«Kahjuks pean tõdema, et see [liikluse sulgemine sõidukitele] nii lihtsalt ei möödunud,» lausus Purgel ja lisas, et kui kell sai meie aja järgi 23 (Vene aja järgi 00.00), siis tahtsid kaks veoautot ikka läbi tulla. «Nägime, et Venemaa oma antud kellaajast justkui kinni ei pidanud, aga et nad (sõidukijuhid) olid Eesti kodanikud, siis võtsime loomulikult vastu. Me ei hakanud neid jätma kahe piiripunkti vahele lõksu.»

Viimane veok pääses seejuures Eesti poolele hetkel, mil Sõpruse sillal askeldas juba rasketehnika. Sellega veeti okastraadirulle, tõsteti hiljem ümber samas paiknenud soojak ja sätiti paika betoonist takistused, nn lohehambad.

Omamoodi kentsakas oli selle seiga juures Vene piirivalvurite käitumine: kui Eesti pool püüdis neilt läbi ametliku sideliini aru pärida, mis teoksil ja kui palju sõidukeid pärast kella kukkumist kavatsetakse tõkkepuu alt veel läbi lubada, ei vaevunud idanaabrite kolleegid isegi telefonile vastama.