ootab Tõnu panust sellesse. See on see, millega ma tegelen igapäevaselt. Üldiselt tegelen muusikaga ka siis, kui ma seda parasjagu ei mängi, ma mõtlen selle peale kogu aeg. Hiljuti tegin muusika filmi „Kaka ja kevad“ frikadellide ja pelmeenide osale, väga naljakas töö oli koos Margus Kappeliga, kelle ma palkasin sinna klaverimängijaks. Nii või teisiti, ma tegelen nende asjadega, milleks mulle on natuke annet antud ja tänu millele ma saan oma arved makstud ja pere üleval peetud. Nii on.

Mis teeb Hiiumaa sulle oluliseks? Ehkki, liiga sageli pole teil vist võimalik kohtuda?

Oluliseks teeb see, et minu juured on sealt pärit. Minu esivanem ilmus sinna 1704. aastal kusagilt Preisimaalt, oli seal mõnda aega suursadama tollikontrolöri abi. Ja siis võttis endale eesti soost naise. Ei, …. tema võttis veel saksa soost, aga tema laps võttis eesti soost naise ja kolis Kõppu. Ja sealt on need juured pärit ja minu ema on näiteks sündinud Hiiumaal. Ma lugesin kokku kaheksa põlvkonda eestlasi, kes on seal sündinud-kasvanud. Mehed on olnud meresõitjad, kaptenid, tüürimehed, mõned ka laevaomanikud, naiste pärusmaaks on olnud majapidamine. Mina kolisin sinna juba 27 aastat tagasi ja olen sinna ka jäänud. Võin uhkustada, et mul on kaks kodu – on Hiiumaa oma, mis on hingele ja teine, kus ma talvitun, asub Viimsis.

Oled päris ükk aega üsna tõsiselt pidanud mõtlema oma tervisele. Oled sellest ka midagi õppinud?

Ei ole. Ausalt öeldes, teatud vanusega kaasnevad teatud hädad, eks ole. See, et mu liigesed annavad tunda 68 aastaselt, on üldse ime. Mul on õnnestunud elada kõvasti vanemaks, kui mu isa elas. Järelikult mu geenid on pärit Hiiumaalt, nemad elasid kaua. Ma olen fatalist, ma ei saa, sinna midagi parata. Mingisuguse uhuu, jabadabaduu, reikitamise ja mediteerimisega oma eluiga ja oma liigeste olukorda parandada ei saa, see on aamen kirikus. Selge on ka see, et nooruses, kui mina purjetama hakkasin, tormiriideid ja veekindlaid riideid ei olnud, meil olid uhutud teksapüksid ja valged Põhjala tennised ja see oli kõik, mis meil oli. Aga tihtilugu olime päevad läbi märjas ja külmas ning küllap see on ka põhjus, miks praegu liigesed tunda annavad. Õnneks midagi muud pole ja ma väga ei muretse selle pärast, ehk teisisõnu – kui tuleb ükskord aeg ette võtta teekond maakera sisemusse, siis seal võib ka väga huvitav olla, eks paistab.