Uue uuringu autorid analüüsisid üle 840 000 täiskasvanu haiguslugusid neljast riigist: Hiinast, Suurbritanniast, Ameerika Ühendriikidest ja Hispaaniast. Töörühm soovis teada, kas mullu ajakirja Lancet komisjoni loodud uus raamistik piiritleb tervist ohustavat rasvumist täpsemini kui tavaline kehamassiindeks. Värske vaatenurk annab arstidele parema ülevaate haiguse ulatusest.

Kehamassiindeks eksib sageli

Praegu rasvumise hindamiseks kasutatav kehamassiindeks jagab inimese kaalu tema pikkuse ruuduga. Mullu välja pakutud uus mudel võtab aga arvutuskäigus arvesse ka vööümbermõõtu ja vöö-pikkuse suhtarvu. Nii tuvastavad arstid liigse rasvkoe asukoha palju täpsemalt ja hindavad seeläbi paremini selle mõju inimese elunditele.

Uus süsteem jagab rasvumisdiagnoosi kaheks: kliiniliseks ja eelkliiniliseks seisundiks. Kliiniline rasvumine kujutab endast aktiivset haigust, mis rikub otseselt elundeid. Eelkliinilise variandi korral on kehas küll samuti liigset rasvkudet, kuid siseelundid talitlevad normaalselt.

Ainult kehamassiindeksit vaadates võib arst mõlemat seisundit valesti diagnoosida. Uuest uuringust selgub, et vana süsteem näeb rasvumust seal, kus haigust tegelikult ei leidu. Samal ajal jääb tervisemure märkamata pea üheksal protsendil neist inimestest, kelle kehas on liigset keharasva ohtlikult palju.

Uus raamistik võimaldab täpsustada ka statistikat. Ilmnes, et seda kasutades kerkis haigusjuhtude osakaal kõigis neljas uuritud riigis kolm kuni seitse protsenti. Seejuures tuli suurem suremus esile ainult patsientidel, kelle diagnoosis said kokku ülekaal ja laiem vööümbermõõt.

Kliiniline vs. eelkliiniline haigus

Kliiniline rasvumus moodustas uuringus ligi kolmandiku kõigist diagnoosidest. Kogu rahvastikust kimbutab aktiivne haigus umbes kuut kuni 11 protsenti inimestest, kel on ka üldine suremusrisk oluliselt suurem.

Eelkliinilise seisundiga inimeste haigusriskid olid  märksa väiksemad. Teadlaste sõnul ei kujunenud lausa 77 kuni 91 protsendil eelrasvunud patsientidest kümne aasta jooksul välja aktiivset haigust. Leid sunnib arste edaspidi kaht seisundit rangemalt eristama.

King’s College Londoni professori Francesco Rubino sõnul ei näita kehamassiindeks, millist tuge patsient tegelikult vajab. Teadlase sõnul jätab senine mõõdik inimesed sobiva ravita või sunnib neid kasutama valesid ravimeid. Uus diagnoos võimaldab samas arstidel aidata patsiente rohkem igaühe vajadustest lähtuvalt.

Analüüsi autori ja Huazhongi Ülikooli professori An Pani sõnul toetab tulemus uue raamistiku üleilmset kasutuselevõttu. Nimelt olid erinevused kahe haigusetapi vahel näha kõigis vaadeldud rahvusrühmades.

Uuringuga mitte seotud Cambridge’i Ülikooli teadlase Marie Spreckley sõnul tõstab töö esile elundite tervise olulisuse. Uurija sõnul suunavad uued kriteeriumid arste vaatama kaalunumbri kõrval veel mitut näitajat. Ta tõdeb siiski, et spetsialistid peavad uute ravivõtete tegelikku mõju patsientidele veel edasistes uuringutes kinnitama.

Uurijad ise osutavad töö suurima kitsaskohana lünkadele varasemates terviseandmetes. Töörühm vaatas läbi neli suurt andmebaasi, kus erinevad arstid panid haiguste koode kirja isemoodi. Sellise metoodikaga jääb osa rasvumusest põhjustatud elundikahjustusi paratamatult statistikast välja.

Samuti jääb praeguste andmete põhjal selgusetuks, kas ülemäärane rasvkude kahjustab teatud elundeid ise või arenevad taolised tervisemured välja teineteisest sõltumata. Uurijad osutavad, et arstid peavad põhjuse ja tagajärje lahus hoidma: see nõuab aastakümneid kestvaid katseid.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.