Nagu hiljuti lahvatanud tänavakunstisõda rühmituse PASR ja pealinna vahel ilmsiks tõi, on suhtumine tänavakunsti Eesti linnades erinev. Tallinnas konkureerivad ametlikud seinamaalingud tänavakunstnike initsiaalidega. Tartu salliv poliitika lubab isetekkelisel kunstil samas kergemalt hingata.

Sirla sõnul saab suur osa vaidlusi alguse sellest, et inimesed kasutavad tänavakunstiga seotud mõisteid erinevas tähenduses. Linnaruumis leiduvat kunsti saab liigitada terveid majaseinu hõlmavaks muralismiks, avalikkusele suunatud tänavakunstiks ja kitsamale ringile suunatud kirjast ehk grafitiks. “Grafitikirjutamist ma seondaks 1970.-1980. aastate USA päritolu hiphopkultuuriga. Tänavakunst [tekkis] mõni aastakümme hiljem, aastatuhande vahetuse ümber,” võrdles Tamm.

Grafitikunstnikud soovivad tihti oma märki maha jätta ja suhelda kitsa ringkonnaga. “Grafiti eesmärk on oma nime levitada, võimalikult palju tähelepanu saada,” märkis Sirla. Uuema suuna tänavakunst püüab aga kõnetada laiemat publikut ning sobituda ümbritseva keskkonnaga. “Eesmärk on rikastada linnaruumi, teha seda kuidagi ilusamaks,” selgitas tänavakunstnik veel.

Kaks erinevat linnaruumi

Tallinna linnajuhid hoiavad avalikus ruumis grafitile ja omaalgatuslikule kunstile ranget keeldu. “Tallinnas on kehtestatud nulltolerants, väidetavalt Helsingi eeskujul. Kõik, mis on seinte peale tekkinud ilma loata, tuleb võimalikult kiiresti üle värvida,” kirjeldas Sirla.

Selline poliitika sarnaneb Margus Tamme sõnul varasemate aastakümnete New Yorgi suunaga, kus ametivõimud juhindusid karmidest korrareeglitest. “Üldiselt maailma kogemus näitab, et see nulltolerants ei toimi,” osutas ta.

Tartu paistab seevastu silma paindliku ruumipoliitikaga ja lubab autoritel vabamalt tegutseda. Omaalgatuslikud teosed saavad seal linnapildis tihti pikemalt püsida ja pildid muutuvad sisukamaks. “Me üritame eksisteerida kolmekesi koos selles avalikus ruumis, keegi ei võitle kellegi vastu,” kirjeldas Sirla.

Pealinna karm kord soosib samas lihtsaid ja kiiresti valmivaid jooniseid. Autorid ei taha ajamahukate teostega vaeva näha, sest linnapuhastajad eemaldavad need peagi. “Vastasseis tekitab vastasseisu ja radikaliseeruvad mõlemad pooled,” tõdes Tamm.

Reklaam vs. kunst

Linnaruumi ilmet kujundavad praegusajal paljuski reklaamid, mille eest ettevõtted maksavad raha. Tänavakunstnikud püüavad oma tegevusega seda rahast ja omandist sõltuvat visuaalset monopoli murda ning reklaamidega dialoogi astuda. “Eesti tänavakunsti ajaloos on huvitav, et meile jõudsid 1990. aastatel ja 1980. aastate lõpus välireklaam ja grafitikirjutus praktiliselt samal ajal ja justkui samal poolel: läänelikkuse esindajana,” meenutas Tamm.

Tänapäeval on omandisuhted aga Eestiski rohkem välja kujunenud ja linlased jäänud reklaamide passiivse tarbija rolli. Sirla sõnul on siin õhus filosoofiline küsimus, kellel on õigus ruumi kujundamises kaasa rääkida. “Mina arvan, et kõigil on õigus kaasa rääkida. Kõik, kes kasutavad avalikku ruumi, võiksid sama palju seda oma käe järgi sättida,” arutles ta.

Tänavakunstniku sõnul on kõige olulisem usalduslik suhe linnaametnike ja loojate vahel. Tartu Stencibility festivalide praktika näitab autorite vabamate käte soodsat mõju. Näiteks ei küsi festivalikorraldajad kunstnikelt isegi kavandit näha, vaid teose lõplik ilme selgub selle valmides. “Ma ei kujutaks ette, et ma Tallinnas saaksin sellistel tingimustel töötada. […] Seal ma tunnen rohkem kontrolli,” võrdles Sirla.

Lilled ja liblikad võtavad võimust

Suuremõõtmelised ja kooskõlastatud seinamaalingud moodustavad üha suurema osa Eesti linnaruumis leiduvast kunstist. Sirla näeb uue trendina, kuidas varem iseseisvalt ja varjatult tegutsenud kunstnikud meelitatakse kiiresti galeriidesse ja tellimustöid tegema. “Isehakanud tänavakunsti on tegelikult järjest vähem,” nentis ta.

Kooskõlastatud seinamaalingud peavad sobima nii linnavalitsusele, seinaomanikule, muinsuskaitsele, rahastajale kui ka projektijuhile. Mitmest kompromissist läbi käinud teosed kaotavad Sirla sõnul tihti oma esialgse teravuse ja kriitikanoodi. “Jääb ilus illustreeriv pilt, lilled ja liblikad. Ma ei ütle, et seal midagi halba on. Samas kui tasakaal kaob ära ja ainult see domineeribki, siis veidi igav hakkab” osutas ta.

Margus Tamme hinnangul on tänavakunst kohati omaenda edu ohver. Ehkki osa sellest paratamatult kommertsialiseerub, jääb vaba eneseväljendus teoreetiku sõnul alati alles. “Olgem ausad, see on ikkagi palju lahedam: midagi teha oma algatusel,” märkis ta.