Asser on nõus sellega, et planeeritud teadusraha ei jõua tõepoolest nende juurde, kuhu ta peaks jõudma.
“Hetkeseis on tõepoolest selline, et riigil ei ole olnud võimekust seda raha teadussüsteemi viia. Kuigi ma julgen kinnitada, et vajadus selleks on olemas, samamoodi on ka võimekus olemas süsteemi sees, aga praegune kehtestatud kord seda ei taga [et see jõuaks teadusesse]. Sellest ühest protsendist, mis meil 2022. aastal esimest korda oli, tagantjärele vaadates jõudis tegelikult alla 0,8 protsendi sinna,” rääkis Asser. Ta lisas, et tal ei ole andmeid 2023. aasta kohta,
aga suure tõenäosusega oli see protsent samalaadne ka 2023. aastal.
Põhjusi, miks raha alla ei jõua sellises mahus õigesse kohta, on mitu. “Üks nendest on, et planeerimine käib üheaastaste tsüklitena ja seega ministeeriumid peavad mõtlema lühikeste ja killustatud tegevust raamides, kuidas seda potentsiaalset ressurssi kasutada,” rääkis Asser.
Ta lisas, et selle taga on teadus-arendusnõukogu otsus selle raha kasutamise kohta, et lisanduvatest summadest 40 protsenti läheb haridus- ja teadusministeeriumi meetmetesse, 40 protsenti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi meetmetesse ja 20 protsenti jääb siis eri ministeeriumite teadusmeetmete rakendamiseks. “Sellise jaotuse juures ei jõua raha ülikoolide juurde baasteaduse tegemiseks või baassüsteemi üleval hoidmiseks,” ütles Asser.
Ta lisas, et kolmas põhjus on see, et ka tõukefondide vahendid, mis on ka arvestatud selle ühe protsendi sisse, siis nende kasutamine on üle kivide
ja kändude olnud on küll planeeritud, aga täiesti võimalik, et mitte kõik ei jõuagi teadusesse.
Tema sõnul jagatakse ressurss, mis võiks minna Eesti ülikoolidele vajalikeks tegevusteks, ära 80 000-euroste üksikhangetena, samal ajal kui ülikoolid ja
teadlased tahaksid teha mitmeaastaseid plaane ja rahastusega saada kindlust mitme aasta peale.
Selline raha jagamise kord halvendab iga aasta seda olukorda, mis ülikoolides on. “Praegu jõuab ülikoolidesse keskeltläbi või isegi vähem kui 20 protsenti baasraha ja enamik ehk siis 60 protsenti läheb eri ministeeriumitesse, kus on lühikesed projektid. Kui see jätkub niimoodi, siis see ei ole jätkusuutlik,” rääkis Asser.
“Kindlasti on selles süsteemis vaja muudatust. Ülikoolid on tegelikult ka teinud
teadus-arendusnõukogus ettepanekuid, et praegune kuhjuvalt kasutamata ressurss tuleks kasutada ära ülikoolide baasfinantseerimise tugevdamiseks. Tartu Ülikoolis on teaduseelarvest garanteeritud baasrahastust praegu vaid 20 protsenti, ülejäänud Tartu Ülikooli teadusest püsib selliste projektide najal, mille rahastust peab ise hankima. See ei ole jätkusuutlik,” rääkis Asser.
“Ma väga ootan, et see teema tõstatub lähiajal uuesti päevakorda,” lisas ta. “Ressurss on olemas ja kindlasti on meie riigi huvides, et seda teadusele kavandanud protsenti sihipäraselt kasutada, see võimekus on olemas,” sõnas Asser.