Ukrainas toimuva täiemahulise sõja viiendal aastal on teaduskommunikatsiooni uurija Arko Oleski sõnul paratamatu, et teadlased peavad mõtestama teadustööd ka julgeoleku prisma läbi. Et selline küsimus üldse baromeetris on, näitab see teadlase sõnutsi midagi aja kohta, mil me elame. “Ühiskonnas on tunnetus olemas, et ka teadus saab panustada [julgeolekusse],” sõnas Olesk.

Lisaks tunnistas ta, kuidas teadlastel on tunnetus, et Venemaaga seotud teemadel teadustöö tegemine aitab silma paista. “See on alati olnud abiks, kui sa oskad näidata, kuidas sinu töö võiks panustada ühiskonda. Et ta ei ole lihtsalt uudishimupõhine, vaid lisaks teaduslikule kvaliteedile on seal ka olemas selge väljund või rakendus ühiskonna jaoks,” selgitas Olesk.

Kui 2020. aastal usaldas teadlasi 75 protsenti küsitletutest, siis kahes koroonajärgses küsitluses aastatel 2024 ja 2026 on toetus püsinud 73 protsendi juures.

Oleski sõnul ei tasu koroonajärgsest väiksest langusest kaugele ulatuvaid järeldusi teha. Pigem tasub usaldusprotsendi stabiilsuses näha positiivset.

“Me näeme, kui tugevad on rünnakud või väited selle [teadlaste] suunas. Püütakse öelda, et teadlased ei ole sõltumatud ja nende teadmine ei pruugi olla midagi väärt. Et nad tegelevad sellega puhtalt ideoloogilistel alustel,” lausus Olesk. Sellised käitumismustrid pole aga tema sõnul ühiskonnas laiemalt kinnistunud.

Samas usaldab 2024. aastal Soomes tehtud küsitluse põhjal teadlasi 86 protsenti ning näiteks Saksamaal koguni 88 protsenti elanikest. Millest see vahe tuleb?

Oleski sõnul on siinkohal oluline, kellega me end võrdleme. “Kui vaatame teisi Ida-Euroopa riike, siis seal on jälle Eesti just kõrgemas otsas. On riike Balkanil, kus usaldus [teadlaste vastu] on alla 50 protsendi,” rääkis ta.

Teadlase sõnul ongi oluline märkida, et üks uuring ei saa kokku võtta ühiskonna usaldust teadlaste vastu tervikuna.

Olesk tõi taas kord näite koroonapandeemia ümber toimunust, kus vaktsiinisüsti ei teinud sugugi sama palju inimesi, kui küsitluste järgi teadlasi usaldas. Nii võibki kriisisituatsioonides see usaldus vastu taevast lennata.

Ajal, mil nii Eesti teadlased kui ka tehisaru arendavad ettevõtted ütlevad, et tolle tehnoloogia arengut peaks peatama, leiab teadusbaromeetri järgi enam kui iga teine Eesti inimene (51 protsenti), et teaduse ja tehnoloogia rakendamine võib ohustada inimõigusi. 

Soomes oli juba 2024. aastal sama näitaja koguni 61 protsenti. Võib ainult arvata, kuidas sellele mõjub Google’i emafirma Alphabeti omavoliline metsaraie andmekeskuse rajamisel.

“Tehisaru on järjekordne näide sellest, et meil on tõesti väga oluline ühiskonnas mitte ainult võimalusi, vaid ka riske teadvustada ja nende üle arutada,” selgitas Olesk: “See ei ole esimene tehnoloogiline muutus, mis selliseid debatte endaga kaasa toob. Mõelgem tagasi kasvõi tuumaenergiale või geeni- ja nanotehnoloogiale.”

Kaks teadust

Juba teist sajandit räägitakse teadusringkondades n-ö kahest teaduskultuurist. Üks on n-ö kõvem, kuhu kuuluvad näiteks arstiteadus, tehnoloogia ning loodus- ja täppisteadused. Teise sekka arvatakse aga n-ö pehmed sotsiaal- ja humanitaarteadused.

Kui nende nn kõvade teaduste kasu näevad 90 ja enamgi protsendi küsitletutest, siis sotsiaalteaduste puhul jääb sama number 81 ja humanitaarteaduste puhul 80 protsendi juurde.

Oleski hinnangul ei ole selline vaade omane vaid Eestile ning on levinud kõikjal maailmas. “Teatud valdkondade väljundid on tõesti käegakatsutavamad ja vahetumad, alates meditsiinist kuni inseneriteadusteni. Need suudavad väga praktilisi ja käegakatsutavaid asju meieni tuua, samal ajal kui sotsiaal- ja humanitaarteaduste väljundid on võib-olla abstraktsemad,” rääkis ta.

Huvitaval kombel ei tunneta aga olukorda samamoodi küsitlusele vene keeles vastanud inimesed. Nendest tunnevad nii sotsiaal- kui ka humanitaarteadustest tulevat kasu vähemalt 90 protsenti inimestest. 

Eesti teadusbaromeeter on teaduspõhiselt välja töötatud ning Eestile kohandatud seirevahend, mis mõõdab Eesti inimeste hoiakuid ja kokkupuudet teadusega. Küsitlus annab vastused küsimustele, kui oluline on teadus Eesti inimeste silmis, kas igapäevaelu otsuste tegemisel lähtutakse teaduslikest faktidest ja tõenduspõhisusest, kui oluline roll on teadlastel ühiskonnas, kust saadakse teaduse kohta informatsiooni, kas seda on piisavalt ja sobival kujul ning mida teavad Eesti inimesed teadlaste tööst.

Küsitluse korraldas uuringufirma Emor küsitles 8.–30. juulil 2026 telefoni- ja veebiküsitluse teel 1017 vähemalt 16-aastast Eesti elanikku. Uuringut rahastas Eesti teadusagentuur.