Kolmapäeval arutleti Riigikogus regionaalarengu ja selle rahastamise üle ning EKRE poolt võttis sõna saadik Lääne-Virumaalt Evelin Poolamets.
“Reformierakonna valitsemise ajal, kusjuures koos sotsidega, on Eesti regionaalne ebavõrdsus muutunud teravaks majanduslikuks, sotsiaalseks ja isegi julgeolekuprobleemiks. Kohalikele omavalitsustele on pandud järjest uusi kohustusi, kuid nende täitmiseks ei ole antud piisavalt vahendeid. Omavalitsused on sunnitud kärpima teenuseid, sulgema koole ja lükkama edasi hädavajalikke investeeringuid. Kui maal kaovad töökohad, kool pannakse kinni, perearst asub kümnete kilomeetrite kaugusel, siis on maal elamine väga keeruliseks muudetud. Väita seejuures, et maal inimene elada ei taha, on vale. Inimesed tahavad maal elada, kuigi riigi poliitika muudab selle järjest võimatumaks.
Majandusinvesteeringud ja raha koonduvad üha enam suurematesse keskustesse. Harjumaa annab ligi 63% Eesti sisemajanduse kogutoodangust ning koos Tartumaaga moodustavad need kaks maakonda kolmveerandi kogu riigi majandusest. Ülejäänud maakondadele jääb vaid veerand.
Sama probleem ilmneb Euroopa Liidu struktuuritoetuste jagamisel. 2021.–2027. aasta rahastusperioodil oli 2024. aasta lõpuks Harjumaale määratud 636 miljonit eurot maakondlikult seostatavaid struktuuritoetusi, ülejäänud 14 maakonnale kokku 739 miljonit eurot. Üks maakond sai peaaegu sama palju Euroopa Liidu toetusi kui ülejäänud Eesti kokku. Harjumaal on määratud toetusi 1039 eurot elaniku kohta, aga näiteks Lääne-Virumaal kõigest 562 eurot – peaaegu kahekordne erinevus. Need arvud ei hõlma kõiki üleriigilisi projekte, kuid näitavad selgelt, miks senised toetuste jagamise põhimõtted vajavad muutmist.
Samas deklareerib Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika, et eesmärk on vähendada piirkondlikke arenguerinevusi. Ometi jõuab märkimisväärne osa toetustest piirkondadesse, kuhu on juba koondunud suurem osa Eesti majandusest, töökohtadest ja kapitalist. Samal ajal peavad väiksema tulubaasiga omavalitsused tagama inimestele samad avalikud teenused, kuid tegema seda märksa keerulisemates tingimustes. Hajaasustusega piirkondades on teedevõrk pikk, vahemaad suured ning koolide, lasteaedade ja teiste teenuste ülalpidamine ühe elaniku kohta sageli kallim. Väiksem maksutulu ei tähenda väiksemaid vajadusi.
Nüüd on meie ees Euroopa Liidu uus, 2028.–2034. aasta rahastusperiood ja siin tuleb tähele panna midagi väga olulist: Euroopa Komisjoni 2025. aasta juulis esitatud määruse ettepanek ütleb selgelt, et Euroopa Regionaalarengu Fondi eesmärk on vähendada piirkondlikke arenguerinevusi ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade mahajäämist. Veelgi enam, määruse ettepanek kohustab liikmesriike pöörama erilist tähelepanu maapiirkondadele, rahvastiku vähenemise all kannatavatele piirkondadele ning piiriäärsetele aladele, sealhulgas Venemaaga piirnevatele piirkondadele. Veider on see, et Eestile kahjulikke kohustusi võetakse Euroopa Liidult truualamlikult üle, samas neid kohustusi, mis tõesti võiks Eesti elu paremaks teha, jäetakse kõrvale.
Meil on maakondi, kus rahvastik väheneb, elanikkond vananeb ja noored lahkuvad. Meil on piiriäärsed piirkonnad, mille elujõulisus on otseselt seotud Eesti julgeolekuga. Ka Euroopa Liidu enda määruse ettepanek tunnistab, et just sellised piirkonnad vajavad rohkem tähelepanu. Seetõttu ei ole ka põhjust jätkata raha jagamist viisil, mis jätab väiksema tulubaasiga piirkonnad ebasoodsasse olukorda.
Ja mis on selle lahendus? Eelkõige tuleks kehtestada piirkondlikult eristatud omafinantseeringu määrad. Ei saa olla nii, et jõukas omavalitsus saab Euroopa Liidu toetust kasutada, sest tal on raha omaosaluseks, kuid väiksema tulubaasiga omavalitsus jääb rahast ilma, kuna tal ei ole selleks omaosaluseks piisavalt vahendeid. Ja ongi ka meie poolt ettepanek, et kuidas seda olukorda lahendada: tõesti, maapiirkondades võiks omafinantseering olla 0–5% projekti maksumusest.
Ja muidugi tuleks suunata suurem osa Euroopa Liidu ettevõtluse investeeringutoetusest väljapoole Harju- ja Tartumaad. Tuleks toetada kohalikku tootmist, põllumajandust, toiduainetetööstust ja ettevõtteid, mis loovad püsivaid töökohti. Ma arvan, et siin saalis on kõik sellega nõus, et me vajame ettevõtteid, kes toodavad, maksavad makse ja annavad inimestele tööd.
Kolmandaks võiks ka tagada, et Euroopa Liidu toetused oleksid omavalitsusele täiendav arenguraha, mitte ettekääne riigipoolse rahastuse vähendamiseks.
Neljandaks tuleks toetada ka taotluse lihtsustamist. Me räägime pidevalt bürokraatia vähendamisest. Paljudel väikeettevõtetel on ka keeruline projekti toetusi taodelda, kuna see bürokraatia on arusaamatu ja väga suur.
Ja veelgi, regionaalpoliitika ei ole üksnes majandusküsimus, see on ka rahvastiku ja julgeoleku küsimus. Asustatud maa, tugevad kogukonnad, toimiv kohalik majandus on Eesti riigikaitse vundament. Me ei saa rääkida Eesti rahva ja riigi püsimisest, kui samal ajal soodustab riigi poliitika inimeste koondumist üksikutesse keskustesse ning ülejäänud Eesti tühjenemist. Eesti vajab regionaalpoliitikat, mis loob eeldused nende arenguks ja püsimiseks. Eesti ei ole ainult Tallinn, Eesti on tervik ja peab jääma ja elama tervikuna. EKRE seisab selle eest, et maaelu välja ei sureks.”
