Signe Riisalo arvamuslugu Postimehes on tüüpiline valimiseelne libakonservatiivne jampsimine. Ühelt poolt laenab ta konservatiivset retoorikat laste saamise majanduslikust raskusest ja ühiskondlikust survest, teiselt poolt upitab klassikalist naisõiguslikku ja soroslikku hala „haritud naiste ahistatud olekust”. Tulemus on justkui feministeeriumi tehisaju poolt kokku soperdatud soig: poolik, demagoogiline ja eksitav.

Ometi on selles loos üks tõetera. Eestis on naised oluliselt kõrgemalt haritud kui mehed. See pole juhus, vaid uuskommunistlike ülikoolide teadliku soopoliitika tulemus. Kõrgharidus on naiste seas muutunud peaaegu kohustuslikuks staatusesümboliks. Tagajärg on silmnähtav: tekib karjade kaupa agressiivseid, kibestunud ja kõrge enesehinnanguga vanatüdrukuid, kellele sobivat meest lihtsalt ei leidu.

Probleem ei ole ainult numbrimaagias. Upsakas, teaduskraadi ja vasakpoolse ajupesuga naine seab partnerile sageli nii ebareaalsed nõudmised, et ükski normaalse maailmavaate ja iseloomuga mees neid ei täida.

Lisaks on ta ise enamasti konkurentsivõimetu just nende omaduste poolest, mida mehed naiselt loomulikult otsivad: naiselikku, rahulikku ja hoolivat elukaaslast, mitte räuskavat lillaroosat põrgulist. Ropu suuga naissots on abieluturul umbes sama likviidne kui videonikerdis kunstiturul – võib-olla kellelegi huvitav, aga maksab selle eest ikkagi ainult Kultuurkapital.

Siin peitubki Riisalo loo suurim valearvestus. Ta räägib „vastassuunalistest ootustest” – ühelt poolt sünnitada, teiselt poolt karjääri teha. Tegelikult on surve sünnitada ühiskonnas väga nõrk. Meie liberaalne globaalne ajastu ei vaja lapsi. Lapsed on linnas puhas kulu ja „risuks jalus”.

Talus olid nad abitööjõud ja pensionifond, linnas on nad takistuseks karjäärile, reisimisele, hooramisele ja nn eneseteostusele. Just seepärast suudavad kõrgharitud naised survele sünnitada suurepäraselt vastu seista, ent karjääriahvatlusele, seksuaalsele vabadusele, mugavusele ja muudele kiusatustele mitte.

Siin ei aita enam mingi „vanemluslõiv” ega Claudia Goldini tsitaadid. Küsimus on iseloomus. Kui naine tõesti tahab lapsi, siis ta sünnitab – olgu tal magistrikraad või põhikooli haridus. Ajalugu tunneb küllaldaselt haritud, kuid viljakaid peresid.

Tänapäeva kõrgharitud naise viljatus ei ole peamiselt majanduslik, vaid vaimne. Ta ei taha. Punkt. Ja see kehtib ka paljude väheharitud naiste kohta. Kannatused ei ole naiste privileeg. Buddha ütles õigesti: inimelu on kannatus – haigus, vanadus, surm ja soovide täitumatus. Ei ole see sugugi ainult soouuringute magistrite maapealne põrgu.

Riisalo ja Reformierakond pakuvad lahenduseks rohkem „võrdset vanemlust”, lasteaedade laiendamist ja vanemahüvitise kõrvalt piiramatut teenimist. See on tühi jutt. Pealegi on seda kõike proovitud, tulemust ei anna see kusagil, Euroopas ei ole ühtegi oma rahvastikku taastootvat riiki. Meetmete puudust aga ei ole.

Liberaalne globalism ei soovi tugevat eestlastest pereühiskonda. Kes võttis esimese asjana võimule tulles paljulapselistelt peredelt toetused ära – liberaalid. Kes võttis kodustelt emadelt haiguskindlustuse – liberaalid. Selle koha pealt võiks Riisalo pool suud koomal hoida.

Minu poolest võiks selle roojase kamba kohtu alla anda. Liberalism eelistab importida valmis tööjõudu ja tarbijaid „kusagilt laiast ilmast”, kui kohalik iive kokku kukub. See on nende kaabakate lahendus. Lapsed on neile vaid kulurida, mida saab asendada odavama impordiga.

Meie iibekatastroof on suurel määral kõrgharitud naiste sünnitamata jäetud laste tulemus. See on karm, ent aus tõde. Ülikoolid toodavad massiliselt noori naisi, kellele on sisendatud, et pere ja lapsed on takistuseks „tõelisele eneseteostusele”. Samal ajal ei suuda nad sageli luua toimivat peret just selle maailmavaate ja iseloomu pärast, mille ülikool neile peale on surunud.

Kõik jutud „inimnäoga feminismist” või nutulauludest haritud naiste raskest saatusest on niisiis mõttetud. Kui see kõrgharidus tädikestele nii raske oleks, siis nad põgeneksid ülikooli nagu katku eest. Midagi sellist me aga ei näe. Senikaua, kuni linnastumine ja tarbimiskultus jätkub praegusel kujul, ei hakka siin lapsi tulema. Lapsed sünnivad seal, kus neid tahetakse ja kus neil on mõte. Praegu on linnas laps pigem karistus kui kingitus.

Kui tahame rahvusena ellu jääda, ei aita ei Riisalo feministlik hala ega ka sümboolne sentide jagamine. Vaja on fundamentaalset elustiili ja väärtuste muutust. Tagasi perekesksuse, vastutuse ja pikaajalise mõtlemise juurde. Senikaua, kuni see ei muutu, jätkub kõrgharitud naiste „kohutav kannatus”, lolli jutu lõppematu vada – ja meie rahva hääletu hääbumine.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 13.11.2026

Loe allikast edasi