Evelina (53) tunnistab, et kahekümnendates-kolmekümnendates ei mõelnud ta veel emaks saamisele. „Olin veendunud, et elus on nii palju teha. Kahekümnendate lõpus kolisin Eestist ära ja läksin Ameerika Ühendriikidesse. Seal üksi hakkama saades oli elu piisavalt raske, nägin vaeva, et üldse toime tulla.“ Ta astus ülikooli õppima psühholoogiat. Pärast lõpetamist pidi selleks, et riigis seaduslikult töötada, leidma töö oma erialal. „Ma ei elanud New Yorgis ega Washingtonis, kus palju eestlasi, vaid sattusin väikesesse maakohta. Töötasin kolm aastat psühhiaatriahaiglast lahkunud patsientide psühholoogilise nõustajana. Kogu raha kulus bensiinile, arvetele, toidule, meditsiinile. See kõik oli üks pikk ja raske periood.“ Pärast seitset aastat naasis Evelina 2007. aastal Eestisse. „Olin ilmselt väsinud. Ka vanemad ja vanaema jäid ju vanemaks. Kõigi nende elumuutuste keskel olin alati üksi ja sisendasin endale: mina pean hakkama saama. Ma ei otsinud kedagi.“
