Kaks nädalat nägi Maria-Ann vaeva ainult sisseelamisega. Ta pidi hankima korteri – seda sai aga teha alles Washingtonis, seega elas ta alguses kohaliku eestlase tühjalt seisvas korteris ja Airbnb-s. Samuti hankis ta tervisekindlustuse, mida sai samuti teha alles kohapeal, sest selleks oli vaja aadressi. Selleks aga, et saaks korteri üürile võtta, tuleb läbida krediidikontroll. Ent see polnud võimalik, sest ERR oli välisettevõte ja Ameerika süsteem ei registreerinud seda. Maria-Ann pidi pikalt selgitama, et töötab ikkagi päris firmas.

Maria-Annil vedas. Ta sai aastaks üürile pisikese kahetoalise korteri kesklinnast 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel Adams Morgani nimelises linnaosas. See kant kubiseb kohvikutest ja restoranidest, kiviviske kaugusel on loomaaed ja rohelus. Maria-Ann jäi sinna siiski kõigest aastaks, sest kui öösel kella kolmest valgus rahvas baaridest tänavale, kostis melu tema korterisse.

 

Maria-Ann oli kodust 7000 kilomeetri kaugusel täiesti üksi. Ja kuigi selle eest olid eelmised korrespondendid hoiatanud, tabas teda koduigatsus. Asja tegi veelgi hullemaks ajavahe. Kui Maria-Annil tekkiski päevas auk, et lähedastega vestelda, siis need juba magasid. „Mu vanemad lähevad teinekord juba enne AK-d magama,“ ütleb ta. Tihtipeale sai kodustega pikemalt muljeid vahetada alles nädalavahetusel. „Õnneks on mu vanaema väga kaasaegne ja oskab nutitelefoni kasutada.“

 

Ameerikas polnud ka ühtegi kolleegi ega kontorit, kuhu minna. „Kuidas siis leida inimesi, kellega suhelda?“ märgib ta. „Suhtlusringkonda on äärmiselt keeruline tekitada. See tekitabki isoleeritud tunde, et oled täiesti üksi ja tuge pole.“

Lihtne oleks jääda nelja seina vahele nukrutsema, kuid Maria-Ann võttis end kätte ja läks nädalavahetusel kodutänava restorani bändi kuulama. Ja kohtuski kuu pärast Washingtoni jõudmist oma praeguse elukaaslase, energeetikavallas töötava Darekiga, kellest sai edaspidi tõeline tugi. Kas või siis, kui oli vaja uus korter üürida. „Kuna ta on kohalik, võttis edaspidi taustakontrollid enda peale. Darekil on Ameerika isikukood ja sissetulek, mida on võimalik kontrollida. Kõik sujus paremini.“ Darek võttis Maria-Anni oma pere- ja sõpruskonda.

Samuti abistas Darek vajaduse korral kiiremal tööpäeval, käies Maria-Anniga intervjuudel kaasas. Näiteks hoidis statiivi või sõidutas Maria-Anni võõras linnas ühest kohast teise. Ameerikas on vahemaad pisut pikemad kui Eestis. Kui näiteks tuli minna Pittsburghi lugu tegema, oli suureks abiks, kui Darek üüris kohapeal auto, sest oli vaja öösel mägedes sõita. Ja autota on keeruline liigelda. Kuigi üldiselt pääseb rongiga või metroo kaudu kõikjale ligi ja häda korral aitavat hädast välja Uber.

Alguses üritas Maria-Ann end ka Eestis toimuvaga kursis hoida, kuid peagi lülitus ta ümber kohalikule meediale. Siiani annab ta telefon märku, kui mõni veebiväljaanne, näiteks CNN, Politico või BBC, olulise loo avaldab. „Ärgates oli pikk rida uudiseid ees,“ märgib Maria-Ann. Ta hekseldas läbi pika uudisvoo, üritades leida sellist aspekti, mis võiks eestlastele korda minna. Alguses oli infot pisut liiga palju ja selle läbikammimine oli korralik ettevõtmine – eriti kui ta soovis hoida uudist tasakaalus. Aga tasapisi näris ta end sellest läbi. „Lugu tehes kujutasin ette, et räägin sellest oma vanaemale.“

Iga loo tegi Maria-Ann algusest lõpuni ise. Ta otsis sobiva teema ja rääkijad. Vajalikku inimest oli keeruline tabada, sest kõik käis meilitsi. „Seda on aga lihtne ignoreerida,“ märgib ta. „Telefonis võtad vähemalt esimese kõne vastu ja kuulad ära, mida inimene räägib.“ Iseasi, kas Ameerikas üldse sooviks keegi Eesti televisioonile midagi kommenteerida. Kord proovis Maria-Ann tabada üht põllumeest. Ta saatis talle meili ja seejärel veel kaks, aga vastust ei laekunud. Siis leidis ta numbri. Mees isegi vastas telefonile, aga kui kuulis, kellega tegemist, pani toru hargile.

Kõige intensiivsem oli valmiseelne ja -järgne aeg. „Kolm nädalat enne valimisi pidin väga palju tootma: käima eri kohtades, reisima palju,“ sõnab Maria-Ann. „Jälle uus koht, piirkond, jälle uued inimesed. Iga päev pead justkui otsast alustama.“ Ehkki ta tegi muidu kõike üksi, lisandus valimiste ajal talle õnneks kaameramees.

 

Kõige keerulisem oli aga teadmine, et kogu vastutus lasub tal endal. „Lähed võttele ja keegi otsustab viimasel minutil, et ei saa rääkida,“ toob ta esile. „Kuklas kerib: keegi on selle eest maksnud, ma olen kohale tulnud, aga intervjuud pole. Kust ma leian 24 tunni jooksul teise rääkija, äkki läheb reis tühja?“ Kord oli kokku lepitud hommikune intervjuu New Yorgis ja õhtune Washingtonis (bussiga sõidab ühest linnast teise viis tundi, aga rongiga 3,5). „Esimene intervjuu aga venis ja läks üle. Õnneks leidsin viimase hetke rongipileti.“ Ta jõudis napilt kohale.

Kaamerat kandis ta intervjuule minnes käe otsas. „Puhtalt seepärast, et see oleks kogu aeg mu kõrval,“ sõnab ta. „Kui keegi tulebki seda mu käest ära kiskuma, virutan statiiviga.“

Maria-Ann suhtus siis ja suhtub praegugi kõigisse intervjueeritavatesse ühtmoodi: vahet pole, kas räägib väikelinna lihttöölise või Ameerika presidendi Donald Trumpiga, kellelt ta viis aastat tagasi pressikonverentsil küsis, kuidas too Vladimir Putinisse suhtub.

Maria-Annil on arvutis eraldi kaust, kus hoiab oma lahtikirjutatud lugusid, videopilti pole vaja, seda arhiveeritakse Tallinnas. Kokku on neid üle tuhande. Peamine mõte seisneb selles, et kui mõni teema kerkib taas esile, siis ta teab, kuidas on varem mõnd väljendit või seadust tõlkinud, et püsiks ühtne stiil. „Teistpidi on hea vaadata, mida olen teinud,“ märgib ta.

 

Stressi tekitas see, kui tehnika vedas alt. „Näiteks kukub 4G ära või olen eetris, aga ei tea seda – siis inimesed ei mõtle, et see on tehniline viga, vaid vaatavad mulle otsa. Vaatajad pole rumalad ja saavad aru, kui midagi on valesti. Olen mõistnud, et olukorra teeb lihtsamaks see, kui ütlen, milles viga. Pole mõtet hakata varjama.“ Ja ta ongi vabandanud, kui tal on kõrvus kajanud, nii et on tulnud klapid ära võtta. „Kui hakkad varjama, läheb asi hullemaks, inimesed lülitavad end välja.“

Maria-Ann kartis Ameerikasse minnes, et kaotab korrektse eesti keele oskuse. „Et hakkan rääkima aktsendiga või toon ingliskeelseid sõnu sisse,“ ütleb ta. Ehkki ta ei pane enne otselülitust endale teksti kirja, mõtleb ta põhjalikult läbi, millest kavatseb rääkida. „Kui tekibki paus, siis seepärast, et olen aru saanud, et hakkan sõnu kordama. Loomulikus kõnes kordavad end inimesed väga palju, aga vähemalt „Aktuaalses kaameras“ üritame võimalikult puhast eesti keelt rääkida – niimoodi, et ei kokuta.“ Selleks aeglustub pisut ka rääkimise tempo. „Siis jõuab mõte järele,“ selgitab ta.

 

Kui Ameerikas töötades kippuski teinekord mõni väljend ununema, võttis Maria-Ann Rohemäe ette kõikvõimsa interneti, et leida õige eestikeelne vaste. „Aitas seegi, et kirjutasin iga päev eestikeelseid lugusid ja tõlkisin raadio tarbeks intervjuud eesti keelde,“ sõnab ta.

Talle näib, et eestlased võtavad liiga kergesti välismaiseid väljendeid üle. „Ei tea, kas seepärast, et eriti just noored vaatavad TikTokki ja YouTube’i ja üritavad matkida neid, kes on neile eeskujuks, ning keeleline osa käib selle juurde?“ arutleb ta. „Olen näinud, et kaks noort eestlast kõnnivad tänaval ja räägivad omavahel inglise keeles. Miks nad seda teevad?“

Jaanuaris võttis Maria-Annilt Ameerika reporteri teatepulga üle Laura Kalam. Ehkki Maria-Ann on nüüd ametlikult tagasi, on ta elu veel jagatud Eesti ja Ameerika vahel, kus elab tema kallim Darek. Osa asjugi on veel endises elukohas, Eestisse naasis ta peamiselt rõivaste ja ilutoodetega. Teine kodu ootas teda Tallinnas – korter, mille ostis aastaid tagasi ja andis Ameerikas viibimise ajaks üürile. „Üritame praegu elukorraldust paika panna,“ ütleb Maria-Ann.

Suveni käib Darek üle kuu Eestis. Veebruariski viibis ta siin.

Maria-Ann tunnistab, et esiotsa oli tal keeruline Eestis toimuvasse sisse elada. Isegi õpetajate streik ja sellele eelnenud poliitilised arutelud olid temast mööda läinud. Õnneks ei pidanud ta tööle naastes seda kajastama. „Igasuguste poliitiliste teemade puhul on hea, kui juba tead tausta,“ sõnab ta. „Ma ei tundnud, et oleksin õpetajate streigi puhul väga pädev, mul on väga hea meel, et toimetuses leidub inimesi, kes on selles pädevamad.“

 

Küll aga on ta jõudnud kajastada Ukrainat, sõjateemat, majandust ja küberrünnakuid. Seejuures lood n-ö jooksevad talle sisse. Mõnel hommikul pole tal tööle minnes õrna aimugi, millega peab end tol päeval kurssi viima ja mida kajastama. Aga kogu vajalik info peaks ideaalis mahtuma kahte saateminutisse. „Pole mõtet koguda materjali, mida eetrisse ei pane,“ ütleb ta. „Tean ju enam-vähem, millest inimene võiks rääkida.“

Kuigi Maria-Ann ei hoia end Ameerikas toimuvaga enam süvitsi kursis, jälgib ta seda siiski. „Praegu vaieldakse kongressis peamiselt Ukrainale abi andmise üle, valmistudes valimisteks, on valimiste aasta,“ sõnab ta. „See on peamine teema, mis mõjutab ka väiksemaid.“

CNN-i, BBC ja teiste kanalite uudised tulevad talle endiselt telefoni. „Nüüd ehk peaks need märguanded kinni panema,“ mõtiskleb Maria-Ann.