Oktoobri lõpus sai Tallinn ametliku neljanda kaitseala. Pääsküla rabale, Harku metsale ja Merimetsa kaitsealale lisandus Astangu-Mäeküla kaitseala. Selleks kulus 15 aastat.

Riigi keskkonnaamet alustas aastal 2010 Astangu maa-alade kaitse alla võtmisega, kuid kui löödi kokku, palju läheks maksma omanikelt maade väljaostmine, loobus riik plaanist. Käiku läks väiksemas mahus plaan luua püsielupaikade hoiuala vaid mõnele liigile, sõnajalgadele ja nahkhiirtele 32 hektaril. Selle seadustamiseni jõuti 2021. aastal.

Mis vahe on riiklikul püsielupaigal ja kohalikul kaitsealal?

Viis päeva pärast riikliku hoiuala kehtestamist esitasid linnakodanikud taotluse, et 32 hektarist on vähe, vaja on suuremat piirkonda, mis pealinna kinnisvaraarendajad eemal hoiaks. Lisaks 45 algatajale kogunes ettepanekule veel 300 toetusallkirja ning Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet asus kodanike soovi läbi töötama.

Kui püsielupaiga kaitse käib konkreetsete liikide kohta, siis kaitseala kaitseb terviklikku ökosüsteemi ja maastikku koos kõige sellega, kes seal elavad. Püsielupaiga kaitse tähendab muuhulgas sedagi, et ohustatud liikide tervise huvides täpseid esinemiskohti kaardil ei näidata ja seal võib inimeste tegevust piirata.

Kohaliku tähtsusega kaitsealal võib inimene peaaegu kõike teha, ta võib korjata marju, telkida ja lõket teha, sõita jalgrattaga ja korraldada rahvaüritusi jms. Ehitustegevuski pole välistatud.

Astangu on saja aasta jooksul näinud väga erinevaid aegu, seal on Peeter I More rannapatarei aegsed moonalaod, eestiaegsed talukohad, nõukogudeaegne sõjaväeosa.

Vene impeerium jätkas Kadaka külas ja Mäeküla klindil oma generaalplaanidega 1945. aastal, kui 150 hektarile tõmmati ümber kolmekordne okastraat ning punaarmee hakkas Astangule rajama arvukalt kasarmuid, hoidlaid, valvehooneid, viiemeetriste pinnasevallidega ümbritsetud laohooneid jpm, kokku ca 90 ehitist paekivist ja tellistest.

Praeguseks on moonaladudesse kolinud nahkhiired, talukohad anti 1990. aastatel omandireformi käigus pärijatele tagasi ning sõjaväeosast on sinna maha jäänud kõvasti sodi ja varemeid, mida nimetatakse viisakamalt militaarreostuseks.

Kokkuvarisenud betoonehitistel hakkasid kasvama haruldased samblad ja samblikud, samuti meeldivad militaarehitiste varemed rästikutele ja arusisalikele, paeastangusse raiutud moonaladudes aga talvituvad nahkhiired. Lagastatud hooned hakkasid võsastuma.

Praegu popiks turismisatraktsiooniks muutunud Peeter Suure merekindluse laskemoonalaod (vene sõjaväekartograafias tuntud kui “Artbaza” või “10. kilomeeter”) võeti ehitismälestistena muinsuskaitse alla 2007. aastal.

Kaitseala moodustamine ei läinud valutult

Iga ajalookihiga kaasnevad omad probleemid. Omandireformi käigus tagastatud talumaade pärijatel oli tekkinud õigustatud ootus esivanemate maadele ehitada, paljud neist hakkasidki seal toimetama ja linnarahva prügi kokku korjama ning metsa langetama. Samal ajal alustasid paljud detailplaneeringutega, mis aga keskerakondliku ülemvõimu aastakümnetel teatavasti lõputult venisid.

Astangule kaitseala loomise ideest alates pandi seisma kõik kinnistute ehituslubade ja planeeringute menetlused. Mõistagi see omanikele ei meeldinud, sest kui sa oled juba 7–13 aastat Tallinna planeeringute mädasoos asju ajanud, siis tundub iga järgnev ekspertiis halduskiusuna.

Sotsiaaldemokraadid võtsid 2021. aastal linnavõimu juurde saades südameasjaks planeeringud linnas kiiremini liikuma saada. Muuhulgas tähendas see ka Astangu-Mäeküla kaitseala konkreetset seadustamist, et kinnistute omanikud pääseksid määramatuse pantvangist välja. Linnavolikogu otsuseks kujunemine võttis siiski mitu aastat, keeruline oli leida tasakaalu erinevate huvide vahel.

Astangu-Mäeküla kaitseala koosseisu sooviti liita mitmeid eri omandivormiga kinnistuid. Riigi hallatavad maid oli seal 40 hektarit (üheksa kinnistut), eramaid 150 hektari jagu (37 kinnistut).

Esmakordselt nii Tallinnas kui ka riigis taheti kaitseala luua eramaadele. Võiks öelda, et Astangust sai Nursipalu katsepolügoon. Paljud maaomanikud olid vastu sellele, et linn nende maad “natsionaliseerib”.

Maaomanikud ei vaidlustanud kaitseala loomise ideed, kuid vaieldi selle nimel, et just neile kuuluva kinnistu võiks kaitsealast välja arvata. Kõlas ebaloogiliselt, et kui linn on detailplaneeringut jooksutanud seitse aastat ja kui kõik ametnikud on öelnud, et vastaval kinnistul on arendustegevus lubatud, siis järsku öeldakse, et ei mitte midagi teha ikka ei tohi.

Koosolekud muutusid emotsionaalseks, advokaatide vastulaused ja ekspertarvamused olid sadu lehekülgi pikad.

Kellel on õigus maksusoodustusele?

Asjad muutusid selgemaks 2024. aastal looduskaitseseaduse muutmisega. Enne seda oli olukord ebaõiglane: kui riik seadis eramaale looduskaitselised piirangud, sai omanik maamaksusoodustust, kuid kui kohalik omavalitsus moodustas kohaliku kaitseala, jäi omanik soodustusest ilma, olgugi et piirangud ja maakasutuse kitsendused võisid olla sarnased.

Kuni 2023. aasta lõpuni kehtisid maamaksu soodustused ning -vabastused vaid riiklikele kaitsealadele, püsielupaikadele ja hoiualadele, kohaliku omavalitsuse tasandil moodustatud kaitsealadel automaatne maamaksusoodustus ei kehtinud.

2024. aastast alates laiendati soodustusi ka kohalikele loodusobjektidele: piiranguvööndis või kaitsevööndis tasutakse maamaksu 50 protsendi ulatuses ning kaitseala sihtkaitsevööndis on maa maksust täielikult vabastatud.

1. septembril 2026 jõustus looduskaitseseaduse § 44, mis annab võimaluse taotleda Tallinna linnalt kinnisasja või selle osa omandamist, kui kaitseala valitseja ei anna kinnisasja omanikule kinnisasja sihtotstarbe järgseks tegevuseks nõusolekut. Aga kui linn tahab kaitsealaks maad, siis ostku õiglase hinnaga ära.

Kruntidele tehti hindamised ning linnavalitsus pidi korraldama kinnisasjade kokkuleppel omandamise kolme aasta jooksul kaitseala moodustamise otsuse vastuvõtmisest.

2025. aasta alguses oleks linnal Astangu kruntide välja ostmiseks arvestuslikult kulunud 13 miljonit eurot. Möödunud sügisel moodustunud Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon Tallinnas teatas linnapea Peeter Raudsepa suu läbi, et sellist raha linnal pole. Limbo jäi kestma.

Uus linnavõim vaatas 2026. aasta sügiseks kaitseala piirid üle ja vähendas ala 157,7 hektarilt 148,7 hektari peale. Üheksa hektarit arvati kaitsealast välja, et hoida kokku nii ostusummade kui ka kohtukulude pealt, sest üsna kindlalt kavatsevad mõned maaomanikud oma maade “natsionaliseerimise” kohtus vaidlustada.

Väljaostusumma vähenes üheksale miljonile eurole. Sellest üheksast miljonist oleks 2027.aastaks vaja 5,5 miljonit. Kas raha on järgmise aasta linnaeelarves olemas? Ei tea.

Looduskaitsealal liikudes ole ettevaatlik

Kõlab vahvalt, et Tallinnal on juures suur tükk (peaaegu) puutumatut loodust, aga vaatame, mida seal lisaks aaskarukellale ja roosale merikannile veel leidub.

Me räägime looduskaitsealast, aga tegelikult asub seal ka tülgastav hulk sõjaväehoonete varemeid. Nõukogude armee lahkumise järel 1990. aastate alguses avaldati ajakirjanduses Astangu ohtlikkuse kohta mitmesuguseid hinnanguid. Ohtlikke jäätmeid registreeriti kokku 18 tonni, leidus ka naftasaadustega reostatud pinnast.

1994. aastal võttis Eesti kaitsevägi laod üle ja moonaladusid asus rüüstajate eest valvama kaitseliit, kes puhastas tunnelite esiseid tiike sinna sattunud miinidest ja prahist. Pole võimatu, et varingute ja setete all leidub Astangul ohtlikke üllatusi veel praegugi.

OÜ Nordic Botanical hinnangul (2023. aastal Tallinna keskkonnaameti tellitud uuring) on seal palju kesise loodusliku väärtusega alasid.

“Tugeva inimmõjuga aladel” (st varemetel) on noored metsad, on hiljutised raiesmikud, kus on maha raiutud üle 60 protsenti puudest. On alasid, kus pea kogu taimestik on asendunud jäätmaadele omase taimestikuga, st jäätmaataimestikuga lagealad, mis pole ajaloolised niidud. On väikesed ja hoolduse mõttes perspektiivitud niidualad metsa sees. On pinnasetöödega rikutud metsaalad, puittaimestikuga jäätmaad, prahipaigad jm tugeva hiljutise inimmõjuga metsaalad. Kaevatud, täidetud või kooritud alad.

Kolmes kohas pangapealsel on tunnel sisse langenud, mille tagajärjel on kujunenud järsunõlvalised langatuslehtrid. Praegu ei tea keegi, kus mõni oht varitseb. Pole välistatud ka ohtlikud jäätmed, kuna keegi seal neid koristamas käinud pole. Astangu-Mäeküla “värskele” kaitsealale uitama minnes tasub kindlasti ettevaatlik olla.

Selleks, et Astangu-Mäeküla saaks õõvastava stalkerliku paiga asemel mõnusaks looduskaitsealaks, on vaja veel palju teha. Tuleb kaitseala piirid tähistada infosiltide ja piiritulpadega, tuleb matka- ja õpperajad rajada, loopealseid hooldada, võsa piirata jne.

On tõesti suurepärane, et Astangu-Mäeküla kaitseala sai lõpuks moodustatud, aga nüüd tuleks seal hakata laga koristama, see on ka konnadele ja kiletiivalistele meelepärane tegu, inimestest rääkimata.

Loe allikast edasi