Maailm ei õitsenud süsinikust loobumise, vaid selle erakordse väärtuse avamise kaudu, vahendavad Ronald Stein ja Yoshihiro Muronaka.

Kakssada aastat tagasi elas maailmas umbes miljard inimest, mis on umbes 7 miljardit vähem kui tänapäeval. Oodatav eluiga sünnihetkel oli alla 30 aasta ja rohkem kui neli kümnest lapsest suri enne oma viiendat sünnipäeva.

Välja arvatud kivisüsi Suurbritannias ja mõnes teises kohas, oli see sisuliselt süsinikuvaba majandus.

Ometi polnud 1800. aasta maailm süsivesinikevaba, sest inimesed olid neid tundnud ja kasutanud tuhandeid aastaid.

Muistses Mesopotaamias kasutati maapinnast imbuvat bituumenit mördi ja hüdroisolatsioonina; Kreeka ajaloolane Herodotos kirjeldas selle kasutamist Babüloni müüride ehitamisel.

Hiinas, Hani dünastia ajal umbes kaks tuhat aastat tagasi, toodi Sichuani provintsi puuritud kaevudest välja maagaasi, mida juhiti bambustorude kaudu soolvee keetmiseks.

Kaspia mere ümbruses, kus maagaas põles maapinnast, sai tulest austuse objekt ning Marco Polo kirjeldas piirkonnas asuvat õliallikat, mille õli põletati lampides ja kasutati kaamelite raviks.

Jaapanis on iidne kroonik Nihon Shoki kirjutanud, et aastal 668 kingiti keisrile Koshi provintsist „põlevat maad ja põlevat vett“. Koshi provints ulatus piki Jaapani mere rannikut üle praeguse Hokuriku piirkonna, sealhulgas Nigata prefektuuri, kus nafta siiani maapinnast looduslikult imbub.

Puudu polnud mitte süsivesinikud, vaid võime neid avada.

Tuhandeid aastaid said inimesed kasutada vaid väikeseid koguseid, mis pinnale imbusid, näiteks liimi, lambiõli, ravimite või püha leegina. Tohutu maa-alune süsinikuvaru jäi uinuma ja selle varjatud väärtus jäi puutumata.

Mille peal maailm hoopis töötas

Seega ei olnud 19. sajandi alguse majandus süsinikuvaba. See toimis elusolenditest võetud süsiniku peal.

Soojus toiduvalmistamiseks ja muuks otstarbeks saadi puidu, söe, õlgede ja sõnniku põletamisest. Valgust andsid rasvaküünal ja vaalaõli.

Mehaaniline jõud pärines inimlihastest, hobustest ja härgadest, keda kõiki tuli toita maalt. Riided olid villast, puuvillast, linasest ja nahast.

Peaaegu kõik, mida inimesed sõid, kandsid, millest ehitasid ja mida põletasid, pärines otse metsadest, põldudelt ja loomadelt.

Elu oli raske ja räpane, paljud surid ilmastiku ja haiguste tõttu ning koorem langes nii looduse kui ka inimeste õlule.

Suurbritannia oli oma metsi nii palju maha raiunud, et oli sunnitud puitu importima ja kivisöele üle minema.

Vaalu kütiti lampide põletamiseks kuni nende arvu katastroofilise vähenemiseni ning 19. sajandi teisel poolel lõpetati vaalaõliga valgustamine ning nõudluse täitis suuresti toornaftast rafineeritud petrooleum.

Kui inimesed sõltuvad elusolenditest nii elu, materjalide kui ka energia saamiseks, siis inimkond ja loodus võistlevad sama maa pärast.

Sadade miljonite aastate jooksul maa all talletatud süsiniku varjatud väärtuse vallandamine lõpetas suure osa sellest võistlusest.

Isegi tänapäeval kasutab umbes 2,1 miljardit inimest lahtisel tulel või lihtsatel pliitidel saastavaid kütuseid, nagu puit, süsi, sõnnik, põllukultuuride jäätmed, petrooleum või toores kivisüsi.

Maailma Terviseorganisatsioon seob kodumajapidamiste õhusaastet hinnanguliselt 2,9 miljoni enneaegse surmaga aastas. Veerandi inimkonna jaoks pole 1800. aasta süsivesinikevaba majandus ajalugu. See on igapäevaelu.

Rohkem kui 6000 toodet, mida 1800. aastal ei eksisteerinud

Tänapäeval annavad toornafta, maagaas ja kivisüsi üle 80% maailma energiast ning on ka tooraineks enam kui 6000 tootele, mida 1800. aastal veel ei eksisteerinud.

Transpordikütused: toornaftast rafineeritud bensiin, diislikütus, reaktiivkütus ja punkrikütus annavad energiat autodele, veoautodele, lennukitele, laevadele ja rakettidele kosmosereisidel.

Tööstuslikud toorained: etüleen ja muud naftakeemiatooted, mis on valmistatud maagaasivedelikest ja toornaftast, on plastide, sünteetiliste kiudude, kummi, lahustite ja määrdeainete tootmise aluseks.

Igapäevased tooted: propaan gaasigrillides, butaan tulemasinates, parafiinvaha, asfalt teedes ja meditsiiniseadmetes kasutatav plast pärinevad kõik süsivesinikest.

Soojus ja elekter: maagaas ja kivisüsi kütavad kodusid, käitavad elektrijaamu ja pakuvad tsemendi, terase ja klaasi tootmiseks vajalikke äärmiselt kõrgeid temperatuure.

Tegelikult oli toornafta USA majanduse alustala juba ammu enne autode populaarseks muutumist. Alates 1860. aastatest valgustas toornaftast rafineeritud petrooleum kodusid kogu Ameerikas ja kogu maailmas.

Energia ei ole sama mis elekter

Paljud inimesed kasutavad mõisteid „energia” ja „elekter” nii, nagu tähendaksid need sama asja. See pole nii. Elekter moodustab vaid umbes viiendiku maailma energia lõpptarbimisest.

Tuuleturbiinid ja päikesepaneelid toodavad ainult elektrit. Nendest ei saa toota ühtegi neist toodetest ega transpordikütustest, mis pärinevad süsivesinikest.

Elekter ise on süsivesinike ajastu laps. Üks maailma esimesi keskseid elektrijaamu, Thomas Edisoni Pearl Streeti jaam New Yorgis, avati 1882. aastal ja töötas kivisöel.

Tänapäeval on iga elektrienergia tootmise meetod, olgu see siis kivisüsi, maagaas, hüdro-, tuuma-, tuule- või päikeseenergia, ehitatud süsivesinikest valmistatud toodete, komponentide ja seadmete abil. Nagu ka elektriautod ja kõik, mis töötab elektriga, alates nutitelefonidest ja arvutitest kuni andmekeskuste ja röntgeniaparaatideni.

Ilma süsivesiniketa poleks taastuvenergiat ega midagi, millega elektrit toita.

1 miljardist 8 miljardini

Süsivesinikest valmistatud tooted tegid tänapäeva maailma võimalikuks. Need võimaldasid meil luua moodsa transpordi, meditsiinitööstuse ning elektroonika- ja sidesüsteemid.

Need vähendasid imikute suremust, kahekordistasid oodatavat eluiga üle 70 aasta ja andsid inimestele võimaluse reisida kõikjale maailmas lennuki, rongi, laeva ja sõidukiga.

Tänu tugevamatele hoonetele, hoiatussüsteemidele, transpordile ja hädaolukordadele reageerimisele, mis kõik sõltuvad süsivesinikest, on üleujutuste, tormide, põua ja äärmise kuumuse või külma tagajärjel suremise oht viimase sajandi jooksul dramaatiliselt langenud.

Peaaegu pool maailma elanikkonnast toitub põllukultuuridest, mida kasvatatakse maagaasist või kivisöest valmistatud sünteetilise lämmastikväetisega. Ilma selleta ei suudaks ülemaailmne toidutootmine ülal pidada tänapäeva 8 miljardit inimest.

Allikas: Climate Change Dispatch

Loe allikast edasi