Supermarketis jälgib naine vanaisa ja tema halvasti käituvat 3-aastast lapselast. Naisele on ilmne, et vanaisal on käed tööd täis, kuna laps karjub kommide ning puuviljade, helveste ja limonaadi järele..

Samal ajal askeldab vanaisa ringi ja ütleb kontrollitud häälega: “Rahune, William, ei lähe enam kaua, rahune, poiss.” Veel üks äge puhang ja ta kuuleb vanaisa rahulikult ütlemas: “Pole hullu, William, veel paar minutit ja me läheme siit minema. Pea vastu, poiss.” Kassas viskab väike kaak asju kärust välja ja vanaisa ütleb uuesti kontrollitud häälega: “William, William, rahune maha, sõber, ära ärritu. Me oleme viie minuti pärast kodus; jää rahulikuks, William.”

Naisele avaldas see väga muljet ja ta läks õue, kus vanaisa laadis oma toidukaupu ja poissi autosse. Ta ütles eakale härrasmehele: “See pole minu asi, aga sa olid seal sees hämmastav. Ma ei tea, kuidas sa seda tegid. Kogu selle aja säilitasid sa rahu ja ükskõik kui vali ja segav ta ka polnud, ütlesid sa lihtsalt rahulikult, et kõik saab korda. Williamil on väga vedanud, et sina oled tema vanaisa.” “Aitäh,” ütles vanaisa, “aga mina olen William… selle väikese värdja nimi on Kevin.”