Laristab memmeke sellele ja tollele, kõiksugu asju ostab kokku, aga vot mida ei leia – musta kalamarja pole kuskil!

“Mis nüüd teha?!” mõtleb memmeke. “Oi, aga mul ju meheraasuke jahimees, panen partide küttimiseks mõeldud haavlid lauale, need ju sarnased mustale kalamarjale!”

Ja nii ta teebki!

Pidu möödub imeliselt, kuniks memmeke läheb keldrisse tordi järele.

Tuleb lauda tagasi ja vaatab kohkumusega – haavlikauss on tühi!

Järgmisel hommikul hakkab memmeke sõbrannasid läbi helistama.

“No tere, Leida, kuidas pidu oli su meelest?”

“Väga imeline, kõik maitses oivaliselt!” kiidab Leida.

“Kas hommikul oli kõik korras?”

“Korras, korras, pea ainult tuikas veinist veidi!”

“No selge! Ole terve!”

Ja memmeke helistab järgmisele.

“No tere, Selma, kuidas pidu meeldis ka?”

“Väga tore oli, tort mekkis lausa suussulavalt!” kiidab Selma.

“Aitäh! Hommikul oli ka kõik hästi?”

“Jaa, kõik ilusti!”

“No kena, olge tublid!”

Ja memmeke helistab järgmisele:

“No tere, Silvi! Kas jäid peoga rahule?”

“Oi, muidugi!” kiidab Silvi.

“Ja hommikul… Kõik tipsen-topsen?”

“Jah, ei saa kurta. Ahjaa, üks imelik asi siiski juhtus!” nendib Silvi.

“Nonii… Mis juhtus?!” küsib memmeke kohkunult.

“Ah, tead suurt muud midagi, aga hommikul Aksel peeretas nii, et kardin rebenes ribadeks ja kass kukkus end oimetuks!