Gottfried Leibniz pidas looduse üheks fundamentaalseks omaduseks pidevust. Tema kuulsaks saanud põhimõtte järgi ei tee loodus hüppeid: “Natura non facit saltus“. Muutused leiavad aset sujuvalt, ilma et ühest seisundist satutaks seletamatu hüppega järgmisesse. Sama maailmakäsitlus sobis hästi tema arendatud diferentsiaalarvutusega, mille abil sai kirjeldada pidevalt muutuvaid suurusi. Ehkki ajalooõpikud tõstavad esile samal ajal sama meetodini jõudnud Isaac Newtonit.

Leibnizi aksioom vormis mitme põlvkonna maailmakäsitlust. See inspireeris teiste seas iiri satiirikut Jonathan Swifti, kes tõdes, et igal kirbul on kirbud ning neil on oma kirbud ja nii kuni lõpmatuseni. Tõsisemas mõttes rakendas Charles Darwin loodusliku katkematuse ideed liikide evolutsiooni järkjärgulisele, sujuva üleminekuga käsitlusele. Paraku pidi modernses inimeses hiljemalt koroonapandeemia ajal tärkama küsimus, kust ilmusid ootamatult uued viirustüved.

Tegelikult teati juba ammu, et evolutsioon ei piirdu väikeste, põlvkondade jooksul kuhjuvate muutustega. Näiteks bakterite vahel leiab aset horisontaalne geenisiire. Nad suudavad võtta kasutusse teistelt organismidelt juba toimivaid geneetilisi lahendusi. Mikroobid vahetavad üksteistega DNA-d, võimaldades uutel organismidel omandada keerukaid ja täielikult välja kujunenud tunnuseid üheainsa evolutsioonilise hüppega. Muutuse edasise saatuse määravad endiselt keskkond ja looduslik valik.

Seda on hea teada, tabamaks hiljuti avaldatud tehisintellektiga korraldatud eksperimendi laiemat võimalikku mõju. Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT) lasti OpenAI tehisintellektimudelil GPT-6 Astra uurida ja ümber kirjutada Hiina ettevõttes Alibaba loodud väiksema ja avatud TI mudeli Qwen3.5-0.8B arvuliste kaalude süsteemi. Mainitud mudel kippus teatud arutluskäikude sooritamisel kinni jooksma.

Suurem nn vend uuris hätta jäänu aluskoodi ja muutis umbes 800 miljonist tegevust kujundavast kaalust 131 072 parameetri väärtust, mis moodustasid kõigist kaaludest umbes 0,016 protsendi. Selles piisas, et arutlusahela tõrge kõrvaldada, mis parandas väiksema mudeli matemaatilise testi läbimise võimekust kuuekordselt.

Astra ei õpetanud väiksemale mudelile uut matemaatikat. Vajalik potentsiaal oli juba varasemalt olemas. Seda hoidis tagasi teatud närvivõrgu osadesse peitunud süsteemne tõrge. Astra tuvastas ja kõrvaldas sellest veast suure osa. Juhtumis ilmnevad mitu tõeliselt põnevat asjaolu. Üldotstarbeline TI-mudel mõtestas lahti teise, antud juhul konkureeriva ettevõtte mudeli närvivõrgu sisemise arvulise struktuuri ja kirjutas selle teadlikult ümber, lähtudes temas endas tekkinud funktsionaalsest eesmärgist.

TI-mudel tegi kvalitatiivse hüppe ilma traditsioonilise treeningprotsessita. Traditsioonilisel tehisintellekti treenimisel rakendatav matemaatiliste kaalude häälestamise gradientlaskumise (gradient descent) meetod meenutab darvinistlikku evolutsiooni – see on graduaalne, miljardite mikrosammudega protsess.

Eksperimendis toimunu meenutab bakterite kohanemisvõimet, kuigi antud juhul ei toimunud veel bakteritega võrreldavat valmis funktsiooni ülekandmist. Teadlased ei varja aga soovi uurida ka tervete funktsionaalsete närvivõrguahelate siirdamist ühest mudelist teise. See meenutaks bioloogilist horisontaalset geenisiiret juba palju otsesemalt.

Uuemates teooriates väidavad mõned teadlased, et elu ja tehisintellekt on mõlemad näited “ennast modifitseerivast arvutuslikust mateeriast”. Selles tekib kõrgema taseme intelligentsus pigem koostööl põhineva ühinemise kui isoleeritud konkurentsi kaudu. Nn hüppavad geenid ehk transposoonid ja bakteriaalne horisontaalne geenisiirdamine viitasid juba varem, et evolutsioon ei tugine ainult pimedale ja aeglasele valikule. Keeruliste organismide arengus võidakse omavahel ühineda, jagada toimetulekut ja paljunemist kujundavaid koode ning panustada teineteise ümberprogrammeerimisele.

Viimasele viitab ka MIT-i eksperiment. Kui GPT-6 Astra parandas Qwen3.5 kaale, leidis aset pigem koostööl põhinev sümbioos kui konkureerivate liikide kokkupõrge. See toetab oletust, et sügaval põhiolemuses on bioloogia ja digitaalsed võrgud ühesugune arvutuslik substraat ning mõlemad on võimelised omaenda juhiseid kontrollima ja ümber kirjutama.

Arvutiteaduses oli ammu teada, et programm võib lugeda ja muuta teise programmi koodi. Uus on see, et TI võib seda teha närvivõrgu miljonite kaaludega. Seejuures on inimesele nende tähendus seni suuresti varjatud. MIT-i katse pakub näite digitaalsest mateeriast, mis muudab end aktiivselt ise, ootamata, kuni inimesed käivitavad uue treeningtsükli.

Antud juhul oli vaja siiski inimesi, kes tõid kaks mudelit kokku. Ent mõeldes TI laboritest vabasse inforuumi pääsenud mudelite skandaalile ja hoiatustele, et esialgu väikesed mudelid võivad end kopeerida bakteriaalse infektsiooni laadselt kodustesse nutiseadmetesse, hakkavad ilmnema bioloogilise evolutsiooni sarnased eeldused.

Leibniz uskus, et loodus kulgeb aeglaselt ega tee hüppeid. Darwin näitas, kuidas väikesed muutused võivad aja jooksul kogu elusloodust modifitseerida. Hiljem avastati, et bioloogias saab kiirendatud korras ka valmis lahendusi üle võtta. Võimalik, et tehisintellekti järgmine arengu- ja levikuhüpe ei sünnigi masinate treenimisest, vaid nende koostööst.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.