Haruldane sigadus. Kaitseministeerium teatas, et ei avalikusta Dataseliga seotud protsesse uurinud töörühma raportit. Nad ei kasuta sõna „salastamine“. Nad ütlevad viisakalt, et raport „sisaldab viiteid konfidentsiaalsetele dokumentidele“ (varem ei õnnestunud dokumente leida) ning seetõttu ei tehta seda avalikuks. Mõte on aga täpselt sama: Eesti Vabariigi ühe suurema julgeoleku- ja korruptsiooniskandaali uurimine jääb avalikkuse eest varjatuks.
Raporti autorid on nimedeta „teenistujad“. Töörühma kuulusid kaitseministeeriumi infohalduse, julgeoleku, sisekontrolli, õiguse ja andmekaitse ametnikud ning Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) hangete ja õigusbüroo inimesed.
Kõik nad jäävad anonüümseks, sest „mitte kõik ametikohad ei ole avalikud“. Nii ongi: Vabariigi suurima kaitsevaldkonna skandaali kangelased ja nende uurijad peituvad üheskoos pimeduse varjus. Vägisi jääb mulje, et keegi uurib ennast ise.
See ei ole lihtsalt üks raport. See on sümptom sügavast haigusest. Eesti, mida reklaamiti kui „kindlates kätes“ europrovintsi, on muutunud õigusemõistmise eest kindlalt kaitstud korruptantide võrgustikuks. Selles võrgustikus ei ole vahet, kas tegemist on hangete korraldajate, nende järelevalvajate või nende kaitsjatega – kõik jäävad anonüümseks.
Kui midagi tõsist leitakse, moodustatakse töörühm, kirjutatakse raport, seejärel lükatakse kaust kalevi alla. Avalikkusele lubatakse visata vaid udused „olulisemaid järeldusi“ ja sedagi kunagi tulevikus. See on Eesti riigiasutuste uus ja uskumatult jultunud sigatsemisskeem.
Mis on kahtlane? Esiteks, enesekontroll. Sama ministeerium, mille all hankeid tehti, uurib iseenda vigu. Teiseks, täielik vastutuse hägustamine – keegi ei kanna isiklikku vastutust. Kolmandaks, julgeoleku ja raha segunemine. Kui riigikaitsehangetes on võimalikud korruptsiooniriskid või andmetöötluse tõsised puudujäägid, ei ole tegemist lihtsalt ebaeetilise käitumisega.
See on otsene oht Eesti julgeolekule. Neljandaks, maksuraha. Kaitsevaldkonna eelarve on kasvanud hüppeliselt. Iga miljon, mis kaob ebaefektiivsusesse, huvide konfliktidesse või otse ametniku taskusse, on raha, mida ei saa kasutada Eesti kaitsevõime tugevdamiseks.
Ohud on konkreetsed. Kui hangete juures valitseb täielik läbipaistmatus, kasvab oht, et riigisaladused lekivad või et hangitakse kehva kvaliteediga lahendusi. Mürsuskandaaliga on kõik ohud realiseerunud.
Kui ametnikud teavad, et neid ei võeta kunagi vastutusele, sest raportid salastatakse, muutub korruptsioon süsteemseks. Ja kui avalikkus ei saa teada, mis täpselt valesti läks, ei jää valijal muud üle kui valitsuserakondi ja neid toetavaid sotse korralikult klobida.
See lugu peaks olema valijale selge punane lipp. Kui Kaitseministeerium – valdkond, kus läbipaistvus peaks olema kõige kõrgemal tasemel – käitub nagu suletud ordu, siis ei ole põhjust uskuda, et olukord on mujal parem. Vastupidi.
Kaitsevaldkonnas on lihtsalt rohkem raha ja suuremad panused. Teistes ministeeriumides on tõenäoliselt sama kultuur: enesekaitse, anonüümsus, varastamine ja valetamine. Lihtsalt seal on vähem varastada.
Varsti võime näha kaitseministri või tema pressiesindajat pressikonverentsil must kott peas ja moonutatud häälega, nagu ISIS-e videotes. „Rahvusliku julgeoleku huvides ei saa me kommenteerida.“ See ei ole enam naljakas. See on Eesti riigi areng, kus avalik võim varjab end kodaniku eest samamoodi, nagu kurjategijad varjavad end seaduse eest.
EKRE on alati rõhutanud, et riigikaitse peab olema puhas, läbipaistev ja rahva teenistuses. Praegune olukord näitab selgelt, et valitsus, kes lubab sellisel salastamisel jätkuda, ei ole võimeline ega tahteline ausalt asju ajama. See ei ole ammu enam üksik juhtum. Viga on süsteemis.
Aeg on teha valik. Kas jätkata salastatud raportite, anonüümsete ametnike ja „usaldage meid“ kultuuriga või nõuda ausat, avatud ja vastutustundlikku riigikaitset. Praegune bande ei vääri usaldust. Kui süüdlasi ei õnnestu välja selgitada, tuleks nad kõik eeluurimisvanglasse toppida. Nõrgem hakkab rääkima.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 06.11.2026
