Mis oleks, kui ühel hommikul ärkaksime Eestis, kus pole enam ühtegi ülikooli? Võiksime hakata loetlema kõike seda, mis kahaneks või kaoks: kõrgharidus, teadus, innovatsioon, kultuur, rahvusvaheline koostöö. Nimekiri saaks pikk. Kuid sellele mõtteeksperimendile võib läheneda ka teisiti.

Ülikoolide üle arutades küsime tavaliselt, mida ühiskond neilt vajab. Milliseid spetsialiste tuleks koolitada? Milliseid teadusprobleeme lahendada? Milliseid tehnoloogiaid arendada? Kuidas muuta ülikoolides loodav teadmine ühiskonnale kasulikuks?

Need on põhjendatud küsimused. Ent neis peitub oluline eeldus, et me juba teame, mida ühiskonnal vaja läheb. Tegelikult on meie teadmised tulevastest vajadustest üsna piiratud. Me ei tea, millised on Eesti peamised probleemid kümne või kahekümne aasta pärast, millised teadusavastused muudavad meie elu või millised küsimused tunduvad järgmisele põlvkonnale kõige olulisemad.

Just sellest teadmatusest tulekski alustada, kui tahame mõista ülikoolide tähendust tänapäeva ühiskonnas.

Ülikool kui organiseeritud ebatõenäosus

Ülikooli võiks määratleda kui organiseeritud ebatõenäosust. See esmapilgul kummaline määratlus osutab ühele ülikooli põhilisele eripärale.

Kui meil on vaja ehitada sild, palkame insenerid. Kui vajame uut tarkvara, tellime selle arendajalt. Enamasti alustame teadaolevast vajadusest ja otsime sellele lahendust.

Ülikoolis toimub midagi teistsugust. Me anname inimestele aega ja vahendeid uurida küsimusi, millele me ei tea vastust. Veelgi enam, sageli ei tea me sedagi, millist praktilist väärtust võiks neil vastustel kunagi olla. Mõelgem näiteks matemaatikutele, kes on sajandeid uurinud arvude omadusi, oskamata ette näha, kui oluliseks võib osa sellest teadmisest saada tänapäevases krüptograafias ja küberturvalisuses.

Kui lähtuksime ainult vahetust kasust, oleks suur osa sellisest tegevusest raskesti põhjendatav. Ometi on ühiskond loonud erilise institutsiooni, mis võimaldab pühenduda ka küsimustele, mille praktiline tähendus pole ette teada.

Loomulikult ei tähenda see juhuslikku tegutsemist ega vastutuse puudumist. Vastupidi, ülikoolis toimub teadmiste otsimine kindlate meetodite alusel, erialase kriitika tingimustes ja teistele kontrollitaval viisil. Ülikool annab ühiskonnale võimaluse jõuda sinna, kuhu ta ei osanud minna.

Milleks sellist organiseeritud ebatõenäosust vaja on? Eelkõige seetõttu, et maailm on ettearvamatu. Me ei tea, milline uus pandeemia meid võib tabada, milline tehnoloogia muudab meie töö- ja elukorraldust või millised julgeolekuohud ja keskkonnaprobleemid nõuavad meilt tulevikus hoopis teistsuguseid teadmisi kui praegu.

Ühiskond, mis tegeleb ainult juba tuntud probleemide lahendamisega, on tuleviku ees paratamatult haavatav. Seetõttu pole ülikooli tegevuse kõige olulisemad tulemused üksnes diplomid, teadusartiklid või patendid, kuigi kõik need on vajalikud. Olulisem on, et tänu ülikoolile suudab ühiskond lahendada uusi probleeme, märgata senitundmatuid ohte ja luua midagi, mida varem ei eksisteerinud.

Võime teada, teha ja kujutleda

Ülikoolide ühiskondliku panuse võib kokku võtta kolme võimekuse kaudu: võime teada, teha ja kujutleda.

Esiteks võime teada. See tähendab uute teadmiste loomist, kuid ka oskust eristada tõendatud teadmist põhjendamata arvamusest, oma seniseid arusaamu kahtluse alla seada ning tunnistada, et võime eksida. Ülikoolis ei piirduta teadmiste kogumisega, vaid neid pannakse pidevalt küsimuse alla ja hinnatakse vajaduse korral ümber.

Teiseks võime teha. Ülikoolid koolitavad inimesi, kes oskavad midagi päriselt ära teha: arste ja õpetajaid, insenere ja juriste, kunstnikke ja ettevõtjaid, teadlasi ja riigiametnikke. Ülikoolides luuakse ka uut teadmist, mille põhjal sünnivad uued tehnoloogiad, teenused ja organisatsioonid.

Kolmandaks võime kujutleda. Sellel tasub pisut pikemalt peatuda, sest see ülikoolide ülesanne kipub vahel tagaplaanile jääma.

Ühiskond ei vaja ainult vastuseid olemasolevatele küsimustele, vaid ka inimesi, kes suudavad küsida, kas me esitame üldse õigeid küsimusi. Kas probleem, mida püüame lahendada, on ikka kõige olulisem? Kas seda, mida peame praegu loomulikuks ja enesestmõistetavaks, võiks korraldada hoopis teisiti?

Siin on tähtis roll humanitaar- ja sotsiaalteadustel ning kunstidel, kuid samuti alusteadustel laiemalt. Ajalugu näitab, kui palju on maailm varem muutunud ja kui sageli on inimesed pidanud oma kaasaja korraldust ainsaks võimalikuks. Kunst pakub võimalusi kogeda ja tõlgendada maailma harjumuspärasest erinevalt. Teadus avab omakorda võimalusi, mille olemasolust me polnud teadlikud.

Kõige radikaalsem teadmine ei anna meile alati uut vastust. Mõnikord muudab ta seda, mida me üldse võimalikuks peame.

Sellel kõigel on Eesti-suguse väikeriigi jaoks eriline tähendus. Eesti ei pea kõike ise leiutama, arendama kõiki tehnoloogiaid ega tegema igas teadusvaldkonnas maailma parimat uurimistööd. Teadus on rahvusvaheline ettevõtmine ning väikese riigi jaoks on see suur võimalus. Saame kasutada mujal loodud teadmist, õppida teiste kogemustest ja osaleda rahvusvahelistes teadusvõrgustikes.

Ent on midagi, mida me ei saa täielikult sisse osta: võimet otsustada, milline teadmine on meie ühiskonna jaoks oluline. Samuti ei saa me delegeerida teistele vastutust oma keele, kultuuri, ajaloo ja ühiskonna mõtestamise eest.

Eesti keel ei püsi teaduse ja kõrghariduse keelena iseenesest. Selleks peab eesti keeles olema võimalik mõelda ja arutleda ka maailma kõige keerulisemate probleemide üle.

See ei tähenda vajadust sulguda omaette, pigem vastupidi. Mida väiksem on riik, seda rahvusvahelisemad peavad olema tema ülikoolid ja seda suurem on nende vastutus kohaliku ühiskonna ees. Väikeriigi ülikoolid on seega osa tema intellektuaalsest iseseisvusest. Ilma tugeva ülikoolisüsteemita võime küll jätkuvalt kasutada teiste loodud teadmisi, kuid jääme üha enam sõltuma sellest, kuidas teised meie probleeme mõtestavad ja milliseid lahendusi pakuvad.

Ülikooli mõju ei mahu mõõdikutesse

Ülikoolide ühiskondlikust väärtusest rääkides kerkib paratamatult küsimus, kuidas nende mõju hinnata. Kuidas teha nähtavaks see, mida ülikoolid ühiskonnale annavad?

Mõned mõjud on konkreetsed ja hõlpsasti näidatavad. Saame esile tuua uue ravimi, tehnoloogia, ettevõtte või kunstiteose. Ent nende kõrval on hajusamaid mõjusid, mida on märksa raskem tuvastada.

Kujutame ette inimest, kes lõpetas ülikooli kakskümmend aastat tagasi ja teeb nüüd ministeeriumis, ettevõttes või koolis ühe olulise otsuse. Võib-olla teeb ta selle seetõttu, et ülikool õpetas teda kriitiliselt mõtlema, erinevaid vaatenurki kaaluma ja keerulises olukorras otsustama. Kuidas sellisel juhul ülikoolihariduse mõju hinnata? Kuidas eristada seda kõigist hilisematest kogemustest, mis samuti inimese otsuseid kujundavad?

Sama küsimus tekib teadusliku idee puhul, mille tähendus selgub alles aastakümneid hiljem, või teadmise puhul, mille väärtus seisneb selles, et see on olemas hetkel, kui ühiskonnal seda ootamatult vaja läheb.

Ülikooli pikaajaline mõju võib avalduda inimeste mõtlemisviisis, ühiskonna otsustuskultuuris või oskuses uusi probleeme ära tunda. Sellest ei saa alati teha atraktiivset edulugu, kuid see ei muuda mõju vähem oluliseks.

Nüüd jõuame ühe olulise ohuni. Ülikoolidelt nõutakse aina enam oma mõju tõestamist. Peame näitama, mida ühiskond meie tegevusest võidab, kui kiiresti teadustulemused rakendusteni jõuavad ja kui palju väärtust me loome. Need ootused on põhjendatud. Ülikoolid kasutavad suures osas avalikku raha ja peavad oma tegevuse eest vastutama.

Probleem tekib siis, kui hakkame pidama mõõdetavat mõju ainsaks väärtuslikuks mõjuks.

Kui teadusprojekti rahastamise eelduseks saab oskus juba enne uurimist täpselt kirjeldada selle praktilist kasu, hakkame paratamatult eelistama seda, mida juba tunneme. Kui kõrghariduse kvaliteeti hinnatakse ainult lõpetajate kiire töölerakendumise järgi, eelistame oskusi, mida tööturg vajab praegu. Lühiajaliste tulemusnäitajate ületähtsustamine võib omakorda panna ülikoolid vältima tegevusi, mille väärtus selgub alles pikema aja jooksul.

Siin ilmneb üks vastuolu. Ootame ülikoolidelt uuenduslikkust, ootamatuid lahendusi ja valmisolekut aidata ühiskonnal tulevikuga toime tulla. Samal ajal nõuame neilt üha täpsemaid lubadusi selle kohta, mida nad tulevikus avastavad.

Kui teaksime ette, mida teadus avastab, poleks meil seda avastust enam vaja teha. Eemaldades ülikoolist kogu ebakindluse ja ennustamatuse, võime kaotada ka selle organiseeritud ebatõenäosuse, mis teeb ülikooli ühiskonnale nii väärtuslikuks.

Ülikool ei ennusta tulevikku, vaid aitab seda kujundada

Viimaste aastate tehisaru areng on andnud ülikooli ülesannetele uue tähenduse. Veel üsna hiljuti oli üks ülikooli olulisi rolle anda inimestele ligipääs teadmistele. Õppejõud teadis midagi, mida tudeng veel ei teadnud, ning aitas tal selle teadmise omandada.

Nüüd võib tudeng küsida tehisarult peaaegu ükskõik mida ja saada sekunditega põhjaliku, sageli ka veenva vastuse. Vastuse veenvus ei taga muidugi selle õigsust, kuid informatsiooni vahendamisest üksi ei piisa enam ülikooli olemasolu põhjendamiseks.

Tehisaru kasutamisel muutub eriti oluliseks oskus hinnata, millist küsimust tasub esitada, kas saadud vastus on usaldusväärne, millistele eeldustele see tugineb ja mida jätab arvestamata. Samuti tuleb mõista teadmise kasutamise tagajärgi ning osata nende eest vastutada.

Hea ülikool ei peaks konkureerima tehisaruga selles, kumb annab tudengile kiiremini vastuse. Ülikool peab kasvatama inimest, kes suudab saadud vastuseid iseseisvalt hinnata, vajaduse korral neis kahelda ja neid kriitiliselt analüüsida. See viib meid tagasi ülikoolihariduse ühe vanima ülesande juurde: õpetada inimesi mõtlema ja otsustama.

Tulevikuoskustest ja tuleviku tööturust räägitakse tänapäeval palju. Püüame prognoosida, milliseid ameteid vajame kümne või viieteistkümne aasta pärast, ning kohandada sellele vastavalt õppekavasid. Mõistagi peame ühiskonna ja tööturu muutustega arvestama. Kuid tulevikku ei tohiks kujutada ette millegi juba valmisolevana, mille nõudmised tuleb võimalikult täpselt ära arvata.

Me ei tea, milline on maailm aastal 2040. Tõenäoliselt osutuvad paljud meie praegused prognoosid ebatäpseks. Küll aga võime üsna kindlalt öelda, milliseid inimesi ka siis vajame: neid, kes suudavad õppida uusi asju, oma senistes teadmistes kahelda, teistega koostööd teha, keerulisi probleeme lahendada ning ebakindluse tingimustes otsustada ja oma tegude eest vastutada.

Ülikoolihariduse eesmärk ei saa seega piirduda inimeste kohandamisega tulevase maailmaga. See peab andma neile teadmised, oskused ja julguse tuleviku kujundamises ise osaleda.

Tulles tagasi algse mõtteeksperimendi juurde: mis oleks, kui ülikoole poleks? Mõnda aega saaksime kindlasti hakkama. Meil oleksid endiselt ettevõtted, koolid, haiglad, teatrid ja ministeeriumid. Kuid aja jooksul hakkaks kahanema ühiskonna võime ennast uuendada, kriitiliselt mõelda, uut teadmist luua ja tulla toime probleemidega, mida me veel ei tunne. Samuti nõrgeneks meie suutlikkus ette kujutada teistsugust tulevikku.

Ülikooli väärtus ei seisne üksnes selles, mida ta toodab või milliseid probleeme lahendab, vaid ka selles, milliseks ühiskonnaks ta aitab meil saada.

Kommentaar põhineb 9. novembril 2026 Eesti muusika- ja teatriakadeemias toimunud rektorite nõukogu ümarlaual “Mis oleks, kui ülikoole poleks?” peetud ettekandel.

Loe allikast edasi